teisipäev, veebruar 28, 2017

Vastlapäeval. Veebruari ehk sõbrakuu lõpetuseks



Tegin vastlakukleid. Vastlapäev ju.

Kass Pätu tegi pika liu hommikul. Kapi otsast minu lilleaia kapile. Ka nii võib vastlapäeva tähistada 😋

Õnneks lilled elasid Pätu kukkumise suht tublilt üle... Paar murtud õit vaid...

Pätu ise oli jahmunud.






Olen see kuu palju mõelnud armastusele ja üksi olemisele ja surmale... Sageli tundub mulle, et on rohkem aega kõigele pahale, kui heale. Jaksame rohkem aega kogeda eitust ja vihagi. Jaksame viriseda, kuidas me ei suuda olla õnnelikud ja kuidas  ikka kõik ei ole nii nagu tahaks... Aga olla tõesti mina ise ja lihtsalt rohkem armastada ja väärtustada oma elu - ei suudeta. Minagi ei suuda. Ikka ja jälle taban end mõtlemast, et teeks ja oleks, kuid mul ei ole seda ja toda... Täna ma ei taha ega julge. Äkki homme... veel parem ülehomme...
Nii olengi palju tegemata jätnud.
Ütlemata jätnud.
Kogunisti mõtlemata jätnud.
Ei oska ma tingimusteta armastada. Ega kalliteks pidada. Isegi lugupidada...
Sest et
alati on soov ju, et teine südames vastaks täpselt samaga. Ja kui seda ei tehta ega pole, siis tulebki pahameel. Päris sageli unustan, et teiselgi samasugune õigus tunda omaendana tema tundeid. Mina ei ole tema.
Tema ei ole mina.
Kuid, kui leides üksmeelne kahel või enamal erinevail viisil, saabki vist olla sõprus. Tingimusteta armastustki.  Vähemasti ma arvan nii. Järjest rohkem.
Armastamine on ju eelkõige endale särav pärl. Armastuseta ollakse särata.
Tundeidki peavad olema küll siirad, aga  samas väga ausad. Kõigepealt iseenda vastu.

Ja inimene on siiski üsna tihti üksinda...
On ju raske mõista, miks ta teeb nii või naa, kuid mitte sedasi nagu mina tahan... Sageli ei mõisteta, et naeratava ja näilise rahuloleva  näo taga, võib - olla üksi olemine...

Selles kuus on lihtsalt olnud palju kaotustunnet... Lähemalt... Kaugemalt... Kuid ikkagi on puudutanud mind... Ma ju tean, et iga hetk maailmas keegi kaotab kedagi ... - kuid ei mõtle sellele nii iga päev...

Elu läheb edasi.

Elu on habras.

Homme on täna.
Elada tuleb julgesti täna  Olla pisut rohkem õnnelikum. Vahel mõni hetk mõelda tõsisemaid mõtteidki... nagu praegu ... See annab selgust juurde enda hinges.

Aga mu sünnipäev läheb samuti edasi. 😉 Mitmed head ja armsad inimesed on lubanud külla tulla, kes ei saanud tulla vingele peole...
See teeb rõõmu.

pühapäev, veebruar 26, 2017

Kristeli hetked ...

... ja temalt on ka kolme lauluga videot. Püüan need ka üles panna.



Minu hea praktikant Kristel. Õpib ka minu juures isikliku abistaja ametit.
















Pisinäituse ülespanek akentele.











 Esimesest hetkest vist tegi Kristel vist ainsana jäädvustuse.

See on kammerkoor.  Eiku dirigeerib.Nad tegid kaua proovigi - 3... 4 minutit.  Kõik oli nagu peab.

Avalöök oli võimas. Õnnitlus.

Mõned hetked veel sünnipäevaõhtust

... Maurilt. Tal paarsada pilti. ´Pildistajad oli üllatavalt palju, enam - vähem kõik klõpsustasid ... Arvan, et teen siiski kõikidest piltidest ühe linki, kuid seni mõned siia...

See päev ei unune ealeski.












Ilus Waide motelli kaminasaal.



Kaks Silverid. Ühel Silveril juba lennutuju.

 Laulame mammale




Krista Rootsis õnnitles mind mobiili sees.

 German ja "O sole mio"... Oli tegu jälle pisaraid tagasi hoida. Üldse sel õhtul naersin - nutsin läbisegi rõõmust.

 Mariann

 Triinu ja Eiko üllitasid Rimi kauplusi.
 Viktoriini auväärne zürii - Pille kokkuliitjana  ja Signe kohtunikuna.

                                                                 Meie ansambel








laupäev, veebruar 25, 2017

Juuksur enne pidu



Teisipäeval  Wergaano ilusalong .

Triibud peaksid roosad olema. Kuid kuna mul tumedad juuksed, siis päris roosat pead ei saaks ma kunagi, kui just ei blondeeri. Blondeerimine jääb ära. Lõhub juuksed.

Ka praegu on super,

Lapsepõlvesõbranna Külli tegi sünnipäeva eelsoengu. Proovisoengu. Õpetas ka, kuidas peoõhtul üle teha.

Aitäh Küllile!

 Kuigi mitut tüdrukut soovisid teha soengsi, Mariann oli valmis neljapäevaõhtul veelkord juukseid sättida...











Paar tundi enne pidu nägin välja kui kummitus 😉 Poisid arvasid nii.

Muide, esmakordselt olid kunstripsmed.  Muidu, oli väga ok, kuid liim oli kuidagi kehv või on siiski mul väikesed ripsmed ja silmalauad... Igatahes meil Kristiga oli lõbus ripsmeid uuesti ja uuesi liimida...
Aga see minu kenaduse üks saladus 😜


Sünnipäeva õhtupoolikust ja õhtust


 Paar minutit enne peole minemist.

Umbes paar - kolm tundi peegli ees istumist ja tulemus oli endalegi üllatavalt ilus.

Mõtlesin , mis number mulle tuli ... Et 50 jaoks näin kuidagi super hea välja... :)
'
'

Kristiga.

Kristi oma kätega aitas teha mul eilse päeva ime ilusaks.






 ´Sõidu algus Waide motelli.

Pidu oli imeline. Või õigemini ma ei leia õiget sõna, mis oleks kõige õigem.

Oli palju - palju muusikalisi üllatusi.
Maarja laulis härra Reinu saatel. Ja German.

Suur üllatus oli Marianne Sõprade laul, mille kinkis mulle. Ta saatis iseend esmakord kitarril. Marianne meenutas, kuidas julgustasin teda kitarri mängima ka teistele, mitte ainult iseendale.
Olin selle unustanud...
See oli hetk, kui sain aru, kui palju tegelikult olen ehk julgustanud ja õpetanud noortele - endale teadmata...Kas olla kellegiga vähe või palju aega koos - see ei loegi. Loeb see, mida olen öelnud parajal hetkel...
Marianni laulmine  pani pisarad voolama. Kuid ma ei võinud nuttta - meik ju :)
Loodan, et Mariann jätkab julgesti kitarri mängimisrki :)

Nii hea oli jälle üle aastate Eiko lauluhäält kuulda. Koos laulsime Ruja laulu Suudluse läbi jäätunud akna. Minu soovil mõeldes Karelile.
Mul olid ka albumid ja pilte kaasas. Karelistki paar pilti. Oli ju seesama ruum, kus esmakordselt sai Karel aimu mu/me koolitusel, et ka diagnoosiga ei tohi ka alla anda... ja ta tegelikult soovis sünnast osa saada.. Ma usun, et ta oligi meie hulgas...


Ja siis  soovis Eiko ootamatult mind ka laulda. Sedasama laulu, mis oli esimene laul mida julgesin kord psühhodraamas temaga kahasse laulda. Mul on hästi meeles laul ja too hetk, kus julgesin laulda...

Eile pühedasin selle "Punase seeliku" laulu oma mammale ehk teisele emale. Mu hääl värises alguses...
Tõesti polnud aastaid niiviisi rahva ees laulnud...
 Kuid oma sünna ikka ja omad inimesed :) :) :)

Võis ka apsakaid teha ja julget edasi minna.

Mul on tohutult hea meel, et mamma kohal oli.






Mamps ja Silver.

Kuigi, kas annan mapmsi mõõdu välja :P
'












See on hetkel lühike kokkuvõte õhtust.
Tegin ka lilledéga maalide näituse.
Viktoriini 50. Võitis Liia, kes teab mind hästi.
Oli palju üllatusi ja lilli ja kinke. Sain raamatu TIIA 50. Jne. Lapsepõlvesõbranna Krista  ünnitles mind videokõnes Rootsis.



Aitäh kõikidele, kelleldele saan mina olla olemas ja kes minuga on olnud kauem või vähem aega, kaugemal või lähemal - teieta poleks mind.

Mul on olnud pagana õnnelik ja äge elu.
Usun, et on edasspidigi, nii vähemasti 50 aastat veel.

Ja leian veel oma printsigi ;) Tema puudub tõepoolest...

Kõik need pildid Kristilt. Aga saan teistelt veel palju pilte...