Kolmapäev, august 28, 2013

On inimesi, kes on kogu elu olulised, kuid sagedasti nagu unustame argielus nad... Nad on ju igavesti olemas...
Eile suri onu Mihkel...   Minu jaoks lihtsalt tõesti onu Mihkel... Kuigi Eesti jaoks oli ta palju suurem... Mulle oli ka onu Mihkel palju rohkem kui onu...
"Ratastoolitantsu" film...
Ülikool ja psühholoogia - onu Mihkel uskus minusse... Olin siis 19...20, noor ja roheline...

Ja veel mitmeid hetki ja olukordi...

Viimane "like" fb-s onu Mihklilt oli vaid 10 päeva tagasi, kui postitasin, et "olen taas õnnelik...", ja  ta veel kommenteeris: "Rõõm kuulda!"...
Eile tõi see meenutus pisut külma värinad ihule... ja pisarad silma... 

Usun, et  onu Mihkel jääb olema seni, kuni on olemas keegi, kes mäletab teda... 

Kommentaare ei ole: