laupäev, jaanuar 13, 2018

Video esitlus eile

... omas kodus ja külaseltsis Kawershofis. Vaatajaid oli vähe, kuid usun, et need olid kohal, kes soovisid kogu hingest ikkagi näha, kuigi nad on minuga kaua - kaua olnud ja tunnevad mind läbi ja lõhki 😊
Diana avastas  näiteks ikkagi pisiasju, mida ta ei teadnud või polnud näinud. Siit järeldan, et igas inimeses on varjatuid häid ja huvitavaid külgi.
Kahju, et Kaagvere küla inimesi ei olnud - oleks hea võimalus mind kui natuke teistmoodi rohkem näha ning siis juba ise mõelda, kas või kuidas on puudega naaber teistmoodi... Igatahes mul on tunne, et mu püüdlused külas midagi enda poolt pakkuda, jooksevad ikka ja jälle liiva...  Ma ei ütle seda mitte halva pärast. Võib - olla tõesti inimesed ei viitsi õhtuti kodunt välja tulla, et teha miskit ja olla üheskoos... See on igaühe valik.
'
Kuid mõtlen hoopis sellele, kui rääkidakse, et kõrgharidusega inimesed peavad nõustama puudega inimesi, siis kuidas see saaks hea ja asjalik olema, kui lihtsalt ei osata näha, kuidas puudega inimene pisiasjadega hakkama saab . Kuidas saab julgustada erivajadustega inimesi ja nö tavainimesi (oi, ma ei salli sellist vahe tegemist, see on nii naljakas!!!) üksteistega suhtlema, kui tegelikult on jätkuvalt kaks maailma. Erivajaqdustega inimesed ajavad oma asja. Nö tavainimesed, ilmtingimata   kõrgharidusega,  ajavad erivajadustega inimestele mõeldud asju... Kuhu jääb tihti koostöö...

Pean siiski hankima mõne kõrgkooli hariduse. Siis on mul rohkem õigus häirida ühiskonda 😋😍 Hea on see, et pole veel ettekirjutusi, et puudega inimeste tegeleja peab ilmtingimata olema puueteta ja haigusteta inimesed. See on minu õnn.

Eilse õhtu kaks uut plaani ja unistust. Need ´tulid mõttese meie kõikide poolt ühisel meelel ja nõul.
1. Pean hakkama videoblogi pidama.
2. Teha aasta aega uus järjevideofilm minu hullumeelstest ettevõtmistest kõikjal. Praegu jääb mulje, et elan ainult kodus nelja seina vahel, kuid usun, et üle poole  elumöllu on mul siiski väljaspool kodu.
 Esimese asjana on vaja head kaamerad, siis saavad järjekordseid hullumeelseid mõtteid ja plaanid teoks teha. Tõenäoliselt järjevideole tuleb mul teha korralik projekt.

Mõned inimesed ei saanud tulla. Ka hr Harri.

Pildid Hannalt.
Alguses kogunesime mu juurde.


neljapäev, jaanuar 11, 2018

Veel üks hetk Tõnult Keilas

Kirjutasin pühenduse DVD-le. Ma teadsin kohe, kui hakkasin oma videole mõtlema, kellele soovin kindlasti oma asja kinkida.

Palusin Tõnul viia DVD Hagile, kes omal ajal tegi "Ratastoolitantsu" dokfilmi. Mäletan tänaseni, kui Hagi tuli Lauluväljakul minu juurde ning küsis:
"Kas sina oled Tiia? Kas oled nõus filmis osalema?"
Ega ma toona 18 ... 19 aastaselt ei osanud arvata, millele tegelikult "jah" ütlesin.
Mulle näis see ettepanek nii pagana põnev.
Uskusin, et üks põnevus viib teisele põnevusele ja sihile... Ja ma ei eksinudki. 😋

Toona oli ka Tõnu me kõrval... 

Värvirõõm läbi Heiki silmade
























kolmapäev, jaanuar 10, 2018

Sparcoga

 ... kohtusime ka Keilast tulles. Kuskil Läänemaal mere ääres.

Tõime koerapoja Hannale. Ta on pooleteist kuune. Nime mõtlesime sõites.

Mul usutavasti ka uus suur sõber taas. Sparco pool teed magas minu süles.

Siis tassas Hanna sülle.






                                                            Suur Ruudi ja väike Sparco.


teisipäev, jaanuar 09, 2018

"Pahade" tüdrukutena tegimegi ära "Ühise värvirõõmu"...

... Keila Sotsiaalkeskuse seintele. Kunagi Haapsalu haiglas ei tohtinud me Liiaga oma joonistusi seintele panna - olime pahad tüdrukud, kes rikkusid kõik ära, tujudki... Nüüd eilsest pikad koridoriseinad minu ja Liia maale/joonistusi täis. Loodetavasti toovad rõõmu Sotsiaalkeskuse töötajatele ja  külalistelele.
                                                           Meie kaks - mina, Tiia, ja Liia


Maalid said pandud  läbisegi st minu ja Liia tööd vaheldumisi. Nimedeta.  See teadlikultki. Tuleb rohkem vaadata ja mõistada, mis maal kelle oma on.


Suur tänu Hannale, kes riputas esimest korda näitust üles, kuid sellega super hästi hakkama. Ta aitas meid mõlemaid. Oli me isiklik näituse kujundaja. Ta tegi rõõmu ja mõnuga.







Oli vaba mikrofon. Aitäh Alarile, kes jutustas armsasti, kuidas pildid hakkavad öösel, kui maja vaikne, oma elu elama ja kassid - tüdrukud hiilivad hiilivad pildilt välja... Samuti Tõnu rääkimine läks mulle väga südamesse, pani mind mõtlema 😊 Kuid tegelikult ma ei suuda ise kujutada, kui palju olen elus teińud ja et olen superstar Ratastoolitantsu saadik... Soovin jääda iseendaks oma rõõmude ja muredega... Usun, et sellisena nagu olen,  olengi kõige vajalikum...

Rääkisime Liiaga endist.
Vaatasime minu videot.
'
Vahva oli kohtuda oma kallitega. Siin olen  Janikaga, kes ütles , et nautis näituse avamist.


Eile oli väga hea ja lahe päev.