pühapäev, november 19, 2017

Kiri kallile Jõuluvanale

Mu kallis Jõuluvana,

andeks, ma ei ole aastaid sulle kirjutanud. Olen mõelnud, et mina pole enam kirja kirjutamis eas. Mäletan, et kunagi ammu helistasid mulle. Siis oli mul veel lauatelefon. See hetk, kui helistasid, mõtlesin, kes on küll see mees, kes teeb seda nalja, et mängib jõuluvana Põhjamaal.  Seda välja mõelnud ei ole ma siiani. Küllap olidki sina, Jõuluvana. Ma usun praegu jälle sinusse. Vahepeal palju - palju aastaid ma ei suutnud sind uskuda. Sest väikese tüdrukuna panin tähele, et sul on minu papa abielusõrmus - arvasin, et oledki mu papa... Küllap ikka ei olnud.

Arvan, võib - olla egoistlikult, aga siiski arvan, et olen olnud see aasta üks ägedalt pai laps. Kuigi vahel olen olnud ka natu halvem. Olen peamiselt virk ja laiskki vahel. Hätta pole kunagi jäänud. Mõnikord lihtsalt õnnetu, kuid rohkem õnnelik. Ja seda päris ausalt. Sel aastat on olnud säravaid minuteid ja aegu, raskemaid ja kurvemaid hetki. Naeru ja pisaraid.

Soovin mõnd tunnet ja asja, mida ei saagi käes hoida ega rahaga osta. Ma ei kujuta, kuidas sa neid kingitusi ära pakid, kuid...
Soovin et mu lapsemeelsus jääks. Sest lapssemeelsus aitab raskustest üle olla ja uuel aastalgi edasi toimetada ja tegutseda. Siis olen ikka mina ise.
Soovin hingerahu ja rõõmu. See annab enesekindlust juurde, et teha südamelähedasi asju. Rahulikult. Rõõmuga.
Soovin armastust. Et jaksada teisi armastada ja kõike, mida on võimalik armastada. Armastuseta mina väsin lihtsalt ära.

Kolm soovi vaid mul.
Teised unistused ja soovid täidan ma ise jõuluaeg - luban sulle, et teen Päkapikude elu kergemaks. Kindlasti saab uus aken taha tuppa ja loodetavasti esikki uue näo... Ja veel mõned pisemad ja suuremad soovid ja unistused peaksid täituma 2018...

Jõuluvana, aitäh, et  oled olemas!
Nii hea on salaja sulle ikka mõelda ja looda,
Sinu Tiiatibu

laupäev, november 18, 2017

Lapsed koju minnes

Täna olid Johann ja Sara emme/tädi Kristiga tööl kaasas. Koju mineku riidesse panemisel käskis kuidagi Sara (5 a) Johanni. Jóhann (5 a) selle peale hingepõhjast solvunult Sarale "Kas sina oled sama loll kui täiskasvanud?"
Meie Kristiga muigasime enda ette.
Mehi ikka ei tohi õpetada ega käskida.Ei tüdruku ega vanaema eas.  Nad on taergemad ja isepäisemaid. 😋😀😀😀

neljapäev, november 16, 2017

Palun, mõistke ükskord ehk taaskord jõulukaartidest

Täna jõudis minuni esimene sõnum, kuidas leidi postkastis jõulukaardid, mida EI tahetud. Minu kaaskirjaga, järelikult miks saadan oma kaarte...

Mina selgitan nüüd 10 aaatat juba, et jõulukaarte EI pane postkastidesse mina.  Mina üleüldse EI tea kampaania nö tegemistes ja toimetustest midagi peale enda kirjutatud kaaskirja, millel ON minu jalakiri. Kampaaniaga tegeleb SJK Kirjastus http://www.sjkkirjastus.ee/esileht/
Mina olen vaid kunstnik. 
Pealegi minu maalidest ei ole veel teinud Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühing kaarte. Need on teiste kunstnike kaardid, mis praegu saadetakse meie VDMFK tutvustamiseks ja reklaamiks. See EI ole heategevus. Ost on vabatahtlik, mitte kohustus. Kui kaardid ei meeldi, andke lastele mängimiseks näiteks või visage prügikasti, kui ei viitsi rohkem vaadata nagu reklaamidega ikka juhtub.

Või võtke kontakti SJK Kirjastusega.
Lugege palun läbi ka SJK Kirjastuse veebilehel korduvad küsimused.

Aeg oleks rahuneda ja mitte mõelda, mis kole asi nüüd postkasti tuli. 10 aastat olen isiklikult kõike seletanud ja rääkinud, mind tüütab see juba natuke ära. Tõsimeeli. Pigem võtaks positiivsemalt juba. Asja juures on tohutult palju häid ja asjalikke tahke.

Mulle väga meeldib mu kunstniku töö.

kolmapäev, november 15, 2017

Laagna koolis...

... tegime lõpuks pildi. Pilditas mu Hanna - Liis.

Nüüd on peaaegu nädal juba möödas, kuid minu sees ikka veel hea tunne, mida ise laste  silmades sain.

Täna sain direktor Natalialt, kellega seekord ei õnnestunud kohtuda,  emeili, et on saanud ainult positiivset tagasisidet nii väikestelt kui suurtelt. 

Loodan siiralt, et kõik mu uued sõbrad julgevad hästi suurelt unistada. Võib - olla just sel pildil on keegi, kes tulevikus super kunstnik. Üks ema  tuli minu juurde ja ütles, et ta laps jälgib ja imetleb mind ning tahab ka kunstnikuks saada. Nii armas on olla eeskuju, kuigi minu jaoks on see roll veel pisut harjumatu ja üllatav. Siiski aimasin seda juba  enne, et kuskil võib  olla keegi laps, kes tahabki minu sarnane olla...
 Keegi tahtis saada Eesti presidendiks - see oleks küll üli super. Keegi tahtis saada tõsimeeli isaks- see meeldis aga mulle üle kõige. Minagi tahtsin omal ajal emaks hakata... Lootus on, et Eesti ei jää lasteta ja erivajadustega saavad järjest rohkem tublideks ja headeks vanemateks, keda ka ühiskond mõistab üha paremini.
Veel loodan, et ratastooli mõiste ei ole enam nii ahistav, pigem vastupidi. Minu jaoks on ju ratastool mu jalad ja sõber, millega saan avastada jätkuvalt maailma.

Kindlasti jagan tehtud rõõmu kogemust oma isiklike abistajatega Kristi ja Hanna - Liisiga. Nendeta ei oleks mina saanud minna oma positiivsust jagama Laagna Lasteaed - Põhikooli.

PS hea meelega läheksin teistesse lasteaedasse ja koolidesse. Olen käinud küll, kuid tundub, et pagana vähe veel. Ja erivajadustega lastega kohtusin esimest korda... 

teisipäev, november 14, 2017

Huvitav nädal ja kõik muu on põnev...

... tuleb. Arvasin, et nüüd läheb elu - olu jälle igavamaks. Koduseks. Sest et ma ei näinud konkreetseid  ja natuke suuremaid  käike ega üritusi ees olevaid. Salamisi lootsin siiski, et päris nii see ei jää. See ei ole minulik olla kodukana, kuigi armastan koduski nokitseda. Ja mõne hetkega on tulnud rida tegemisi ja käike...
Issake, kui tore!

Reedel lähen ootamatult Kosele. Sealses päevakeskuses teeb minu psühhodraama õpetaja Ruuda Rootsi Moreno Instituudist töötoa eakate teemadel. Ma igatsen oma õpetajat näha. Ja veel temalt õppida. See on nii äge!!! Usun, et Ruudalgi on rõõm mind näha.

Ja täna hommikul sain taas kutse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli.

Jõin kohvi ja mõtlesin, mismoodi olen jäänud paljudele meelde, et ikka ja jälle mind soovitakse näha ja kutsutakse esinema. Mul ei ole ju kõrgkooli diplomit ega muud, mis oluline, et olla keegi tegija... Ometigi tunnen, et olen tegija ja tegelen sellega, mis mulle meeldib... Huvitav, kuidas seda olen saavutanud? Enda meelest ei ole eriti miskit teinud, lihtsalt vaikselt kulgenud...

Ootan aina uusi põnevaid üllatusi ja väljakutseid.

Kodule tahaks natuke iluproteduuri teha.

Veel pean leidma aega maalimiseks.

Kõike muu jaoks vist ei jäägi aega...