Ohoo,, see on olnud alles möllude vastutus

 

Jäin  mõtlema lõpevale juunile... 

Järsku plahvatas pähe, et 1999 juuni oli omamoodi hullem.  

Siis lasin jalga Soome kaudu hooldekodust Härmalõng otse koju.  See oli vingem ja üks parimaid otsuseid, mida  keegi ei teadnud enne õige hetke. Mul  oli tunne , et lähen hulluks, aga hull olen nagunii, siis võib lõplikult minna. Teadsin, et see on ainus tee, kuhu pean sattuma tagasi   või edasi minema... 

Tolle aja hooldekodu juhatajale Vaikele kirjutasin neljandale lahkumisavaldusele :  Lähen koju ja vastutan enda eest ise!!!

 Mu sees oli kergus ja põnevuss, mis saab edasi. 

Tagasi põgeneda ei olnud võimalik enam... 

Edasi tormata aga küll ja veel... 

Lõpmatult tänulik  olen sõbranna Kristale, mammale ja oma papale, kes esimestel hetkedel toetasid mind. 

Südames olid Merili, Silver ja Merli...

Kui neid kõiki poleks olnud, siis mine tea, kes või kus praegu oleksin... 

Aga täna olen siin ning õnnelik,  uhke ja  tänulik iseenda üle, et kuulan ja tean oma ingleid ja oma kõrgemat mind., Vahel küll raske ja valus, kuid alati saab tõusta  kõrgemale... ,Ma arvan, et me koosloomine mind on  tõsiselt hea.

Mu toas õitsevad lilled armastavalt..

Homme saab Kuldvõtmeke 25 aastaseks... Sellest homme... 

Juba augustis...

Juba augustis ootab Rakvere  mu näitust.

Täpsem inf juuli lõpu poole.

See on selle nädala lahedam uudis. Vähemalt minule. On veel,  mille nimel luua.

Kolmas päev kohvita!!!!

 Mina, kes olen kohvijoodik, ei ole kolmas päev kohvi lonksu kah joonud. Pole isu ega  vajadustki, soovi ka mitte. 

See vist hea. 

Sõber on lohe - ingveri pluss sidruni tee. 

Olen veidi tõbine.  Nii naljakas on üle aastate suvel tõbine olla. Ma tõsiselt ja ausalt ei  mäleta, kuna kesk suve tatine ja köhane olin...

Võib-olla on see, et keha andis märku, et võtta aeg maha. Pingeid, argimuresid ,  tegemata või tehtudki asjad  ajasid mind tasakaalus välja... Mitu korda panin tähele, aga ei pannud tähele , et panin tähele...

Igatahea ma ei mõtlegi, kus tõve külge sain. On, mis on. Küll pulmadeks või mõneks teiseks tähtsaks sündmuseks olen terve. 😉 Uus nädal ootab juba mind... 

Armsa lohe kujulise ingveri leidsin poes. Võitleme mõlemad lohelikkult kurjajuure vastu. 

Mul on aega vaid terve olla. 

Aajaa,  hetkel saan hästi meelde tuletada, kuidas on põlvede vahel  nuuskamine...

Tibust päikesejänkuna Elvas

Jaanipäeval ei olegi pidu ega lõket... 

Saab niisamagi mõnusasti aega veedetud  Õiget pisut ka lollusi tehes. Nagu kingadega vette  minnes või Laululaval laulda... Noo patt oleks olnud neid naljatrikke tegemata jätta. 

Vesi oli suht jahe. Ujuda poleks ma tahtnudki. Kingad kuivasid kiiresti. Omaette muigasin mammana annan lastele paha eeskuju,  aga miks siiski peavad suured inimesed  nii tõsised olema ja reeglites kinni pidama...t Millised on valed ja tõesed reeglid, et tunta end mõnusasti ja olla selles hetkes kohal...

Laululava oli ainult mu päralt. Mul oli kaks vaatajatki - Anne ja Erik. Ma isegi ei mõelnud, et kardan suud lahti teha võõra ees... või äkki keegi lava taga, kes kuuleks... Näoraamatus saab videot näha, mujale ei õnnestu hetkel videot saada ega salvestada ... Mingi kala on kuskil. 

Mõtlesin, et hommikut  ja lõunat Elvas, aga oh enamus söögikohti olid suletud täna  ning Rimigi... Lähen ükskord aastas Elva sööma ja süüa ei anda - ajab naerma.

Lõpuks sain jäätis ja tundsin mõnu. Olin tänulik ja õnnelik. Aga jäätises oli sulaselge vee maitseline jäätükk .- vot sellise lisandiga jäätist polnud mina enne söönud. 

Anne oma abikaasaga  Erikuga. kutsusid mind Elva jalutama. Mõtlesin, et vahetevahel on hea lihtsalt olla. Ilma plaanta - ainus plaan  oli minna Elva jalutama.. Vahel on vahva tutvuda uute inimestega. Annavad uut energiat.

Vahva hetk. Järve ääres  püüdis isa oma pojaga kala. Poiss võis olla 3...4. Vaatas mind. Äkki ütles "Tsau", lehvitas. Vastasin samaga. Poiss jooksis õnnelikult isa juurde. Hästi armas, kas pole...   

Minu mõtted olid omal lastel... Mida nemad teeks, kui näeksid minusugust tädi... Ma loomulikult ei tea, mida too poiss mõtles, aga igatahes ei häbenenud, oli julge... 

Tänud tänasele päevale. 

Tiiatibust sai päikessejänku. Nagu  ütles lugedes ratastooli reklaami Erik. Vähemasti tänaseks. Annega arutasime, et tänavapildis on liiga palju halle ja tumedaid toone... 

Rõõm ja õnn

 

Vahva ja mõnus Laulupidu.

Kuid "Koidu" võimas ja soe, valguse energia jäi taas puudu... Kahju... Kurb..... Õnn on see, et loodetavasti paljudes hingedes kõlab ikka "Koit" südametes. Minul küll..

"Põhjamaad" laulsin kaasa.

Me Hannaga ei jäänud rarastoolide alale.  Liikusime ringi. Korraldav meeskonna neiu oli alguses hämmastunud, pärast tuli teine neiu küsima, kuidas rahule liikumissega ... Loomulikult jäin rahule. 

Nägime lõpuks teist kollast ratastooli ühel lapsel. 

Sai ostetud õnneloosi. Müüja oli armsalt pabinas, et ei oska aidata mul loosi tõmmaa. 

Tunded, tunded, tunded...

Jaaniööst...

 

Eile arvasin, et Laulupidu on ka jaanipeo eest... Kuid salamisi lootsin ja soovisin, et ehk õnnestub siiski tiir teha kuskil lõke ümber... Läksime ju Hannaga Laulupeole. Tihti, kui Hannaga minna, siis ei tea, kus me lõpetame...

Laulupidu sai läbi. Hanna küsis, mis nüüd... Tasa ütlesin, kui sul  aega ja põnnid lubavad, siis võiks väike tiir teha kuskil jaanitulele... Hanna helistas koju. Sealt lubati. Siis otsisime, kus peod...  Üksainus jaanituli oligi lähedal.

Vasulas.

Jõudasime 40 minti enne peo lõppu.  Need minutid olid mulle rohkem, kui oleks olnud öö otsa peo panek. Seda ma ei soovinudki... Ei viitsigi... 

Nägime sõpru.

Lõke oli. Oli suht ära põlenud juba, kuid mulle piisas. 

Kaunis loodus. Hea ilm.

Laulis Justament ja Toomas Lunge.

Siis meenus mulle, et küsisin Toomaselt noote, aga ta pole vastanud... Ja siis, kui ta laulmise lõpetas, ajasin teda sõna otsesest mõttes taga. Mul oili lõbus. Tahan üht tema laulu laulda.  Noodid puuduvad... On vaid ühes laulikus.. Ega Toomas ei saanud alguses aru, mida tahan... Lõpuks lubas noodid otsida ja mulle saada. 

Hanna sai hästi hakkama jooksmisega:; ühe käega juhtiss mu ratastooli, teisega hoidis mu joogitopsi. Naersime mõlemad. 

 

Täna olen tõesti üksi.

On olnud loov päev.

Maasikamaal enne jaani...

 ...ning soovin head sõnajalaõie leidmise ootust 😉

Minuni pole veel jõudnud, et homme on jaaniöö... Minu jaoks on ilusam suveaeg ja ajal ei ole aega...  Ma soovin vaid rahulikult kulgeda... Mitte väsitada mõtlemisega, kuhu ja kas peole, mitu šašlõkki tüki sööks ja nii edasi. Nagunii ma homme olen kodus... aga ehk ei ole ka... Siiski naudin praegust hetke... 

Täna olen Laulupeol. Tuhat tänu Riinale, kes kinkis piletid mulle ja mu abistajale ning paa kuud küsis ja uuris, kas saan ja soovin ikka minna... Nüüd lähengi rõõmsasti. Minule on Laulupidu natuke jaanipeo eestki.  

Eile käisin oma aias maasikal. 

Minu võluv naeratus

😀
 Sain niisiis uued hambaproteesid suhu

Ülemised hambad  on suurepärased juba esimesest hetkest, mil nad sain suhu. Ei tunne erilist vahet, kas uued või vanad hambad, kuigi  suus peaks püsima ka proteesiliimitagi. Seda ma ei oska veel öelda... 

Alumise hambaproteesiga tuleb tasakesi harjuda. Kuna olen olnud aastaid ilma alumiste hammasteta, siis lihtsaalt lõualuu ja põselihased ei ole harjunud. On tunne, et suus on võõras asi, mida tahaks välja sülitada või hammustada... Ajab öökima, sõna otseses mõttes. See olevat nii enamustel, kes saavad uued hambaproteesid. 

Ma teadsin, et nii lihtsalt alumistega ei lähe, et tee ja kanna  ja naerata... 

Täna suutsin kõige kauem olla kõiki hammastega 10 minutit korraga. Eks iga päev proovin, harjutan... Loodetavasti kandmise - olemise aeg pikeneb iga kord...

Jäin mõtlema, kui kaua pole olnud õieti alumisi hambaid... Ausalt ma ei mäleta.  Viimane hammas tõmmati välja, kui olin 39. Siis tehtud protees kadus käekottist, vist... 

Arstirohtude võtmise nahka ongi mu hambad läinud. Mulle andi lapsena mingit rohtu valesti... 

Mina ise olen olnud suht rahul aastaid enda naeratusega. Oma näo ilmega.   Loomulikult alati võiks naine ilusam olla,  aga samas on väline ilu vahel petlik. Naine on siis ilus, kui ta kiirgab naeratades seestpoolt siirust ja sära väljapoole. 

Maali "Naerata alati" võite ehk kunagi näha dr Kivimuru kabinetis....

Kas sina oled SEE Tiia...

 Nii algas tutvus Hagi Šeiniga Tallinna Lauluväljakul, arvan mai lõpus 1986 invaüritusel, ta tuli järsku minu juurde ja küsis kohe tere järele: Kas sina oled SEE Tiia? 

Olin hetkeks jahmatanult segaduses, mis mõttes see Tiia... Siis ütlesin naeratades jah.

Järgmine küsimus oli: Kas sa tahad filmis osaleda...

See hetk muutis mu elu samm sammult põnevamaks ja tundmatuseni. Loomulikult tahtsin filmi... Öelge, miks 19   aastane neiu ei tahaks sattuda filmi... Minust oli räägitud juba Prillitoosis. See võis  olla kuskil sügisel 1085, kui noor ajakirjanik Ulvi tegi minust Prillitoosi saades etv-s ühe lõiku... Ma kirjutasin miskipärast neile - see oli päris esimene kord, kui suhtlesin meediaga. Kirja teel. Pastakaga paberile kirjutades, ümbrikuga posti... 

Arvan, et Hagi mõtleski, kas olen see Tiia, kellest Prillitoosis räägiti...

 Aga see küsimus ja SEE Tiia  saadab mind tänaseni. Minu meelest, Hagi küsimus kleepus mulle kuidagi külge. Enam ma ei kahtle, kas olen see Tiia. Jah, olen.   

Ratastoolitantse tantsin küll mina sajaga tänagi   https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ratastoolitants

Arvan, et tegelikult näitab Ratastoolitants praegugi neid küsimusi, mille ümber käib lõputu lahenduste leidmine tänagi... Mina tean nüüd, et elada tuleb täna ja praegu, ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk siin ja praegu. Mina tean, et olengi see Tiia, kes olen. '

Filmimine läks kiiresti. Praegu teen näiteks mõnd väikest videot kordi ümber... Ratastoolitantsu võtteid filmiti ükskord, kuid filmi jäeti väike osa materjali... Iseend ma parima meelega ei vaataks. Ei ole iseenda moodi....  Mäletan, et Hagi oli hästi sõbralik, kannatlik ja leidlik... Meil oli võtegrupp pool päeva. Siis sõitsime Värska tädi Eva juurde võimlema. Natuke aega hiljem, kuu või nii pärast oli pidu ... Oligi kogu minu osalemine filmis... 

Pärast filmi valmimist ma ei kohtunud Hagiga enam. Sellest on mul isegi kahju... Kirjutasin talle emaili ükskord aastaid tagasi, mul oli miskit nõuannet vaja, aga ta ei vastanud.     Ma ei tea, kas ta sai e-kirja kätte... Lihtsam oli vist Lauluväljakult mind leida ja anda enda teadmata Hagil minule võrratu ratastoolitantsuline elu...

Nii nii kurb on mõelda, et enam ei ole paljusid filmis osalejaid... Kuid selline elutants... Lahkudakse vikerkaarele... Nüüd siis lahkus filmi looja Hagi Šein...

Homme uus naeratus

 Olen poolteist kuud käinud hambaproteese tegemas. Nigul ja Orn hambakliinikus  

https://www.niguljaorn.ee/ . 

Väga hea teenindus. Sõbralik. Hooliv. 

Valisin küll väikese trepist käimise, kuid ma ei kahetse taasord. Maja ees on täitsa olemas hea kaldtee, maja sees pole. Nad isegi lubasid rääkida majahalduriga trepitõstukist. Neil pole vist ennem olnud ratastoolis patsiendi. 

Veel juhtisin tähelepanu, et uues ilusas wc-s on peegel kõrgel - ma ei näe end. Ja kohe pandigi peegel madalamale. 

Veel oleme saanud telefonisti omad jutud ilusti aetud. 

Arvan , et   olen omamoodi silmi avardav patsient. Ikka hea naeratustega ja kavalalt, rõõmsalt. 

Proteeside tegemisega läks mul kauem. Nad ei hakanud kuidagi kokku sobituma, sest alalõug ei kuulanud sõna, liikus kuidas ise tahtis. Pidime tegema mitu proovi jne. Kõige hullemad olidki proovid, mis ajasid oksele ja  pisarad  purskusid silmist. Naersin, et naeratus paneb nutma. Mina  oleks alla andnud, Dr Kivimurd keelas alla andmise ja on olnud tõesti kannatlik minuga. Mõtles ka uusi lahendusi...

Minu teha nüüd, kas harjun üldse uue naeratusega... ja rääkimisega... laulmisega...

Harjun.  

Valikus üksainus valik .😊😉

Mamma Tiia ja lapsed

 

Suvitasin mamma rollis kaks päeva lastega . Emme - issi suvitasid Pärnus. Mul lastega oli suvepealinnatagi lõbus. Käisime külas Kristil.

Sattusin keset  põldugi. See oli nostalgia. Lapsepõlves sai suht palju põldudel käia...

Lauakaunistus

 

Võib ju maalida hambaproteesegi!!

 Naerge või ärge naerge, kuid mul oli eile lõbus maalida... See on elu osa... Kas see töö jääb niisuguseks, ma veel ei tea... Ole veel üksinda kodus, loovus on lendavalt piiritu.

Reede õhtu sai...

... oodatust hoopis lahedam. 

Arvasin veel päevaaegu, et õhtu veedan jälle üksi ilusti ja kenasti kodus...  

Aga võta näpust!!!

Sai tiir Tartus tehtud. Kuigi ühte ja teist oli vaja kat  poest , kuid ikkagi see tiir sai spontaanselt tehtud. Tund paar aind ette mõeldud... 

Oi, kuidas ma tegelikult selliseid hetki  igatsen vahetevahel,  kui saangi täiesti lambist kuskile minna. Endale tunnistamata . Suviti eriti... See annabki elule värvi juurde... 

Tegime Hannaga juhatuses töö ära.  Siis läksimegi poodi esialgu... Kuid tiir sai natuke suurem, kui üks poekene, 

Olen õnnelikult tänulik, et oli täiesti tavaline reede pisut erilisemalt. 

 

Suur Kass Bongo väikeste sõprdega

 Joonistas väike Silver täna: suur Bongo, mina, ta emme Hanna, kes lükkab mu ratastooli ja tema ise. 

Võrratult kihvt pilt 😍

Väike Silver käis üle mitme aja minu juures. Emmega kaasas. Mind üllatas seegi, et ta küsis, kui tuli koju minek, kas võib siia jääda ööseks, et kunagi ammu oli siin ... Oli. Väga hea mälu ning seda enam, et lapsele meeldis siin. Täna ta küll ei jäänud, kuid koolivaheaeg  ja suvi alles algasid... 

Nii tore, kui on ikka lapsed 😍  

Miljon asja ühes päevas

 

 Oli väga äge ja natuke seinast-seina päev. Aga kui mõnus päev! Kõike sai natuke ja pisut rohkem. 

Sai jälle hambaarstil käidud. Ja ikka veel ma ei ole sellest kirjutanud, aga ma teen seda varsti. Aga mul on väga tore ja sõbralik hambakliinik - Nigul ja Orn.   

Siis ma lipsasin jälle oma lemmikpoest läbi, Kodu ja Kontor. Tööl oli jälle sattunud minu lemmikmüüja, kes on juba aastaid lihtsalt nii tore, lahe ja sõbralik! Ja kes teab mind nimepidi! Kõik müüjad võiksid sellised olla, siis oleks poes käimine lust ja lillepidu! 😃 

Siis käisin Võnnus Riina juures külas. Ma ei olnud aastaid Riinat näinud, ega ammugi tal külas käinud. Tore oli meenutada, mida kõike me oleme koos teinud. Ega ma kõike ise ei mäletagi, mis hullusi ma olen teinud...

Seejärel läksin tädi Taimale ja onu Valdekole külla. Lõpuks tuli välja, et me ei olnud 4 aastat juba näinud... Lihtsalt nii on. Ja ometi oli tunne, et me nägime üksteist justkui eile. Vahepealne aeg on lihtsalt olemata. Oli ikka hea tunne, kui keegi ootab siiralt ja armastavalt. Ja teeb isegi lõunaks minu lemmiksööki! Kartuliputru. Mida on veel õnneks vaja! Või rõõmuks! 

Ja veel ma mõtlesin oma tööasjadele ja pangakaartidele, mis ei jõua mitte kunagi minu postkasti! See on juba müstika! Pank on väljastanud, kuid postkasti ei jõua. Hakka kas või Omnivast taga ajama! Ausalt öelda ma ei ole mitu kuud postkastist mitte midagi peale reklaamide ja valla lehe leidnud, ka mitte sünnipäevaks... See on väga kummaline nähtus, seda enam, et minu käest küsitakse, kas oled kätte saanud.

Aga homme on uus päev, uued tegemised, uued asjad ja ikka vanad jamad... 😄

Tänased juuksed olid Kristi tehtud. Lihtne ja ilus! Isegi poemüüja pani tähele, et ma olen alati kena ja värviline ja mulle meeldivad ilusad asjad... 💖

Aga nii ongi

Lõpust algab jälle algus

 

Mary Angela oli minu isiklik abistaja 10 kuud. See on päris keskmine aeg minu juures töötada, pole vähe ega palju. Igal noorel inimesel on aeg edasi liikuda. Ja minna oma unistusi ellu viima! See ei tähenda, et ta ei võiks tagasi tulla, või et me ei suhtleks enam. Lihtsalt praegu on nii. Eks meil on nii põnevam hetk, kui mõni teine. 

Aitäh Mary Angelale! 😊

Maasikamaa

 

Kui aiamaal ei ole midagi muud, siis on vähemalt maasikaid! Päris palju saime väikese lapi kohta. Minu väike aed see aasta ei ole üldse see, mis ma tegelikult soovin, aga päris hull ta ka ei ole. Tuleb lihtsalt natuke aega võtta ja jälle natuke vaeva näha! Siis on jälle tip-top! Õunapuul on vähemalt üks õunapabul küljes, rohkem me täna ei näinud. Aga nii vahva on ikkagi kuhugi minna ja korjata maasikaid, mis sulavad suus... Ja need maasikad on veel nendelt taimedelt, mis tõi Mamma 4 aastat tagasi... Mis järgmine aasta saab nendega, seda ma veel ei oska öelda. Aga äkki on mul siis hoopis suurem aed, kuskil mujal... Maasikamaa peab igal juhul olema!

Lilleline aknalaud

Paljud lilled on hakanud õitsema. Isegi sünnipäevaks kingitud aafrika kannike hakkab uuesti õitsema! Tema on minu kõige minu kõige pirtsakam ja hoolt vajavam lill. Natuke veel hullem, kui orhidee... Aga pole hullu, ma armastan neid kõiki! 

Nagu ma mäletan, havisaba õied on mesimagusad! Mitu aastat tagasi sai juhuslikult, kogemata ära proovitud... Aga kõige suuremal havisabal ei ole veel õisi. 

Arvan, et orhideel saab umbes-täpselt 12-13 õit.

Sellisel lood mul akna peal. 😊

Täna olevat kallistuse püha

 Minult Helesinine  Kallistus 💕

Mina polnud kallistuse pühast ennem kuulnud. Raadio rääkis, et juba mitu aastat on... Google s ei leidnud tänase kohta midagi - ega temagi tea kõike head...  Neid igasugusi vahvaid rahvusvahelisi päevi  on lugematul  arvul. Ei jõua jälgida ega meeles pidada...

Kallistus aga võib iga päev. Ja ei pea olena rahvusvaheline, vaid ikka kahe inimese vaheline. Olgu siis ükskõik milline kallistus: armastuse  või ssõpruse, väike või suurr, kaugem või lähedasem...

Hakkab looma...

... ja mina olen hetkel happy 😁
 

Kuigi vahel suht tihti mõtlen, milleks või kellele teen, kui soovin siit niikuinii mujale lennata... Sellegipoolest olen hetkel õnnelik ja tänulik, et praegu saan muiuda kodus palju...

ÖÖS ON SALADUSI...

 Eile umbes samal ajal, kui tahtsin hakata joonistama - enne keskööd - leidsin riiuli ununenud eelmise aasta abstraktse töö, mille joonistasin pliiatsite ja vildikatega mustale lõuendile. Mäletan ka öösel... Nimeks sai "Öös on saladusi". Elasin end lihtsalt välja, vahel võib olla  mitte midagi ütlev... Salapärane...

Selline nädalavahetus...

 Nädalavahetus hakkab taas otsa saama... 

Päris tore kodune nädalavahetus olnud. Ehk sellepoolest pisut teistsugusem, et Anne proovis isikliku abistaja tööd. Mina igatahes loodan, et koostöö võib tulla hea. Ja ta on 119-st isiklikust abistajast esimene, mina tean vähemasti nii, kes on ka kirjutanud kaks raamatut: "Juku", see merisea lugu ja  "Toredad lastelood". Nende autor Anne Parker.

Mul oma raamat lastele pooleli...

Lihtsalt igasugused asjad tulevad vahele. Kui asju polegi, siis ei ole kirjutamisloovust.. Ühesõnaga vabandused aina mul... Tean seda.  

Aga küll ma varsti üllatan uute loomistulemustega. 

Tore just polnud see, et kanalatsioonijupp või toru hakkas jamama... Eks homme selgub, mis saab... Seni ei tee purskkaevu...  Argised mured, mis on mul ka. Aeg - ajalt. 

Ja  mind üllatati. Mina mõtlen iseenda üllatamiste peale. Kas ma võtan kõik üllatused suve jooksul vastu, ei tea veel... 

Olles omaenda elus toimekas...

 ... ei panegi tähele, kuidas kulged... 

Kõik tundub nii tavaliselt harjumuspärane. Teisiti ei saagi olla. On palju õpitud. On teadmine, et alati võib juurde õppida. Olen sõnakuulekas iseendale ja... ehk inimkonnale... Igatsen ja soovin hetkest hetkesse miskit... Tõusen... Kukun... Tahan keegi olla, unustades, et olengi juba ja alati  keegi... 

Soovin rohkem saavutada... Küsimata, mis on karjäär või kuulsus või  püüdlikus või loomine... või üldse elus olemine....

Ma tean küll. Vähemasti arvan teadvat.  Vahetevahel tunduvad jälle pähe surutud teadmised tühised. Midagi ei tea ju... 

Kellele või millele on üldse vaja no näiteks minu loovust... Elus olemist... Hästi, iseendale. Ja siis mu loovuse kaudu saavad teisedki midagi enneolematut loovust omal viisil kogeda. Siis lähevad oma kogemustega aina edasi... Minagi lähen aina edasi... Nii on juba elus olemine seatud, et edasi... Ikka tähtede poole... Vahet pole, kuidas. 

Ikka ja jälle   taban end mõttelt, kui sageli inimesed näevad  võõrastavalt või nukralt ratastooli või teistmoodi keha. Sest see haletsus on inimeste sees. Naeratakse. Hoolitakse. Öeldakse,  kui tubli ja vapper. Kõik on  hea ja õige. Aga kas nähakse ja tuntakse ikka näiteks mind... See küsimus on mõeldud väga väga paljudele... Siin ei loe isegi puuded... Seda  võib küsida ka suhtes ja nii edasi.

Mis on ikkagi saavutus või karjäär... Miks ajame taga... Kui olen elus - see on suurim saavutus. Mõelge, kui elus seda saavutust ei oleks, kuidas siis saaksid uued saavutused tulla... Saavutusi ja karjääre on miljoneid võimalusi.... Igal ühel omad. Omad viisid saavutusi teha ennekõige iseendale. Ei ole õigemaid loovaid saavutusi , kui minu / sinu sees. 

Ja siiski, mõeldes iseendale, ei tohiks ega saa unustada teisi inimesi enda ümber. 

Elades olen kohtunud ja  ka vaid suhelnud hästi põgusalt paljude - paljude inimestega... On päris kurb tunne, kui avastada täiesti ootamatult, et mõnd imelist inimest, kellega kohtusin vägagi kaudselt ning kelleta poleks võib - olla pooli asju juhtunud mu elus, ei olegi enam paar aastat... See on kuidagi uskumatu... Elad oma elu... Keegi teine elas ka oma elu, tegi oma karjääri, andis endast parima nii iseendale kui paljudele, ka mulle kaudselt, sisiki otseseltki,  ja siis ta lahkus... Paljudest paljud ei teagi ta lahkumist, sest nad kulgevad oma elus, teevad oma karjääri,  teevad omi saavutusi ... Minagi... Mõtlemata, et kunagi olen ka unustatud... Siinses elus... Küllap olen ka kellelegi jälje jätnud, et ta saab paremini saavutada ja luua, kuid see on tema valik omas elus, ning ta ei peagi koguaeg mind meeles pidama...

See ongi igavik vist...

Keegi sünnib, keegi sureb...

Ja kõik on hästi. 

See lai ja lõpmatu teema...

Saab raamatki.

Sillaotsa kooli lõpetamisest lasteaia lõpetamiseni...

 

Arvutasin natuke -  tuletasin klassijuhataja Anu Kruusi mata õpetust meelde. Oli aeg, kus matemaatika huvitas ja oli lemmikaine... Nüüd oskan nii palju arvutada ja numbreid, kui vaja... Rohkem ei mäleta. Ei ole vaja igasuguseid teoreeme ja võrrandeid... Praegu on eksamite aeg - olen kuulnud, kuidas õpilased stressis on... Juba noorena mõtlesin endamisi, miks on hindeid ja  eksameid vaja üleüldse... Tarkust  vaja. Tarkust elu eksamiks, see on see, mis loeb...

Arvutasin siis välja kiirelt sõites lasteaia lõpupeole, et minul  saab 40 aastat Sillaotsa 8-kl. Kooli lõpetamisest. Vist lõpuaktus oli 14. juunil 1984. Hoopis Haaslava kultuurimajas, praeguses Priiuses,  sest koolisaal poleks meid ära mahutanud...Klass oli päris suur... 

Ja täna käisin Sillaotsal lasteaia lõpupeol. Üks minu väike sõbrake lõpetas lasteaeda... Mulle meeldib olla ikka kõikidele lastele mamma või ehk lihtsalt Tiia... 

See roll on saadud  kingina mul oma mammalt või ehk alguses  tädi Ellelt... Ta oli veendunud, et minust saab tema järeltulija mammana. Ma kahtlesin veel... Enam ei kahtle... Olengi mamma. Natuke oma mamma moodi mamma, rohkem omamoodi mamma. 

Tagasi Sillaotsalt sõitsime Kristiga minu kunagist kooliteed, mis nüüd ilus asfalttee...

Head kooliteed sügisel Gerdole.😍

Tulles koju avastasin, et lapsed on tass mulle väikese üllatuse teinud....  Tore on tuppa astuda, kui tuba üllatust täis.

Aga oma koolis polegi veel ma käinud oma kunstiga... Imestan isegi seda... 
 

Abistajate leidmisest, otsimisest...

 Lihtsalt pidin panema meeldetuletuse, et soovin taaskord leida oma isikliku abistajat. Ta leidmine on tore  töö, ka aega nõudev töö... Kolme - nelja nädalaga olen suhelnud nii mõnegi inimestega.  See on alati  ka  põnev kuulda, miks ja kuidas inimesed otsivad tööd.... Need on tööotsijate isiklikud lood... Vahel on tunne, et neil endil on vaja korraks minuga rääkida iseenda leidmiseks ning siis edasi minna...  

Mina soovin tööst loobujatele ikka alati head loomist. 

Ja ise lähen ka aina edasi luues, otsides, leides.... Teades, et kord tulevad   taas minu inimesed, kes jäävad... 

Töö isiklikule abistajale

 

Hei, Sina, kes Sa soovid olla

         minu isiklik abistaja! 

Mõtled, kas sobin  ja mis töö see on... 

    Julgustan Sind aru saama ja

  tulema proovima seda lahedat tööd!

Sobid, kui soovid olla

          minu lisakäed ja lisajalad       

       ehk abistada mind füüsiliselt 

          toimingutes / toimingutes, 

    millega  mina ei saa füüsiliselt hakkama.     

 Ise teen palju jalgadega, eriti kodus olles.              Ma ei vaja kõrvalabi pidevalt 24/7.

Vahel, kui vaja, oled mu hääl ehk tõlk.                                    Mul on hääldus - kõnepuue,  kuid räägin ja kogunisti laulan. 

Mu kõnega on vaja natuke aega harjuda. 

Sina, kes Sa                                                                                                                      rõõmsameelne ja usaldusväärne, 

                    pisut seikleja, 

                                 avatud uuele ja avastamisele, 

                                              keskmise füüsilise jõuga.               

Töö on lihtne ja vahva. Ideaalne lisatöö.  

                                         Väljaõpe minult. 

                                                Töö saad selgeks mõne päevaga.            

         Tööaeg kokkuleppel, kuid lähtudes siiski minu vajadustest, plaanidest.                                       

Isikliku abistajana abistad mind 

kui õnneliku ja väga tegusat naist

kodus - tööl - puhkehetkel.

Enda poolt Sulle pakun rõõmsat ja rahulikku töökeskkonda. 

                                           Muidugi piiluda tavalisesse ja erilisesse  oma ellu.

                    Tunnis alguses 7 €. Lepingut MTÜ TM Loovus´ega

 Sinu peamine töökoht on mu kodu, reisides näiteks hotellid jm. 

            Reisid ja rändamised minu kulul. Ehk ka välismaal.

                  Võib juhtuda, et minuga olles saad endalegi uusi tutvusi.                                                                                                                                      

              TULE PROOVIME TŠILLIDA JA RALLIDA  HEA TIIMINA!

Mulle võid kirjutada tiia@lux.ee , tmloovus@gmail.com või facebooki postkasti ning helistada 5529317, vastan sõnumitele ka. Küsi huvitavaid küsimusi ja ütle mõne lausega, miks soovid isikliku abistaja tööd minuga ja mu juures.  Siis saan minagi omaltpoolt veel rõõmsasti räägita lisainfot. 

Ootan põnevuse ja rõõmuga!

Mõned pildid veel eilsest

 

Peas üks mõte ringe teeb...

 

Täna oli kurbus ja rõõm  üheskoos. Oli mõtlik päev... 

Peas üks mõte ringe teeb...  Nii laulsin täna Pais läbi kurbuse... Püüdsin särada ja laulda väga hästi, kuid... Ma ei ütle ka, et kukkusin väikese Tähena alla ... 

Lihtsalt esinemiskogemus sain, mis võib enne lavale minnes eelneda... Tähe kunstnikul võib olla elus kõik ette tulla, mida publik ei peagi teadma... Vähemasti kohe teadma... 

Ma ei suutnud laulda joonistuste ja maalide sõnu, mis on  laulu "Kui tuulik tormi käes" sees. Tühjus oli hetkes minu ees ja sees... Kui habras on ikka elu... Sest selle laulu esindamise pühendasin Allarile...

Ma käisin täna Pärnus  kunstniku Allar Taeli ärasaatmisel...  

Ja  Pärnust sõitsime Hannaga kohe Tallinna... 

Mõtlesin mitu päeva, kas suudan kahte nii erinevat tunnet tunda  , Olen endale tänulik, et suutsin... Kuigi lootsin laulda pisutki paremini ...

Tuhat tänu Elinale, kes oli hästi toetav. 

Julgen siiski siia üles panna ka video, mille tegi Hanna.

Hannale samuti tuhat tänu, et sõitis ja oli täna minuga.

Suur aitäh ka Märten Männistele, kellelt sain eesti keelsed sõnad, sest ta on seda laulu laulnud just nende sõnadega. 

Ma nüüd tean, miks oli oluline esitada Tuuliku laulu just täna..

Maarjagi laulis ühe laulu mõeldes Allarile... Maarjat saatis klaveril Anu.

Homme, 2.juunil "Tähtede Täht" Täht kontsert

    Homme, 2. juunil kell 17.00

"Tähtede Täht" Täht kontsert 

               Pai villas

          Tallinnas, Laine 5

Pilet 15 €

Esinevad German Gholami vokaalõpilased.

Õpilastest üks olen mina.

 Klaveril saadab mind taas Elina Tšertšel. 

See pilt on tehtud augustist 2022, kui laulsin esimest korda Germani õpilaste kontserdil. Tartus.

Homme esitan ühe imeilusa ja mõtliku laulu. Minu jaoks pisutpisut keerulisema laulu, kuid mis käib minust läbi... 

Tulge kontserdile, siis kuulate, mis laul see on, mida laulan.

Tulge kõiki Tähti kuulama!!!

                     Meie ootame ja laulame teie rõõmuks 😍😉