teisipäev, märts 31, 2020

Ainuõige otsus on olnud...

... mul oma elu võta vastu.

Ma ei ole kaua - kaua nii rahulikult õnnelik praegusel tunnil. 
Üks väga tavaline sõna.
Ja mina olen rahulikult õnnelik.
Kõik kaosed ja kannatused ja raskused ja lootusetud hetked, mis mu elus olnud, on praegust hetke väärt. Kui neid poleks olnud, siis ma ei saakski tunta, mis on olla päriselt õnnelik.

Oma elu ei anna ma ealeski käest.
Ühe sõna kuulmine, läbi interneti õhu, on mulle pärlike, et edasi olla see, kes olen... ja teadmine, et  lootus on pagana hea, kui on vankumatu kaaslane sinus endas  😉 

Lisaks vaatasin eile   ja tänagi telekas Plekktrummi, kus rääkis hingehoidja ja kriisinõustaja Naatan. Palju mõtteid kattuvad.

Kuid   minu rahu ja õnne põhjuseks pole praegu tõesti üks telesaade  - kahjuks või õnneks.
Põhjuseks on ikka minu oma elu ja selle sees olevad minu inimesed 😍 

esmaspäev, märts 30, 2020

Rahu...

Mu 65  näitus "Hetked elust endast" Elva Kultuurikeskuses jääb seniks lukku taha, kuni elu - olu normalseerub. Näitus pidi lõppema homme.
Olen tõepoolest hästi rahulik selle üle. Tegin omad järeldused juba paar nädalat tagasi, et näitus jääbki hetkel teadmatuks ajaks Elva. Suhtlesin siiski sealse Leaga.
Mul on isegi sellest hea meelgi. Osa maale jäi ilusti aknast paistma. Seega, loodan, et üksikud, kes võib kultuurikeskusest mööduda, ehk vaatavad aknast sisse ja saavad ehk natuke värvirõõmu, maalidest rõõmu,
Rõõmu on vaja hingedele.
Rõõm toob rahu iseenda sisse.

Omamoodi rõõmgi on olla väikene kultuuritegelane teiste suurte kultuuritegelaste seas, kes otsivad  häid lahendusi.

Minule saatis Margarita rõõmu. Raamatu "Inglikood" 😍 Tema soovis minu raamatut. Saatsin umbes kuu tagasi...
Tõesti, tõesti mõtlen, et minul on õnnestunud kohtuda eriliste hingedega, kes mõtlevad natukenegi eriliselt... Nagu  minagi... Ma arvan, et olen mõtetega pisut teistmoodi... Kindlasti mõtlen ka raamidest väljapoole.
Tean, et mind saadavad inglid. On saatnud. Saadavad edasigi. Isegi siis, kui on olnud aegu, kui ma ei ole neile üldse mõelnudki või ei ole julgenud mõelda... Taaskord tuli sõnum mu juurde.
Ma ei ole iialgi üksi. Kõik on võimalik, ka kõige raskemal ajal.
Minu ümber on sõbrad.
Minu ümber on inglidki.
Taevaisagi.

Kõik läheb nii nagu peab.
Igas hetkes leidub nii halba kui head.
Mõõnale järgneb tõus.
Alati. 

pühapäev, märts 29, 2020

Valguseaeg

 Suveaeg!!!
Minu jaoks on kella keeramine koguaeg olnud mõistalik  küsimus. Kella keeramisega ei ole valgust või pimedust  ei vähem ega rohkem. Kellaaeg ei saa ju looduse vastu. Ja erinevates maades on erinevates kellaajad ning ometi on reisitud mõtlemata, kuidas kell mõjutab...  See on taaskord masside psüühiline mõjutus... Laulame kooris, kas hea või halb - oma mõte puudub... Võite vastu vaielda, kuid see on minu meelest. Rootsis käies korraks, ainult korraks, käis mul peas läbi, kuidas kellaajaga saab psüühika ja keha hakkama, kuid ajavahet ei pannudki tähele.
Jah, mulle meeldib õhtune valgus. Olen öö inimene.
Kuid usun, et valgus on tegelikult südames.
Nüüd tean seda järjest rohkem.
Lapsena kartsin pimedust. Mind polnud hirmutatud. Ma ei mäleta seda. Aga kuulsin igalt poolt, et kollid ja tondid on öös. Ega ma isegi ei tea,  mida täpselt kartsin... Aga keeldusin pimedas toas magama jääda. Lillia-öölamp põles igal ööl öökapil.   Alles aastaid hiljem, armastuseajal sain aru, et pimedas toas on tohutult valgust ja säravat rõõmu, õnne... Nüüd valgustab tänavalatern tuppa. Öökardinaid ei ole. Ei soovi ka.  Üldiselt magan pea tekki all, sest ei suuda valges magada... Väikene valguskiir on aga hea, kui näiteks üles tõusta - ei kommista. Tulelüliti on voodist kaugemal, pean enne hüppama ratastooli...

Panen siiagi need lingid, mida lugesin täna tavaliste paanikat tekivate uudiste asemel. Ma tean, et mu blogi loevad needki sõbrad, kel pole facebooki. Minu arust on kahe erineva mehe selgitused vägagi ühte suunda ning hästi selgitavad. Nagu minagi olen oma arvamusi ettevaatlikult, kuid siiski julgelt  kirjutanud. Ma pole nii tark nagu teadjad, kes paremini oskavad oma mõtteid väljendada. Olen aga piisavalt tark , et olla rahulik ja õnnelik. Elada oma elu julgesti. 

https://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/michael-laitman-praegune-kriisiolukord-paastis-meid-maailmasojast-toimub-maailma-vaga-tosine-vaimne-umberhaalestamine?id=89389013&fbclid=IwAR1EiiL3VZYUTtVvxWJoiIIKwd_zvlPxC0UNJh77prreQPKnBwhi7wy2NEY

https://www.empaat.ee/konstellatsioonid-ja-korona/?fbclid=IwAR1U1cBS0B8_bSTINvG6F_MWZrAya4jfYbCrpt3bkLuz0oQoaJgQ370yrvI

Täna rohkem tava - paanika uudiseid ma ei kuula ega loe. Mulle aitas selles, kuidas "loeti" õnnetuid surnuid üle... Tegin just kohvi ja karjatasin ausalt: laske vähemasti surragi rahulikult... Olin väga kurb. Meeletult kurb. Kassidki ehmatasid mu karjest, jooksid minu juurde. Hooldekodus ju ootedaksegi surma...Kas on koroona või mitte. Keegi ei vii viiruste pärast oma inimesi hooldekodu - andke andeks. Ja need olid vanad - küllap nende aeg saigi praegu karmil ajal otsa ... Aga kas neil oleks olnud veel midagi kellegile öelda...  Ma väga loodan, et lahkunud hinged leiavad rahu ja toimetavad sealpool kenasti armastavalt edasi...
Olen hooldekodus ja haiglaski näinud surmi... Tohutu kurbus ja otsutusvõimetus. Omaksetele öeldakse, et me tegime ju kõik... Hooldekodus oli memm, kes ütles mulle veerand tundi enne äraminekut: Tiia, ära karta , mul on hommikul palju parem ... aga sina ole tubli... Mina olin päeva jooksul öelnud töötajatele, et kutsuge kiirabi või tehke midagi... Olen memmele hästi palju mõelnud ja tänanud, et ta ühe lausega õpetas mulle nii palju... Usun sedagi, et mina olin viimane, kellega rääkis. Ta läks wc-sse ja tagasi tulles kukkus kokku... Tean, et tal ongi nüüd parem... Ta oli üksinda... Ma ei mäleta ta nime, kuid mäletan ta hingesoojust ja sära, et läheb koju veel...
Ja meenus kallis Karel, kes läks pilve peale karantiinis olles... Niipalju, kui tean, siis mitte viiruse tõttu... Kuigi usun, et ta tunnetas oma minekut ettegi... Mullegi püüdis seda mõista anda päris mitu kuud, kuid mina ei saanud aru... Ei tahtnud või ei julgenud... ´Ma ei tea, mis siis oleks veel olnud, kui oleksin veel ükskord tema juurde, istusin autos haiglaukse taga... Telefonis oli viimased sõnad Karelilt mulle: ole tubli ja kalli...
Aga ei , me ei taha enne mäletada olnud surmasid, mis on olnud ka kuidagi valusamad... Miks nüüd puhudakse ülemõistuse suureks hoolivuse, et kuidas hoolidakse ikka... Andke andeks, mina ei usu .

Hoidke iseend väga hoolivalt.💖

"Minuga seda küll ei juhtu!"

Oi, kui palju kordi olen seda hüüet kuulnud. Just siis, kui olen öelnud, et kujuta või mõtle, mis siis saab,  kui jäädki näiteks ratastooli või suluseisu tuppa, et juhtub, mis iganes... Ma ei ole kunagi seda pahatahtlikult seda näidet öelnud. Vastupidi. Olen soovinud, et inimesed hakkaks mõtlema, kui habras on elu ning kuidas saab vaimse tugevusega seda, kui tugev on ellu jäämine.

Inimesed lihtsalt ei osanud ette näha, mis praegu hullumeelses maailmas on... Ja siiski, praegugi on võimalus tugevalt ellu jääda, kui iseendas hoida rahu ja edasipüüdlevat valgust, rõõmu, armastust... Lihtsalt natuke unustada maapealseid väärtused - kiirust, saastamine, mõtetu tarbimine ja vihastamine, ärapanemine, raha...

Mina olen ka mõelnud, et minuga ei juhtu seda ja seda ... Ometi on see, mida olen arvanud, et see ei juhtu, ongi juhtunud...  Õnneks väga head juhtunud. Sest  kuidagi mu alateadvuses on olnud ka küsimus "aga kui juhtub",  kuidagi positiivselt...

Mina tõesti ei oska seda sõnadesse kirjutada... Ma olen seda korduvalt rääkinud ja kirjutanud, et   mulle on öeldud, et mu hing on terve... Sellepärast olengi see,  kes olen. Mitte kõndija. Siiski lennukas. 

Olen kogu elu mõelnud  sedagi, et kuigi   olen ratastoolis, võin ka voodi jääda... See et olen mittekõndija,  ei tähenda veel seda, et minuga ei võiks hullemat juhtuda ... Samas olen end teadlikult hoidnud positiivsena, et olengi selline nagu olen ning olen tõesti rahulik.

Täna vaatasin uudiseid... Mõtlesin hoopis sellele, kas keegi soovib surma hetkedel üksinda olla... Kuidas juba matuseid ei jõuda enam pidada maailmas, oli vist Hispaania näide, surijatele on keelatud läheneda... See on ülemõistuse kurb. Kuidas selline olukord rahuajal ühe viiruse pärast... Maailmas pole sõda... Või siiski, viiruse varjus...
Haiglates ja hooldekodudes on ju ennemgi koroonat karantiinides olnud... Kaks aastat tagasi oli Maarjamõisagi karantiinis, grippi pärast... Siis suri mu mäletamist mööda 75 inimest, tuhandeid olid haiged. Täpselt märtsi 2018 lõpus. Mina loobusin oma plaanitud opist. Oldi veel pahasedki... Täna tean, et tegin ainuõige otsuse siis ja jäin ellu kah. Nüüd on aga mingi uskumatu üleüldine paanika...  
Huvitav, et sellegi üle ollakse järjest rohkem  nõutud, et ei mõisteta, kuidas viirus tungis ühte - teise kohta. Andeks, miks üldse haigused on maailmas, miks paljusid haigusi ei osata veel ravida - oleme ausad. Miks inimesed kukkuvad jala pealt kokku või surevad voodis...      
Küsimusi oleks tuhandeid...
Võib tõesti ei olegi enam vastused tähtsad. Need ei aita .
Kurb, et inimesed surevad...   olles üksinda, lähedasteta...  Ja kannatavad... Ehk on see millegiks heagi...

Maailm puhkab.
Mina usun seda.
Osa inimesi on aru kaotanud. Osa aga püüavad rahulikud ellu veel jääda. Sest nende aeg veel kestab.

Maailm muutub igal juhul.
Meie ümber.
Meie sees.
See juhtub kõiki meiega, kes elame siin Maal. Enam ei saa öelda "Minuga seda küll ei juhtu!"

Hoidkem südamed armastusele ja teineteise mõistmisele valla.
Siis tuleb tasakaal tagasi.
See on omakorda suur töö iseendaga.Sest inimene kohandub aeglaselt. Ja kui veel käsklused ka üle öö, siis tulebki paanika. Teadmatusest, kuidas iseendaga toime tulla...

Üht tean ka veel. Ma ei tea, me keegi ei tea,  mis juhtub veel maailmas, kuid kindlasti juhtub ka siis, kui koroona kaob... Esialgu ei saa see olema lust ja lillepidu, kuid ka selles on kindlasti palju rõõmu, mis aitab üle elada kõige raskema ajagi...    


 

reede, märts 27, 2020

Üks vahva päev täna

Vahvam ja pisut erilisem, hea poolest. Olin üle pika aja omaenda elutoimetuste sees. Naudisin elamist.
Ausalt ka, uudiseid kuulasin üks kord päeva jooksul, keskpäeval. Mulle piisas. Selles ei muutu maailmas miskit paremaks, kui minus endas püsib ja süveneks hirm või jumal teab mis veel...
Mina OLENGI kodus.
Mitte ei püsi kodus - juba sõna "püsi" tõrjub positiivsust. Minu meelest. Kõlab nagu käsk, mida ta ongi. Kuid kodus ollakse usutavasti alati hea meelega, mitte ei püsita... Võib - olla oleks hoopis rohkem mõjunud palumine , et olge kodus...  See on minu arvamus, mis jääbki väikeseks arvamuseks.

Mina unustasin täna isikliku abistaja teenuse ümber käivad jamadki. Ka need on teinud päriselt närvipiget, rohkem kui asi väärt oleks. Teenuse ümber käiv dokumentsioon on vähemasti kahe poole kordselt suurem, kui on olnud 20 aastajooksul. Muidugi seda teevad vald ja sotsiaalkeskus, nõuab aga projekt, kuid see mõjutab ka mu isikliku abistajat või edaspidi abistajaid ja mind...  Osaliselt meenutab see mulle seda tööd, mida tegime kunagi IAT algus aastatel "Händikäpaga", et üleüldse laiendada teenust. Kuid sellest on palju selget vett merre voolanud. Tundub küll, et ametnikkele ja projekti rahastajale on jälle uus avastus, millele teha nagu uuesti reeglid... Pealt näha ongi kõik hästi. Seestpoolt siiruviiruline. Sibula lugu. Aga minu häda seisab selles, et mina olen juba selle laiendamise etapi nii oma elus kui ka teenusega juba ära teinud. Ma sooviksin minna hoopis natukene edasi,  mitte tagasi...
Jah, maailm kõigub praegu vägagi.
Kõigumine algab väiksematest asjadest.

Kuigi maailm kõigub,  mina siiski ei saa isiklikult tagasi astuda. Võin jääda vaesemaks ja mis iganes, äragi surragi, kui hing on rikas. 

Täna tegin isegi sünnipäevatordi. Mirjami käte abiga.
On Silveri sünnipäev. On küll sünnipäev maailma eriolukorras,  mida ei osanud kuidagi ealeski ette näha, kuid sünnipäev nagu sünnipäev. Poiss on kodunt päris kaugel. Soomes. Tema valik. Mina tean, et ta saab hakkama. Tema teab usutavasti ka, et mina saan siin hakkama. Pealegi, peale meie kahe, on ju meil teisigi, kelle pärast muretseda... Head ja halba võib juhtuda kõikjal. Nii et mõtlen rahulikult, et Silver tegi hea otsuse - elada sajaga edasi. Tõsi, paar esimest hetke, kui paar nädalat tagasi selle otsuse teatavaks tegi, olin nõutu ja natuke hirmulgi...   Oleme ikka kontaktis nagu oleme olnud siiani. Midagi ei ole muutunud.
Ainult nutitelefoni pean endale hangima. Tordist jäi pilt tegemata ja saatmata. Kuid pole hullu, emmed söövad ikka lastel taldrekuid tühjaks - eks minagi pean tordi ise ära sööma!!!

Olen siiski väga õnnelik, et Silver on mul ka. Ta on mindki palju õpetanud. Ja igas olukorras oleme lõpuks naernud, ükskõik kui keeruline see on olnud.
Armastuse ja õnnetundeid meist ei saa keegi röövida. Peale meie enda. Mina küll ei taha olla röövija omaenda südames. Kõige hullemalgi ajalgi.

Kuulasime Mirjamiga muusikat.

Veel vaatasin Kanal2 sexi saadet. Ja ühte kodukontserdit...