Oi heaolu foorum...

... on täna Võrus. Kandles...
Ma ei saa minna. Ei ole isiklikku abistajat... Mõtlesin küll paar hetke, et sebin end sinna, Kutsuti ka. Heaolu foorum on jätk vist Vunki manole.
Ma hetkel lihtsalt ei suuda koguaeg sebida end kuhugile viimasel minutil... See aasta segaduste ja sebimiste aasta. Lihtsalt igatsen rahulikke ja kindlaid plaanimisi nagu oli näiteks üleeelmisel aastal, kui oli minu üks isiklik abistaja Kristi... Tegelikult ei ole vahet, kui isiklik abistaja tööl on,   päev või aasta, mul peab olema turvatunne 99%, et saan teha, mida mina olen lubanud  ja soovin teha...
See aeg, kui olengi lisakätteta, kui oleme ilusti töösuhte lõpetanud, on mulle kuidagi kergemgi üle elada - ma siis ei võtta nii palju ette...
Uut  isiklik abistaja ei ole veel ühendust võtnud... Tegelikult tunnen, et tööpakkumise    panin mitte õigel ajal... Uus isiklik abistaja tuleb täpselt õigel ajal, kui töökuulutus saab õigel ajal kuhugile üles... Olen selles veendunud.

Nädala alguses oli mul kaks valikut - Läti või Võru... Sebimise valik langes Lätile, sest näituse avamise oli mul palju kordi tähtsam kui Võru heaolu foorum... Sorry, võrukad!

Kuid millal saan jälle nii elada julgelt, et ma ei peaks loobuma järjest ainult sellepärast, et ei ole lisakäsi ega - jalgu...

Vaatasin järelvaatamises oma seebikat, mida ainsana jälgin - Pilvede all.   Seal tuli uus tegelane isiklik abistaja Kiku. Hahaha, esimest korda on Eesti sarjades sõnapaar - isiklik abistaja. Minu meelest jumalas lahe. Oleks vaid kujutus isiklikust abistajast võimalikust täpne, siis oleks väga vahva reklaam ... Ise asi on armumised või mitte armumised seebikas... Eluski juhtunud igasuguseid asju, mis ei kuulu kindlasti isikliku abistaja töösse...

Julgus elada ehk eile Riias

Mul tõesti on süda rahul, et sain siiski Läti rahvusraamatukogus rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisel. Et ma ei andnud alla. Ei loobunud. Kuigi oli vahepeal väsimus leida ja  otsida, kellega kuidas minna... See väsimus kadus kohe, kui kohale jõudsime.
Edasi - tagasi mõnusasti 10 tundi. 8 tundi autosõit väikeste peatustega ning 2 tundi rahvusraamatukogus. Minu jaoks  oli kiirkäik Lätisse. Aga super oli ja on.

Minekuks valmis. Natuke pabistan veel...

 Sattusime Riias  ummiku. Alguses arvasime, et tipptund, aga lõpuks nägime avariid, loodetatavasti väike kokkupõrke. Kuid sajad autod venisid nagu teod... 3 - 4 km venisime umbes pooltundi... Mõtlesime, et jäämegi kohapeal sõitma.  Alguses olime väga hästi ajagraafikus. Lõpuks jäime mõned minutid hiljaks...



 Eesti - Läti kunstiinimeste ühispilt. Näituse eesmärk on pöörata tähelepanu raskuste võitmisele. Läti rahvusraamatukogus on neljas kord näitus näha. Mina ainsana VDMFK-st.
Korraldajad Läti kristlik organisatsioon Partneri, rahvusvaheline ühing Bridgebuilders International ning Eesti kunstnikke ühendav võrgustik ARTEST

Minu "Naine" elan juba oma elu. Mulle tundub nii.
Vaadati palju ja pingsalt. Nägin seda kaugemalt. Oli vaid hea meel.

Kui näituse avamise külalised "Naise" ja minu kokku viisid, siis kuulsin ainult häid sõnu.
  Hakka või ise ka uskuma lõppude lõpuks, et suudan hästi ja kuulsade kunstnikega võrdsel tasemel maalida!

                                        Minu tekst maali kõrval läti keeles - lahe ju !  😊

Pastor Charles Kelley mängis minu auks ühe klaveripala. See oli võimas ja helge tunne. Ja kui ta rääkis pärast, et selle loo kirjutas ja pühendas oma tütrele ning see oli tütre pulmaski - vähemasti nii sain aru - siis mõistsin: ongi helge ja säravalt soe lugu... Olen tänulik, et nii olulist muusikalugu jagas minuga 😍💓
Pastoriga kohtusin  eelmine aasta augustis Salemi kirikus, minu näituse "Vabaduse ingel" avamisel. 
Kinkisin pastorile nagu teistele, kes tulid minuga rääkima ja tänama, oma uue aasta kalendri. See oli üllatusena mul kaasas. 

Aga ma sain sellega ka hakkama , et  kinkisin oma raamatu "Kohvi jalaga, palun..." Läti rahvusraamatukogule. Sellega tegelesin kolm minutit enne raamatukogu sulgemist. Kodus kirjutasin inglise keeles autogrammigi raamatusse. Kui ma poleks seda teinud, siis oleksin olnud lihsalt arg ja väga loll... Pidin infolauas paberi täitma, et raamat kingituseks neile. Mine tea, ehk kunagi keegi leiab raamatu ja tõlgib läti keeldegi. 😉
Eile oleks kohutavalt vaja olnud inglis keelset raamatut.... Järgmine aasta peab kindlasti inglise keelne tõlge  raamatul ilmuma.

Läti rahvusraamatukogu on kaunis ja huvitav ehitis. Lift küll veidi keerulise nupusüsteemiga, aga see vastu naiste wc-s oli ka naiste inva-wc, seega mul oli tõeline naiseks olemine tunne, mitte kesksoost (et käi pidevalt inva-wc´s, kus käivad vaid kõik puudega inimesed, mul ei ole sellegi vastu midagi,  vahel on niisugusedki wc väga vajalikud, kuid... Võimalusi,  kuidas soovin hetkel tunda, peaks olema igasuguseid)... Ja peegel oli super hästi. Mina ja wc-dega - aga ma ei saa mitte midagi teha - jäävad silma. Eriti peeglide kõrgused. 😂😂😂

Aitäh Mirjam ja Silver imevahvade tundide eest!

Kõik ongi hästi

Oli päris raske päev. Mitte füüsiliselt. Küll vaimselt.



Vähemasti nüüdseks üks pingelangus. Homme sõidan siiski rahulikult ja rõõmsasti loodetavasti Riiga.  Mitmeid tunnid olid lootusetud... Inimesed on muutusid mineku plaanis. Vahel on väga vahva, et on olemas isiklik poegki 😍 Isiklik abistaja Mirjam tuleb ka kaasa, kes muidu oli ka nõus bussidega sõitma ja seiklema... 

 Bussid ei klappinud kuidagi üle öö. Tartust läheb Riiga buss varahommikul, vähemasti sedasi näitab t-pilet... ning tagasi oleks saanud ülehomme. Öömaja oleks saanud ehk  näitusekorraldajateltki, lätlased isegi mõtlesid sellele. Kuid paar nädalat tagasi arvasin, et ei ole öömaja vaja... Usun, et tänagi ei oleks olnud hilja öelda, et vaja öömaja, kuid... 
Mõtlesin ka Tallinna kaudu minna, aga bussisõidu aeg oleks olnud topelt...

Mõtlemist oli rohkem kui vaja.
Seda näituse avamist olen teadnud üle aasta, et kunagi see on, mitmeid kuid, et novembris... ja nii edasi. Olin rääkinud ette ja taha ka oma tüdruku(te)le... Ütlen alati ette kuupäevi, mil vajan isikliku abistajat, kui tean üritusi ette. Mõne abistajaga on see etteteadmine ülihea, saame omavahel plaane teha, kuidas minna. See meeldib mulle väga. Mõne abistajaga ei saa sugugi seda... Hullem on seegi, et nad ei oska või ei tea, kas saavad olla just vajalikul ajal tööl...
Kui mõtlesin täna homsele, olin kohutavalt kurb ja pahur iseendale, miks ma olen tihtilugu leebe ja lahke, teen ise oma elu keerulisemaks, niigi on keeruline. Ikka olen loobudes, kui isiklik abistaja ei ilmu kindlaks ajaks, neid mõista püüdnud ning andestanud südamest lootes, et järgmine kord on parem...
Täna sain taaskord aru , kui abistajad niiviisi teevad korduvalt, on siiski nende aeg minu isiklikke abistajatena läbi. Ükskõik, kui head on olnud või kui kaua nad   olnud abistajad. Lihtsalt meil mõlemal on ajahetk edasi liikuda omaenda eluga ja otsida/leida teisi uusi väljakutseid ja teid, kus käia.  Mitte midagi muud siin teha ei ole. Ei ole vaja kulutada närve ega ka tülli minna.  See viimane asi oleks minule küll viimane, mida soovin.  Jääda sõpradeks.
Mõne isikliku abistajaga läheb see üle minek sõprusele valulikumalt, mõnega sujuvalt.  Kuid mul alati paha tunne, kui pean ise ütlema, et lõpetame abistaja olemise, sest tegelikult ma tean, et tahetakse südamest mind ikka veel abistada ning isiklik abistaja on teisiti mulle kalliks saanud...  Täna oli üks selline raske hetk. Ja samas on minus kergus. Ma andsin meile mõlemale uue võimaluse edasi toimetada.

Küll leian uue isikliku abistajagi.

Aga varsti, juba homme sõidan Lätti rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele.

Kõik ongi hästi!

Vajan isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat.

Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi ning teenida lisaraha.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu. Tihti teen näiteks näitusi jne.
Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga, on proovipäev. Eelnev töökogemus ei ole oluline.

Tunnitasu 5 EUR + maksud. Lisaks tasun töölkäimise kulud jne.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peasin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Heakohtumiseni

Tiia Järvpõld

Ülehomme Riias

Sõidan loodetavasti kolmapäeval rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele Riiga. Näitus avamine kell 18 Riia  rahvusraamatukogus.

Olen sedagi minekut planeerinud päris kaua. Oli momente, kus näis minek lootusetu, kuid praegu tundub minek minevat plaani päraselt... Kuigi ma kindel saan olla, siis kui olen Riias kohal.

Uurisin ka juba bussireise jne. Plaani ümber mängimine viimasel minutil on keeruline... Kuid egas see esimene ega viimane kord ole, kui peaks viimasel minutil plaane muutma.  

On kurb mõeldagi, et paljud  saavad lihtsalt lõbu pärast reisida, kuid mina näen peaaegvu alati vaeva, et kuhugile asjaliku asja pärast saada minna... Näituste avamised on siiski minu jaoks asjalikud rõõmsa energia  saamise allikad. Töö tulemus. Kuid põrgan ikka ja jälle kokku igasuguste küsimustega, kes - kus - kas... Ja paraku panen veel tähele, et ühistranspordi kasutamise võimalust tahetakse kuulda järjest vähem... Mina ise seikleks ülima hea meelega bussidega - rongidega...  nagu veel mõned aastad tagasi pidevalt...
Isiklikud autod hellitavad inimesi ära. Mindki osaliselt... Autod autodeks. Auto on kolmapäeval täiesti olemas loodetavasti. Kuid momendil kahtlen natuke autojuhist, kas ta saab olla ja tulla... Pagana pihta, pean ostma jalaga juhitava auto... Kolmapäeval lahendaksid minu autojuhiload ühe takistuse kindlasti... Kui ma mäletan õigesti, siis just Lätiski on mees, kes juhib jalgadega autot...

Ütlen ausalt, et ei ole vist Lätis käinud  35 aastat küll, kui mitte kauemgi. Riiast mäletan sinepileiba loomaaia kohvikus. Olin vist 6-ne, kui sõin maailma parimat sinepiga leiba, musta leiba!  Tulime Musta mere äärest ja ma polnud umbes kuu aega musta leiba süüa saanud...

Hoidke varbaid, et kolmapäeval kõik läheks hästi.
Soovin väga - väga minna. Mul on energiat vaja.

Viimasel ajal loobun palju just iseendast.
Mõtlen teistele, isiklikke abistajatele ühte ja teistpidi, kuid unustan enda...