Elu on siiski võluv

Täna elasin.
Jäingi ellu nagu eile uskusin. See eile, et jään ellu homme, ei olnud lubamine. See oli uskumine.
Depreka jälgegi ei ole.

Juhtus palju. Täna. Ühe päeva jooksul.
Põnevalt.
Võluvalt.
Natuke halba.
Mitme kordselt rohkem head.

Nii vahva vaadata, kuidas mu uued väikesed sõbrad - Caroliina ja Kristiina õppivad aitama ja abistama oma emmet ja mindki. Tõmme on kööki. Valamu juurde. Nõusid pesema.
Ma ei tea veel ühtki last, kellele ei meeldiks minu kraanikauss!  😂

Nüüd on uus peavalugi. 😋 Mul vaja hästi piduliku kleidi ja ilusaid kingi... Mul on kaks kuud aega shoppada...   Kapp riideid täis, kuid sealt ei leia ju midagi, mis sobiks pulma selga panna... See igavene naiselik  probleem 😅 Minul eriti...

Rõõm ja mure, halb ja hea käivad ajast aega üheskoos.
See teebki elu võluvaks.
Vist.

Olen tänulik, et ma  ei kao iseendas kauaks.
Siiamaani vähemasti.
Loodan, et edaspidigi on see nii. Vastasel juhul ei oleks mind olemas varsti...

Homme jään ellu...

... täna olen  deprekas...
Seda sõna kasutan enda kohta väga harva.
Seda tunnet ei mäleta ma tõesti ammu...
Ma võiksin ju eitada või valetada iseendale ennekõige, et miskit pole teistmoodi minuga täna  - aga... Olen lihsalt väsinud ja tüdinenud absoluutselt kõigest. Sooviks kuhugile kaugele minna. Üksinda. Siis  oleks hea omaette mõelda, mida üldse eluga peale hakata homme ja ülehoome ja aasta(te) pärast...

Üldiselt on hästi.
Olen vist liiga vähe iseend tähelepanud sel keerukal aastal...

Loodan, et hiljemalt järgmine kolma ja neljapäeval Pärnus saan energialaksu ning leian end taas üles. Muide, sõidan  Pärnu ja tagasi Tartu bussiga. Bussis istudes saangi olla üksinda - seega, seegi tänane suurim soov täitub peagi.
Tüdrukud on Pärnus olemas. Hätta ma kindlasti ei jää.
Nagu vanal heal ajal, kui ei sõidetud autodega iga päev ukse ette mulle.!Autod loomulikult mugavamad ja kiiremad, mida iganes veel, kuid ausalt tunnetan, et mind on kuidagi ära hellitatud ning igatsen vahel, et see poleks nii... Mind paneb muigama küsimused, mida olen mitmelt inimeselt, kuidas ikkagi bussiga saad minna või lähed ja veel üksinda.
Issakene, mis hullu nüüdel ajal saab bussis olla!!!
 Päris vanasti sai sõidetud bussidega nädalas kord paar ikka. Abistajad näiteks ja sõbradki said ilusti hakkama, kuigi oli ehk pisut raskemgi. Aga nalja ja naeru jm oli ka. Eelmine kord sai Kristiga kaks korda bussiga sõidetud.
Suht palju olen sõitnud üksinda punktist A punkti B. Sel juhul peab mul logistika hästi aetud, keegi paneb mind bussile  ja keegi tuleb vastu. Ei muud midagi.

Appike, kirjutades praegu on ka mul enesetunne grammide võrra paremaks läinud.
Kirjutamine on teraapia mulle kindlasti.
Mis sest et kirjutasin hoopis muust, mitte sellest, millest tahtsin. Aga millest tahtsin kirjutada - kes seda enam teab... Mul polnudki konkreetset mõtet. Hakkasin lihtsalt kirjutama...

Kasepuul akna taga on juba kollaseid lehti...

Toimetan edasi...

Homme elan ka. Kindlasti.
Tuleb meeles pidada, et mõõna on vaja, et tulla saaks tõus.
Vahel ununeb see tõdemus.

Minu jaoks tõeliselt hea üllatus

See minu pisikene Lilledega maal leidis uue kodu. Pr Linda juures Armeerikas. 😊

Kui maalisin seda maali, oli nukker õhtu ja mul ka kuidagi kurb olemine... Kaks lihtsat lille... Ise  mõtlesin, et see jääb mul kuhugi riiuli peale tolmuma, sest see on mitte midagi ütlev... Aga mulle siiski tegi maalides rahulolu ja rõõmu... Igatsesin miskit, mida ei ole (veel)... Siis ma ei osanud uneski näha, et mu imelihtsal maalil saab olema uskumatu rõõmus teekond ja saatus.
Paaril näitusel olid Lilled ka, kuigi  igakord kahtlesin, kas panen maali seinale... Kuid igakord meeldis just see maal mõnele inimesele.

Olen tõesti hetkel õnnelik!!!

Kui Aave mulle ütles, et Annela kinkis maali oma sõbrale Lindale Ameerikast, siis lõi küll mul süda kaks takti ette. Tükk aega. Niimoodi ei olnud veel ühegi ostetud maaliga juhtunud. Vähemasti minu teada mitte.

Mõned päevad tagasi ütlesin nagu muuseas oma sõbrannale Maarjale,. et vähemasti maalid võiksid sattuda Ameerika, sest Eestimaa saab varsti näitustega läbi käidud.

Oma unistustega tuleb olla ettevaatlik ja tuleb valmis olla, et unistused täituvad ettearvamatudel viisidel. 😉💕 Või õieti vist siiski - unistada tuleb suurelt ja julgelt 😊😉💕

Head uue koju jõudmist, minu pisikeseed lilled!  
Tooge veel paljudele inimestele kaugel maal rõõme ja naeratusi huulile.

See parim kink ja tasu mu kunstitööle!

Mul on õigus üksi kõigi seas...

... nädalavahetusel lihtsaslt olla ... kuigi lihtsalt olema ma ka ei oska eriti. Ma ei oska lakke vahtida ja jalgu seinale panna... Ühte teist olen omaette siiski teinud ja toimetanud kahe päeva jooksul... See selleks.
Hommikul avastasin selle laulu. Sõnade pärast. Respekt minu lemmik kindlasti pole, välja arvatud mõni laul Diana Klasiga...
Aga sellel laulul on sõnum... vähemasti minu jaoks.

Pärnu...

... see linn on saanud mulle kuidagi eriliselt armsaks. Seal nüüd lendleb kõige armsama sõbra Kareli vaim ja hing (kuid usun siiski, et ta lendleb kõikjal, mitte vaid Pärnus, kuigi seal kõige rohkem)... 😊
Seda, et lähen taas Pärnu selle aasta juuli teisel poolel teadsin aasta tagasi... Nii leppisime aasta tagasi Epu ja Agega kokku... Praegu on kõik peaaegu kokkulepitud, kuid mul endal puudub üks lüli - kellega (st kes mind abistab) ja kuidas lähen. Iga päev on miski muutunud edasi - tagasi. Kuna olen ise sellest tõsiselt tüdinenud, siis otsustasin, et ise kuupäevi ei muuta. Sedasi muutmisega läheb kõikil kolmel tüdrukul kõik sassi. Seda ei ole vaja.

Niisiis, kes soovib tulla 18. ja 19. juulil Pärnu suvitama minuga ja mind veidi abistama Kõik variandid võimalikud, bussidki... Kindlasti käiks mere ääres ja oleksime mõnusasti naiste seltskonnas. Kirjuage mulle  vastukaja   

Aga seesugune sebimine on ammu - ammu mulle väga tuttav. Vahel siiski aegu, kui saan sellestki puhata. See on tõepoolest tohutult väsitav. Saan suurepäraselt aru, et igal inimesel on omad sebimised. Lihtsalt mul on topelt. Sest mina pean arvestama isiklikke abistajatega, sest nad mulle lisa käed ja jalad. Püüan ja olen püüdnud alati ennekõige arvestada abistajatega, sest ikka ja alati neid toetada ja julgustada neil oma elu elama, mõista neid ... Ja siis teatud aja järel jahmatan, kuid kuhu olen kadunud ise ja mis jääb minust järele...Mul on ka omaenda elu.
Praegu ongi vist selline hetk.

Neil hetkedel kaob mu jaks... Õnneks see taastub jaks ruttu. Muidu ma ei suudaks sebida teisi võimalikke lahendusi.

Aitab nuttu laulust!!! 
Kunagi ütles Karelgi mulle, et tegutse ja sa suudad kõike  😊
Suudan seda teha, mida väga soovin. Kui täpselt soovitut ei saagi teha, siis natuke teistmoodi ikka saan teha. Et jään ise rahule.