neljapäev, jaanuar 17, 2019

Ikka kunstitööst

Simuna rahvamajas avan näituse "Minu jälg sinu südames" pühapäeval 3. veebruaril kell 13.00.
Sest neil on traditsioon kell 13.00 pühapäevati kohvikus kohtumisi korraldada. Nii lahe, et saan olla arvatavasti üks huvitav kunstnik ja üldse tore inimene, kellega tahetakse kohtuda... 😋

Täna käis mul külas Külli. Rääkisime ka ERM-i näitusest "Julgus elada". Kui kõik hästi läheb, siis saan teha töötoagi näituse raames. Töötuba ootan põnevusega.
Ja seesama näitus rändab kunagi oktoobris - novembris Läti. 

Igati asjalik päev on olnud.

Akna taga talveilm...

kolmapäev, jaanuar 16, 2019

Üllatused üllatuste järgi ehk siis sädemed lendlevad...

Tõenäoliselt saab olema mu näitus kunagi sügisel Stockholmis.

Oi, mulle meeldib ikka olla kunstnik ja mänedžer üheaegselt.
Ja unistamistega tuleb minna vahel nii hoogu, et käib plahvatus, kus sädemeid lendavad üle piiride...

3. veebruaril tuleb Simuna Rahvamajja mu näitus. See kuupäev on kindel. Täpsem inf lähipäevil.

Õhtul kontrollisin üht kuupäeva ühel dokumendil. Igaks juhuks. Endale üllatuseks kehtib 2020 aasta veebruarini mu 100  %  vägagi sügav puue ja mu igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine on täielikult takistatud.
Appikene!
Mida mina siis teen!!!
Ma rikun vähemasti 90 % Sotsiaalkindlustusameti otsust või kuidas...
Oi, mul on nii lõbus praegu!!! Jällegi lõbus!!!

Aga mul on jälle vaja eriotsust,  kas vajan kahte ratastooli. Seekord püüan teha iseendas kindla otsuse - ostan ratastooli lihtsalt ära. Võin ju osta kaks ratastooligi. Noo, andke andeks, kas ma peaksin tõestama kellegile, et vajan  kahtekümmendkahte kingapaari? Oma mehele... Isegi talle mitte ei pea tõestama, kui ta mul oleks... Õnneks või kahjuks mul ei olegi meest...

Tegelikult ka, et minul on erivajadus ehk puue. Sellest olen isegi kindel.
Aga miks pagan võtku pean lõpmatult tõestama, et ma olen siiski inimene ja elan sajaga ületades takistusi nii hästi või halvasti kui saan?!

Ülla ülla,
ma ei viitsi tõestada enam, et olen elus.
Mul on vaja energiat hoida muuks...

esmaspäev, jaanuar 14, 2019

Näituste karussell hakkab taas keerlema...

... sel aastal.
Eile veel ei teadnud absoluutselt  ühestki näitusest peale ERM-is toimuvale näitusele mitte midagi.

Täna juba tean paarist näitusest.
Vägagi lähiajal on minu kunstinäitust Lääne - Virumaal, Simuna Rahvamajas. Veebruari lõpus Rakke Kultuurikeskuses.

Loodetavasti saab see aasta olema minu näitust üle Eesti piiri. Just hetk tagasi sain sellele lootust juurde.

See on see, kui minna unistamistega ja soovidega hoogu 😉
Eile õhtul läksin.

Vana - aastal viimasel veerandil ma ausalt ei suutnud asju ajada ega iseend kuhugile heaga pakkuda. Olin kõikest kuidagi tüdinenud ja väsinud...
 

laupäev, jaanuar 12, 2019

Eelinfod natukene

Sain teada, juuni algus toimub ERMis rahvusvaheline näituse "Julgus elada" avamine. Avamine nr 2. Eelmine aasta oktoobris oli seesama näitus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses.
Kuid kuna näitus jõuab üle Eesti piiri - seda ma tõesti ei tea veel. Kuigi võiksin ju teada, sest siis oleks mul omi näituse plaane hoopis lihtsam teha. Tõenäoliselt ei tea seda ka veel näituse korraldajad isegi. See hämmastab mind veidi. Võib - olla teen kellegile ülekohut, siis andeks, kuid mõtlen, kui nii suur ja tõsine projekt nagu see projekt mulle tundub olema, siis võiksid ajakava paigas olla... Mulle kui kunstnikule meeldiks teada mis ajal kus mu maal(id) on.

Mais on minu ja Maarja seminar "Häirivalt õnnelik" Tartu Rahvaülikoolis.

Juulis aga IAT "Kuldvõtmeke 20" üritus.

Vahepeale jätkub veelgi tegemisi ja toimetusi, mida ma tean juba praegu.

Olete rõõmuga osalema ja kaasamõtlemagi 😍

teisipäev, jaanuar 08, 2019

Mind on värvides...

Hea sõnum jõudis minuni.
Rõõm kukkus mulle kaela! Hästi kerge ja rahulik olla hetkel.
Nüüd tean, et tuleb ollagi  järjekindlalt julge ja enesekindel. Vahel küll näib see mulle endale tobe kangekaelsus ja jonnakus ning tihti ei tea ju ma kuhu see viib... On kartuski, et ehk rikun võib - olla palju enda elus ära. Samas, julgus ja enesekindlus on juba pool võidu.

Loodetavasti  selle aasta novembris - detsembris jõulukampaanias saab olema ka minu ühe ilusa maali motiiv Eestis - Soomes. Ma ei oska  veel öelda, kas kaardina või ...
See ei olegi praegu tähtis... Mina isiklikult ei ole võimeline praegu jõulukaartidele mõtlema, sest kirjutasin see jõul ja vana - aastal ca 45 kaardi. See oli vahva. Palju vahvam, kui  näiteks facebookis hiireklõpsuga soovida soove. Pliistsiga sai panna kaardile oma südamevärve, enda hinge...  Vana aegne?! Nii ma ka ei ütleks, pigem ehk ammu unustatud hea teha rõõmu... Ise sain sõpradelt 8 jõulukaardi. Rõõmusta(si)n nende üle siiralt ja vägagi.

Kunstnikuna olen aga tõeliselt rõõmus.
On midagi uut oodata...
Ma lihtsalt julgesin tasahilju, kuid ausalt, kes ja mis saaks minugi maali valida jõulukaardile... Sest see jõulukampaania ajal jõudis  mitu - mitu korda pettumuse arvamust, et miks jälle ei ole minult ega ühtki Eesti kunstniku sees... Ja  nii mõnigi loobus meie ilusaid kaarte ostmast... Loomulikult nende oma valik. Mul hakkas siiski kurb, et meie VDMFK ei saa nii tähelepanu. Mind kui kunstkuna nähti rohkemgi, kui öeldi, et mul on ju ilusaid ja kihvte maale, millest saaks teha kaarte... VDMFK-ta ei oleks mina aga see kunstnik, kes ma olen. Nii otsustasingi nö peakorteriga veidi sel teemal suhelda.
Ausalt, mul oli ka väike hirm. Kuid arvatavasti käib hirm kunstnikutöö juurde ikka ja jälle.
Tuli vägagi positiivne vastus.
Ma ei uskunud päris mitu tundi.

Ma olen nüüd 99 % kindel, et mu leping VDMFK-ga paari kuu  pärast pikeneb. Olen teinud siiski tööd. Endalegi uskumatult... 1 %  on, miks leping ei peaks pikenema, võib - olla mis iganes - kuid usun, et seda ei juhtu. Närvikõdi on ikkagi, kuni kõik kindel.

Niisiis, vikerkaarevärvilise elu - oluga edasi. 

Ja küsige julgesti minult näitusi ka ja töötube!!!

Kindlasti maalin  ja joonistan palju palju uusi maale/pilte, kuhu peidan end värvides sisse.