Ma kohe ei saa olla rõõmalt vakka

 

Niisiis, eile nägin fb-i kommentaari, et pakuti abi... Just selle pildi all.

Mina ise küll ei saa aru, et selles pildis on abi küsimine 😋😂 

Suhtlemine siis messengeris pisut abi pakkujaga... Huvitav see, et mul pole aimu kah, kes ta on, kuigi ta sõbralistis... Olen veendunud, et sellise nimega oleksin kedagi lisanud. Aga listis mul peaaegu tuhat nime... Ehk vahetas nime... või teeb fb nalja, lisab juba sõpru...

Küsisin mitu korda, kes ta on. Meeshing, minu vanune, profiilis vaatasin. Ta ei vastanud, kes on... Küsis aina vaid, mis abi vajan ja mis mu soovid - unistused on, et kui ei ütle, siis ei abista kah... 

Miks peaksin võõrale ütlema, mis soovid mul on...     

Pealegi ta ei öelnud ka, mis abi ta pakub... Mõistata siis, mida küsida... 😎😂

Lõpuks soovisin maja ja armastust. 😍😋 Sexi mitte ei soovi... 

Heategija on siiani salapäraselt vait. 

Mina ootan suurt üllatust - uhket maja ja armastust. 😉😊 Kuigi armastus abi reale kirja ei lähe, aga see unistus siiski mul...

Imed on olemas. Kas nii või teisiti... 

Eile õhtul oli mul lõbus hetk 😂

Õunamoos

 

13. ja reede ehk pidu minu eneses

 Koristasin. Tõmbasin vaibad tolmuimejaga üle.  Nautisin ja naudin omaette olemas. Vahetevahel on mõnus üksinda olla ja mõelda omaenda salajasi mõtteid. Neid, mida tavaliselt ei mõtle julgesti ega ei räägi kõvasti... Lihtsam neid olematuks teha või panna kuhugi südame alla peitu. Sagedasti mõtlen teistele, püüan siiski elada ka omaenda elu. Hästi palju tunnen, et sätin oma elu aga teiste tahes või tahtmata...

Kuid on vaja iseendale ka südame sisse vaadata. Silmad võivad valetada...  Seda mittenägemist mu kõrgem armas mina hetkel keelab...  Oma kõrgemat mina ma ju usaldan ja armastan. Kuigi mõnikord olen ka pahur, miks ta käsib mind olla iseenda moodi ... ja samal momendil olen lõpmatult tänulik, et saan olla mina ise. 

Juba akna taga pime. Kell pool 10... Õhtul. Sügis tuleb... 

Aga usun, et särav valgus on südames. Seda peab hoidma. Valgust endast kiirkama. Igal hommikul endalegi... et suudaks valgust säravalt jagada... Ja olla kohal.  Kõikjal. Igas hetkes. 

Kohalolemine iseendale ongi elus raskem väljakutse. Olla kohal teistele on lihtsam. Mina olen seda nii mõistnud. 

Iseendas kohal olla, näib, on tulutu... Kuid usee on hoopis vastupidi. See on suurim võimalus elada külluses. Olla kõige rikkam uomaenda elus. 

Siin ma ei pes silmas üksnes rahasummasid... Vähe või palju raha on väga suhteline mõiste. 

Külluses võib olla ka rahulolu / tasakaal iseendaga. 

Siis lõpeb see  ei-tea ja tean vaidlus iseendaga. Samas usun, et see natu jääb surmani... Muidu ei jääks valikude  võimalusi... Enese leidmisi... Aga siis kergem ja ehk  kiirem leida endas see teadmine üles...

Aga, kes teaks paremini kui mina ise, kes olen!?

Minu sees on igatsus, millegi hella ja jõulise järele. Vahel teen seda ise.  Hellitused on riided, mu soenguid.. Enda ehtiminegi nõuab vahel jõulist julgust hellasti. Tugevus lubab mul ka õrn ja nõrk olla...

Järjest rohkem meeldib mängida enda naiselikkusega... Koduski. Kui kõik pinged üle pea... Teha end korrakski päriselt printsessiks, see maandab maha mind. 

Mul meenub, et aastaid tagasi julgesin teha esimese pildi uuel tekikotil voodil ja keegi kommenteeris, et ise vana ja veel laste ema, puuetega ka ning julgeb  sellist pildi teha - piinlik olgu. 

Piinlik pole mul siiani. 

Miks peakski olema piinlik... Mina ei suuda end nunnana ette kujutadagi. Keha on selline nagu on. Mulle meeldib oma keha. On olnud hetki, kui pole meeldinud... Aga ikka olen sellest virinast üle saanud. 

Keegi ei saa keelata pidu iseendas!!!

Nüüd ehk teen mõnele pettumuse...Need mehed, kes mind soovivad üheks ööks on jäänud ja jäävad edaspidigi pika pika ninaga... Neid tiirleb aegajalt ikka minu ümber. Oi, kui palju neid on ikka!!! Mul pole isegi paha meel, kuid paneb mõtlema ja rohkem veel. 

On tunne, nagu pole enam kohtingu kultuurigi, on  portaalides ninnunämmutamine... Mine aga enam vähem normaalse tunduva tüüpiga kohviku, et lähemalt tutvuda., siis tutvudki, kuid esmapilgul kaob tahe rohkem tutvuda. 

Mul on kahju, et on mehi, kes ei tea ise ka, mida nad tahavad või ei taha. Nagu naisi.

Mina ei oota ega otsi armastust ... Ma igatsen armastust. See on julgem ülestunnistus iseendale mõni aeg tagasi... Ma ei tea, millele mõtlesin, aga see välk lõi minusse kergesti. Siis sain aru, et see olengi mina. Ma ei otsi enam end. Ma ei oota endalt kes-teab-mida või keda... Ma usun, et kuskil on keegi, kes igatseb samamoodi... Kas me teed ristuvad, noo seda näitab aeg... Igatsemiseks ei ole iialgi liiga hilja. See aitab kulgeda....

Olen sedagi tähele pannud, et kardetakse ka mu tugevus, ihhii. Ma ei mahu nö raami... Täisväärtuslik, kena, sexikas...  aga siiski ratastoolis oma puude hunnikuga - ei ole ju normaalsus... Aga minu jaoks just see täis normaalsus. See olen ju mina. Ja kui ei osata mind sellisena  näha, nagu näin ja olen, siis jumal olgu mittenägijatega... 

Tihti vastan taeva poole.  Mul tõesti hea tunne, et mu hing lendab vabalt. Ja mu kehagi saab omamoodi kaasa lennata. 

Kes haletseb mind, sel on tõenäoliselt omal probleemid. Nüüd ei hakka mul ebamugav haletsuse pärast, ainult naeratan. Kunagi kui mind haletseti, tundsin füüsiliselt, et hakkab halb. 

Jah, mul on raskeid hetki, kuid kel neid poleks. Raskustel on hea asi see, kui lased neid lahti ja taas  oled kergesti omas väes. 

Raamatupidaja Bongo 😀  Eile...

Bongo on natuke mõtlik. 

Tuleb minna arstionu juurde järgmine teisipäev. Oh, see hambavalu ja hamba välja kukkumine tõesti koledad asjad...

Oli tõesti jahmatav vaadata üleeile, kuidas Bongol keel väljas ja miski segas nagu söömist. Ma ei saanud aru, mis kassil viga... 

Eile hommikul Bongo proovis süüa ... Siis pani kahe käpaga endale vastu nägu ja hammas lendaski laias kaares põrandale...

Vaatasime teineteisele lollilt otsa.

Bongo raputas end ja läks uhkelt peeglilauale mu alumiste hambaproteeside vett jooma. See ta lemmikjoogikoht mitu kuud. 

Mina sain arstiaja.  Hea on see, et loomaarstid suhtuvad minusse kui looma pereaisesse mõistvalt ja hästi. Kuna dr Kadri pole praegu tööl, siis ta soovitas Feliveti kliinikut ja dr Tampi.

Sain sellest kogemusest targemakski. Kui kassi keel pidevalt suust väljas, võib tähendada valu ... kuid tihti kassi õnnest keel väljas. Siis peab usaldama end ja looma hästi tundma, et mõista, mis hetk on mis... 

Kass Bongo täna on päris enda moodi 😀

Ma korraks süüdistasin end, miks ma ei pannud tähele... Aga vist on nii ikka, et kõike ei saa ette näha... Ka Bongo hambavalu...

Selle suve meeldejäävam asi oli...

 ... autokapott 😂 See oli tõesti jahmatavalt ootamatu üllatus 😍💖

Teine lahe asi oli vesiratas, kuid soovisin ja plaanisin ise mitu kuud või võib öelda ka aastaid ette, Kogusin julgust viimse hetkeni, kas istuda vesirattale... 

Väikesed asjadest sünnivad lõputud rõõmud 💖

Ja väikeseid asju oli sel suvel taas õnneks palju. Õnneks on palju meeldejäävaid rõõme. 💖

Väikene projekt...

... sai täna kirjutatud. Üle mitme aja. Pisut põnevam projekt, eelarvetagi. Hetkel.

Näha saab oktoobris.

Oktoobrisse jääb kogunisti kaks põnevat asja. Väiksem ja suurem. Kuu algusesse ja lõppi.

😉😀💖

Mõistmisevalguses...

 Ma ei saa mitte vaiki olla... Mõtlesin küll nädala, et blogi sellest, kuid... Mind tõesti painab küsimus, mis on juhtunud ...

Püüdsin saada kontakti eelmine nädal psühholoogiga. Mind paluti suhelda temaga. Abivajaja ise ei soovinud ega suutnud selle psühholoogiga kontalti võtta. Vaevalt sain suhtlemist alustada, sõnumi teel, kui sain ise šokki. Psühholoog T. (kirjutan eesnime tähe) vastas esimese küsimusega, et kas tal raha on... Halloo, kas nüüd on tõesti hingeabi saamis mõõt vaid raha... Ma ei tea, kust vastus minu seest tuli, kuid vastasin, et ei vaja te abi, kuid raha on... 

Ausalt kah. 

Mina isiklikult ei läheks eal selle psühholoogi juurde. Ka ilma tasuta. 

Olin niigi ja olen siiani mures ühe armsa hinge pärast ning siis saa veel šokk...  

Kirjutasin seejärel oma psühholoogist sõbrale Kaupole. Tean alati, et ta suudab paari sõnaga mind jäle tasakaalu tagasi viia. Kaupo vastusest leidsin imelise sõna - mõistmisevalgus. See on minus palju. Selles sõnas palju head kaastunnet ja soov kannatajaid toetada. Seda kõike on minus tõesti. Kuid on  hetki, kus tunnen jõuetuna, sest ma vajan abi (ma ei mõtle siin enda füüsilist abistamist), et kedagi veel rohkem toetada. Ma ei suuda olla üksi maailma parandaja. Maailmas, kus on nii palju asju tegemata vahel jäänud või lohakil, mõistmata... 

Me ainult rääkime, kui palju stressi ja toodetakse aina juurde... Ka üksi jäämist, kuigi nagu spetsialiste on oi kui palju ümberringi inimhingel, kes kooris ütlevad, et meie teeme kõik kõik, et tunneks... Aga mida tunda, kui ei mõisteta, mida ta peaks tundma, kui ei olda ise tunda saadud... 

Ma arvan, et see väljend läks segaseks, kuid see ongi segane värk... 

Soovin kõikidele mõistmisevalgust.

Muresid ega probleeme pole olemas, on vaid head lahendused.

Meist igaüks on oma maailma parandaja. Tuleb vaid iseend usaldada ja olla Looja omaenda elus. Nojah, vahel andestaja ka mitte mõistmisele.   

Siis juhtuks see, kui kõik oleks parimad versioonid endast, et maailm oleks parim paik....

Elada tuleb lihtsalt oma elu...

... arutasime tädi Taima ja mammaga. 

Ja kuhu aeg on kadunud - kõik lapsed on juba nii vanad 😀😍

Keeldun ise uskumast, et üks lapsepõlve sõber saab 60... 😂😀 Oma vanusele ma loomulikult ei mõtle... Vist ei hakkagi mõtlema... 😀

Käisime mamma juures. Hooldekodus. Olen lõpmatult rõõmus, et oli rõõmus päev ning et kaks olulist inimest mulle  tundsid teineteise seltsis end hästi ja meenutasid oma noorust, mida oli mõnus naerdes kuulata.

 

Ilus vanavanema päev

 

Mamma sai just omal päeval lastega olla. Kui emme issi linnas...

Üks laps küsis, kas minu pikkust mõõdetakse juppidena. 😂 Istudes lühem... Emme Kaiga saime naerda...

Teine, kõige pisim keeras  end kõhuli. Esmakordselt. Liiga noorelt. Oli pärast uhke näoga 😀 

Kolmas õppis joonistama 😀

Kõik lapsed olid toredad.

Igas suhkru teras leidub üks pipar tükikene, mis lõpp kokkuvõttes võib olla hea ... Ka tänases päevas... Aga õppisin taas end usaldama, kogema muutus läbi südamevalu... See  pole otseselt seotud vanavanema rolliga. Kuid kes teab, milleks see hea on...

Siiski oli hea ja ilus päev. 

Tunne armastust päev ...

 

... olevat täna rahvusvaheliselt. Raadio ütles.

Mitte see, et keegi peab tingimata armastama kedagi, vaid ise tunnetama armastust, mis on kõikjal... Nii sain mina tänasest päevast aru...

Ilus sõnum tänasesse. 

Iga päev on see hea. Tunnetada armastust iga hetk. Iseendastki. Ja jagada armastust. Samuti vastu  võtta armastust.   

Mis on veel imelisem, kui armastada tunda armastust...

Otsime alateadlikult või siis teadlikult halba pidevalt, küll too pole hea, ja see pole hea... Unustades, et võidakse selliseid ütlusi anda ka meile endile, kas või kellegi mõtteski... Kas pidev halvustamine meeldiks...

Mis on olnud elus teie meelest imeline teiel või teie eludes... Imelisi asju võib ka olla tuhandeid...

5. septembri hetki

 Oli hästi toredaid hetki täna pisut pidulikumas päevas. Tähistatud kunstnikke päeva VDMFK-s. Söödud vaarika - kohupiima tordi.  

Sain omamoodi kunsti teha või ehk tembutada või siiski esimest korda elus T-särgile kunsti teha. See tähendab, et saime kõik  Carola T-särgile joonistada ja kirjutada midagi.

Mamma on olla lahe. Saab ka lastega tembutada,

Emana oleksin arvatavasti pahandama hakkanud veidi, kes joonistab vildikatega  valgele särgile...Aga samas, kus lapsed õppivad ka riidemaalinguid tegema ja loovust arendama...

Käisin Emajõeski

Hakkasin end venitama.

VDMFK päev, 5.09.2024

Tehtud ja hästi tehtud

 ... Homme 5. septembril on ülemaailmne Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu päev.. 

https://www.vdmfk.com/de/

Minu kui kunstniku päev seega ka. 

Selle tähistamiseks paluti teha kunstnikkel endast video, mida ta teeb peale  maalimise või mis meeldib... Video tegemise aeg jäi napiks, kuid tuli just selline nagu  tuli.  Mulle täitsa meeldib. Kuigi ise oleksin võinud parem olla, paremini esineda ja rääkida... Alati saaks paremini ju... Viimasel minutil tuli hea mõte, mida veel lisada videosse... 

Kolm päeva ja valmis saigi... Paar tundi ja riputan video kõikjale... 

Enne seda soovin tänada väikest tiimi, kes aitasid kaasa: Toomast, Mirjamit, Ingridit ja ka Maarjat. 💗 Samuti Nansyt, kelle aasta tagust tehtud videoklippi kasutasin selles uues videos 💗

Parim hetk

 Õhtul  toimus me maja renoveerimise koosolek... Minu meelest läks hästi. Kuid see  selleks, koosolekust ei räägi... Aga vahepeal on mul tõesti juhatuses olemises nii kopp ees, et mitu korda olen mõelnud, miks ja milleks mulle see vastutust ja nii edasi... Mulle on tundunud mõni hetk, et  mind ei võetagi tõsiselt või noh on sokutatud ette otsa, sest keegi peab nagu seal olema... Aga ma teen alati südamega, kui midagi teen. Kui ei meeldi teha, siis ma ka ei tee. Oma maja jaoks ja heaks meeldib teha... Sest hetkel maja ka minu kodumaja.

Aga täna nagu ikka pärast koosolekut maja ees koosolek jätkus.

Tuli jutt kuidagi mingi naljaga pooleks jutt,  kes  on elav fonolukk ja mina võiksin korteri 1. korrusele vahetada ja olla ka elav sisse laskja, neile, kellel pole võtit  ... Mina kuulasin ja kuulasin, järsku ütlesin: "Ei mõtlegi, nagunii .lähen siit."

Küsiti, mida ja kuhu.

"Ära kolin..."

Minule vaadati otsa sellise ilmega otsa nagu maja kaotaks miskit olulist kui ma ära kolin... Paluti mul, et enne renoveerimine lõpule viia... 

Mul käis päris hea klõps läbi... On, mis on, kuid miskit olen saanud/suutnud  KÜ juhatuses teha kahe poole aastaga peaaegu... Tohutult pähe saanud, palju ise nõudnud... ja alati püüdnud probleeme lahendada heaga... 

Sellegipoolest ma ei jätta ma oma lendu uute koju ära, kui ma leian uue armsa kodu - ja ma leian. Kodu on seal, kus mu süda. 

Tutipidu

Tutipidu peetud! Kes ütles, et tutipidu peab olema kevadeti kooli lõpus pubekate ja noorte värk?!! Lõppude oleme ka meie kõik tutipeol need igavesed noored! Nii mõnelgi meist oli kooli ajal jäänud tutipidu olemata... Minu oli 8. klassi lõpus Sillaotsa koolis. Mul oli kaks patsi suure valge lehviga, ja  muidugi meie ajal oli koolivorm ruuduline seelik ja valge pluus. Kahjuks mul endal ei ole sellest alles ühtegi pilti... 

Ja nagu ma tean, öeldi minu kohta, et ma olin üle kooli tüdruk, mida on mul endal pagana raske uskuda... 😀

Tutipeo eesmärgiks oli tähistada MTÜ TM Loovuse 18-aasta sünnipäeva. Meenutasime ja unistasime pisut ja olime ka praeguses hetkes.

Aga eilne pidu jumala tore, et ta oli spontaanne, vähe planeeritud ja lõppeesmärk oli ikkagi rõõm ja rahulolu ja tänu! Jalutasime Tartu vanalinnas, maalisime laste kombel suu abil kõrrega ja mullidega Tartu Lastekunstikooli töötoas! Ja siis saime kokku ühe kassipoja ja tema lõbusa omanikuga, kes oli natuke švipsis... Vaatasime korraks Tartu linnapead. Kohtasime Limpat ja poseerisime temaga. Siis läksime Tako'sse, kus meid teenindas väga super tore ja asjalik noormees, kes sai minust hästi aru. Nagu lapsed ikka ei või alkoholi juua, aga veeklaasiga sai ka kokku lüüa! Me olime väga korralikud tutipeolised!

Mirjam oli tõeline ilus kena koolilaps! 

Minu tarkusepäev oli eile minu jaoks hommikust peale ikka tõeline tarkusepäev 💖

Tilk tõrva meepotis!

Eile ma käisin hommiku poole Rakveres. Sattusime Kristiga täpselt koolirahu välja kuulutamise ajal, millest me midagi ei teadnud, aga see oli äge!

Lahe oli keskväljakul olla.

Sattusime ka politseiauto pokrisse, nahhaal, nagu ma olen! 😂

Seda ma olin tõesti esimest korda. Ei olnud päris hea tunne. Natuke kõhe oli mõelda neile, kes päriselt peavad seal istuma...

Aga politseitädi oli tore ja vahva! Jutustas nende turvaülikonnast ja ei pannud isegi minu ratastooli tähele! Sain ka kuulikindlat kiivrit pähe proovida, mis oli jube raske! 

Laadal oli ka mõnus käia. Kuigi mitte midagi peale saiakeste ei osanud osta.

Aga aga aga... Ma läksin Rakverre mitte pulli tegema, vaid näitust ära tooma. Mul oli nö tööpäev. Mul oli hea meel, et näitus oli pikenenud mõne päeva võrra.

Eelmise nädala keskel me veel rääkisime, et kuna ma võin järgi tulla. Otsisime mõlemale sobivat päeva. Jäi pühapäev. Mina olen palju öelnud, et mina tahan ka näituse maha võtmise juures olla, et näha kuidas mu maalid pakitakse. Minu meelest on see igati loogiline ja normaalne värk. See, mis Kristi esimesena ja mina teisena nägin, ületas kõik mu ootused pakkimisest... Maalid olid  justkui koti visatud, mitte pandud... Täpselt selline tunne jäi nagu maalid visati eest ära... Näitus oli maha võetud juba enne minu saabumist ja viidud üle tee hotelli garderoobi, mida me ei leidnud esimese hooga ülessegi! 

Mõned maalid olid kottide ja kohvri kõrvale jäetud täiesti lahtiselt... Ma arvan, et kui nii mõnigi oleks tahtnud, oleks võinud ka nt üks minu kõige väärtuslikumaid ja paremaid maale "Naine" olla praegu kellegi seinal... Ja mina oleks taga ajanud... 

See oli minu jaoks üks järjekordne õppetund... Esiteks - ei või jätta näituse ära toomist mingile tähtsale päeva, kui on palju möllu ja keegi ei tea, mis keegi teeb. Teiseks - ma lähen nüüd iga kord ise, täpselt samal päeval, kui on maha võtmine. 

Jah, "Naeratus suveöös" algus ja avamine oli väga väga armas! Aga just lõpp, see pakitud maalide nägemine tumestas kõik muu... Ka pärast näitust on mul vaja uute näituste jaoks hoida! Võimalik, et keegi tahaks millalgi mõnda maali ära osta... Lõppude lõpuks, maalimine on töö ja ma ei usu, et ükski kunstnik sooviks et tema töödega nii ümber käidaks...