teisipäev, juuli 17, 2018

Homme niisiis Pärnu - JESS 😀
Buss väljub hommikul.
Kaks päeva puhkus. Võib - olla lahedamad päevad ees sel suvel. Olen nii elevil ja põnevil... Kõik mured ja probleemid jätan selja taha, küllap saavad nad minutagi hakkama... 😋
Ja mine tea, võib - olla kohtan oma roosigi... kuigi mul on ka sõrmus, kuid see on mitme funktsiooniga, vastavalt vajadusele 😋 Kuskilt pean leidma oma elu õige armastuse.
Ma ei saa ju Kareli antud üleannet eirata. See oli Kareli kolmas soovitus - ülesanne mulle.  Ta soovis mind säravana ja õnnelikuna näha...
Homme aga olengi särav ja õnnelik. Usutavasti. Loodan, naisekas tuleb äge ja lahe. Küllap Karel muigab pilve pealt...

Tänagi olen olnud õnnelik. Ja tänulik. Iseendale ja kogu maailmale, Et mul on võimalust olnud ikka alati uskuda head. Kannatused ja ootused ei ole üldse rasked, kui on usk, lollikindel usk, et viimaks ükskord tuleb rõõm ja hea, mis kaalub kõik pisarad ja südamevalud üles...  Tuleb vaid olla aus ja siiras.  Ainult seda mõistmiseks tuleb palju - palju üle elada ja vahel vanduda kogu saatust ja ... siis kallistada lapsi...

Hoidke end ja nautige suve!
Uskuge armastusesse.

laupäev, juuli 14, 2018

Elu on siiski võluv

Täna elasin.
Jäingi ellu nagu eile uskusin. See eile, et jään ellu homme, ei olnud lubamine. See oli uskumine.
Depreka jälgegi ei ole.

Juhtus palju. Täna. Ühe päeva jooksul.
Põnevalt.
Võluvalt.
Natuke halba.
Mitme kordselt rohkem head.

Nii vahva vaadata, kuidas mu uued väikesed sõbrad - Caroliina ja Kristiina õppivad aitama ja abistama oma emmet ja mindki. Tõmme on kööki. Valamu juurde. Nõusid pesema.
Ma ei tea veel ühtki last, kellele ei meeldiks minu kraanikauss!  😂

Nüüd on uus peavalugi. 😋 Mul vaja hästi piduliku kleidi ja ilusaid kingi... Mul on kaks kuud aega shoppada...   Kapp riideid täis, kuid sealt ei leia ju midagi, mis sobiks pulma selga panna... See igavene naiselik  probleem 😅 Minul eriti...

Rõõm ja mure, halb ja hea käivad ajast aega üheskoos.
See teebki elu võluvaks.
Vist.

Olen tänulik, et ma  ei kao iseendas kauaks.
Siiamaani vähemasti.
Loodan, et edaspidigi on see nii. Vastasel juhul ei oleks mind olemas varsti...


neljapäev, juuli 12, 2018

Homme jään ellu...

... täna olen  deprekas...
Seda sõna kasutan enda kohta väga harva.
Seda tunnet ei mäleta ma tõesti ammu...
Ma võiksin ju eitada või valetada iseendale ennekõige, et miskit pole teistmoodi minuga täna  - aga... Olen lihsalt väsinud ja tüdinenud absoluutselt kõigest. Sooviks kuhugile kaugele minna. Üksinda. Siis  oleks hea omaette mõelda, mida üldse eluga peale hakata homme ja ülehoome ja aasta(te) pärast...

Üldiselt on hästi.
Olen vist liiga vähe iseend tähelepanud sel keerukal aastal...

Loodan, et hiljemalt järgmine kolma ja neljapäeval Pärnus saan energialaksu ning leian end taas üles. Muide, sõidan  Pärnu ja tagasi Tartu bussiga. Bussis istudes saangi olla üksinda - seega, seegi tänane suurim soov täitub peagi.
Tüdrukud on Pärnus olemas. Hätta ma kindlasti ei jää.
Nagu vanal heal ajal, kui ei sõidetud autodega iga päev ukse ette mulle.!Autod loomulikult mugavamad ja kiiremad, mida iganes veel, kuid ausalt tunnetan, et mind on kuidagi ära hellitatud ning igatsen vahel, et see poleks nii... Mind paneb muigama küsimused, mida olen mitmelt inimeselt, kuidas ikkagi bussiga saad minna või lähed ja veel üksinda.
Issakene, mis hullu nüüdel ajal saab bussis olla!!!
 Päris vanasti sai sõidetud bussidega nädalas kord paar ikka. Abistajad näiteks ja sõbradki said ilusti hakkama, kuigi oli ehk pisut raskemgi. Aga nalja ja naeru jm oli ka. Eelmine kord sai Kristiga kaks korda bussiga sõidetud.
Suht palju olen sõitnud üksinda punktist A punkti B. Sel juhul peab mul logistika hästi aetud, keegi paneb mind bussile  ja keegi tuleb vastu. Ei muud midagi.

Appike, kirjutades praegu on ka mul enesetunne grammide võrra paremaks läinud.
Kirjutamine on teraapia mulle kindlasti.
Mis sest et kirjutasin hoopis muust, mitte sellest, millest tahtsin. Aga millest tahtsin kirjutada - kes seda enam teab... Mul polnudki konkreetset mõtet. Hakkasin lihtsalt kirjutama...

Kasepuul akna taga on juba kollaseid lehti...

Toimetan edasi...

Homme elan ka. Kindlasti.
Tuleb meeles pidada, et mõõna on vaja, et tulla saaks tõus.
Vahel ununeb see tõdemus.

esmaspäev, juuli 09, 2018

Minu jaoks tõeliselt hea üllatus

See minu pisikene Lilledega maal leidis uue kodu. Pr Linda juures Armeerikas. 😊

Kui maalisin seda maali, oli nukker õhtu ja mul ka kuidagi kurb olemine... Kaks lihtsat lille... Ise  mõtlesin, et see jääb mul kuhugi riiuli peale tolmuma, sest see on mitte midagi ütlev... Aga mulle siiski tegi maalides rahulolu ja rõõmu... Igatsesin miskit, mida ei ole (veel)... Siis ma ei osanud uneski näha, et mu imelihtsal maalil saab olema uskumatu rõõmus teekond ja saatus.
Paaril näitusel olid Lilled ka, kuigi  igakord kahtlesin, kas panen maali seinale... Kuid igakord meeldis just see maal mõnele inimesele.

Olen tõesti hetkel õnnelik!!!

Kui Aave mulle ütles, et Annela kinkis maali oma sõbrale Lindale Ameerikast, siis lõi küll mul süda kaks takti ette. Tükk aega. Niimoodi ei olnud veel ühegi ostetud maaliga juhtunud. Vähemasti minu teada mitte.

Mõned päevad tagasi ütlesin nagu muuseas oma sõbrannale Maarjale,. et vähemasti maalid võiksid sattuda Ameerika, sest Eestimaa saab varsti näitustega läbi käidud.

Oma unistustega tuleb olla ettevaatlik ja tuleb valmis olla, et unistused täituvad ettearvamatudel viisidel. 😉💕 Või õieti vist siiski - unistada tuleb suurelt ja julgelt 😊😉💕

Head uue koju jõudmist, minu pisikeseed lilled!  
Tooge veel paljudele inimestele kaugel maal rõõme ja naeratusi huulile.

See parim kink ja tasu mu kunstitööle!

pühapäev, juuli 08, 2018

Mul on õigus üksi kõigi seas...

... nädalavahetusel lihtsaslt olla ... kuigi lihtsalt olema ma ka ei oska eriti. Ma ei oska lakke vahtida ja jalgu seinale panna... Ühte teist olen omaette siiski teinud ja toimetanud kahe päeva jooksul... See selleks.
Hommikul avastasin selle laulu. Sõnade pärast. Respekt minu lemmik kindlasti pole, välja arvatud mõni laul Diana Klasiga...
Aga sellel laulul on sõnum... vähemasti minu jaoks.