Hullumeelselt äge laupäev ehk elus juhtub tõesti igasugusi asju

Mina ei läinudki hulluks.
Hommikupoolikul tundsin küll, et lähen otsekohe hulluks! Olin väga  endast väljas, kuid tulin endasse tagasi. Naersin.
Kujutage, et üks kass jookseb wc - poti kummuli. Ilmvõimatu nagu... Aga nägin sellest pildi hommikul. Kass Bongo jooksis justnimelt inimeste kakapoti pool kummuli. Tal oli peal metsik jooksutuur.
Õnneks Alo 112 tormas umbes kolmveerand tunniga kohale ja pani poti tagasi. Helistasin kiiresti Pillele, et vajan kiiresti ja hädasti Alo abi. Pille omakorda helistas Alole. Pääserühm toimis suurepäraselt.  😉 Alguses oli viha ja jahmatus, siis Pille ütles, et Bongo saada lammutustöödele - see ajas mind naerma.
Tõsi wc - pott kiigus juba enne. Seda Alo teadis ning plaanis Pillega koos tulla järgmine nädalavahetusel... Lihtsalt täna juhtus see, mida keegi ei ootanud! Siiski tulevad Alo ja Pille ka järgmine nädalavahetuski, siis saab pott veel kõvemini ja ilusamini põranda külge.
Elus juhtub tõesti igasugusi ootamatuid asju!

See olevat põrandaküte ja wc-potide viga, et aeg - ajalt liim või mis iganes poti alla pannakse, sulab lihtsalt ära... Olen seda kuulnud mitmelt poolt... Poltidega saaks ka poti põrandale kinnitada, kuid ei tea enam keegi vist, kust täpselt elektrijuhtmed on põrandal all... Usun, et mingi seadmega ehk saaks uurida, kuid kas tasub... Liimi aeg - ajalt juurde ja ok...
Näebki aeg - ajalt Pillet ja Alot, on põhjust siia tulla 😋

 Õhtupoole mängisime Diana - temalt pildid - Maarjaga.

Kass Bongo julges ka meie sekka tulla lõpuks. Paar kolm tundi oli peidus. Häbenes oma tegu. Pahandasin kõvasti.

Mäng oli minu jaoks puhkus. Ma ei mõelnud millegile muule. Võiks ka nii mõelda, et suured inimesed ja muud teha ei ole või...
Elugi on hea ja paras mäng! Kes oskab, võidab omaenda oskustega ja teadmistega ja andega  iseendagi.

Mängus natuke teised reeglid...

Täna  jäin mina  mängus taas ülekaalu nagu oma sünnal... Kuigi ma ei pingutanud selle nimel üldse...

Oma jalgadega tehtud kaunikene ning armsadest asjadest

Vahelduseks lõuendile värvisin kapp - riiulit ja taburetti. Sattusin hoogu!!! Koristamisega kokku kulus aega neli tundi, Ainult. Natuke aitas küll ka Silver. Kapi keerada näiteks... Silver klõpsustas ka piltegi.

 Seda kapi olen tahetud mitmel korral ära visata. Palju on küsitud, miks hoian sellist rämpsu kodus... Vana ja väsinud kapikene...
Jah on vana. Aga temas on kuidagi vastupidavust valamu kõrval nõuderesti all. Ta on nagu mulle loodud. Kuigi ta oli kunagi hoopis lasteaia öökapp. Piret tõi ta minule. Teised ülejäänud kapid läksid juba siis - ehk 13 aastat tagasi prügimäele. Minu kapp on paaril korral üle värvitud...
Praegugi köögi remondi ajal mõtlesin ka, et viskan õue... Õnneks ei olnud kohe võimalik viia õue. Lõkeplatsile.
Nii seisis kapikene nurgas. Vaikimisi karjus mulle vastu, miks teed nii, sul läheb mind veel vaja... Tegelikult päriselt ka - mul polegi köögis nõuderestile nii mugavalt kohta, kui tema peal ja kartulikorvile, kui tema all. Uus kapp - aga tal ei oleks minu lugulaulu ja ma ei oskaks öelda hetkel, kas leiaksin sellise kapikese, mis naerataks kohe mulle, et ongi päris minu oma... 

 Mul ei ole mööblitükk lihtsalt üks hingetu asi. Enam ei suuda ma nii mõelda... Asjadel on mul teine tähendus, kui lihtsalt asi. Mul peab nendega hea olla.
Loomulikult on mul majapidamises palju neid asju, mida tunnetan, et nad pole päris minu asjad. Nendega ei seo mind mitte miski. Neid vajan täpselt nii kaua, kuni saan uue oma asja ja veel rohkem on hea meel siis, kui asi saab õigesse paika.
Näiteks laelamp ei ole saanud minu omaks. Ta meeldib, kuid tegelikult ei ole see niisugune laelamp, millest unistasin ja unistan siiani... Ta pole lihtsalt minu valitud - ehk sellepärastki ei ole saanud päris minu omaks. Kuigi on minu. Annab valgustki. Kuigi see mingi hea lugulaul puudub ja jääbki vist puuduma...

Täna vaatasin kapikest. Otsustasin, et pean ta ise üle värvima. Mööblit polnud ma ise tõesti enne värvnud.  Ikka on keegi kärmelt värvinud ja ongi olnud hästi. Aga täna tundsin, et soovin ise värvida.
Minu kapp.
Minu kodu.
Minu armastus kogu asjade sees.

Tulemusena olen rahul.
Kapp lõi taas särama.
Minagi säran. Mul õnnestus järjekordselt teha, mida olen ennem palju mõelnud proovida teha, kuid pole julgenud teha.
On küll hoopis teistsugusem parem tunne.
Oma jalgadega tehtud on kaunikene!

 Siis, kui kapp kuivas, ja mul oli hea hoog sees, otsustasinm, et värvin ka taburetid ja tooli ise, Täna jõudsin ühe tabureti värvida. Muide, neil on kõige pigem lugulaul...
Kuna nägin pildi tegemist silmanurgast, siis näitasin nalja pärast keeldki. Tehke järgi!!! 

Usun, et sel kevadel saab lõppude lõpuks kodtst unistuste kodu, kuhu saan panna rohkem oma jalatööd kui kunagi varem ja oma hinge, et kõik mu pesa elaks. Tõenäoliselt unistustegi kodu või pesa ei saa ka iial valmis, sest siis sel juhul, kui saaks valmis, kaoks mõte unistada... Ja see oleks juba jube,,,

Projekti...

... 20 aastat tagasi oli kirjutada naljategu. Kuigi närv oli siis siiski sees.
Minu esimene projekt + eelarve oli A4 pikk.

Täna tuleb kirjutada lehekülgi, et teha hea projekt. Kuid närv  on ikkagi sees.

Samas kuidagi mõnus oli järgmisele projektile otsa vaadata.
Üle mitme aasta.

Olén tundnud mõnda aega, et pean midagi kohe palju muutma enda elu - olus. Sest juba päris kaua tunnen, et seisan paigal. Kuigi koguaeg liigun ja tegutsen. Paljud imetlevad mind aimamata, et minu hing on tegelikult päris rahutu rutiinist. Igatsen midagi päris uut, enneolematut, mida pole veel teinud või mis viiks mind edasi. Mul on küll suured unistused, kuid kui jätkub päevast päeva üks ja seesama, siis ei jõuagi ma kunagi või jõuan liiga hilja nendeni.
Julgust tuleb võtta.
Muutsin totaalselt oma songsi.  See väikene muutus sellest, millest unistan jätkuvalt - olla lihtsalt mina ise, kuid olla kuidagi veel kenam, särtsakam ja parem mina ise. Olla üllatusrohke nii iseendale kui ka teisele.
Ma ei  mõtle tõsiselt oma vanusele. Aeg on aeg. Aega ei saa mitte kuidagi teisiti liikuma panna. Vahel mõtlen, et minutid, tunnid, päevad ja aastad on kokkulepe kes - teab - kellega. Ja on , et on ajalised kokkuleped - muidu oleks kõik kaoses... Arvan nii. Arvan samas ka, et ei tohi olla nii range enda suhtes ja mõelda ühel ilusal päeval, et issakene olengi nüüd vana ja punkt.
Usun, et vanust tunnetab inimese süda ja hing, näitab silmadesära.

Kell on palju. Pisut väsimus peal.
Ei jaksa pikemalt kirjutada. Päeval olid rõõmud ja mured läbisegi...
Õhtul oli väikene kodune spaa ja ilusalong. Hästi õdus ja romamtikaline. Küünlad põlesid ka köögis uutel riiulitel. Oli nalja ja naeru, ja kõike, mis hea tunde juurde käib.

Mina enne muutust...




On olnud jälle hetked, mille eest võin tänulik olla.

Tulpidest...

... on uskumatust. Imeline sõnum nagu...
Naistepäeva tulbid üllatavad mind tänagi.
Silveri kingitud tulbid on pikemaks kasvanud. Silm nähtavalt.  Õied on veel kinni, kuid lopsakad ja ilusad.  Lille pikemaks kasvamist vaasis olen ennemgi tähelepanud.
Punane tulp, mille kinkis sõber Leho, oli mitu päeva longus ja väga närtsinud ilmega,  ajab eilsest püsti. Praeguseks hetkeks on tulp peaaegu püsti. Väljanägemine on ikka väga närtsinud. Kuid tulp on püsti. See on ilus.  Sellist pildi, kui longus tulp vaasis ajab end taas iga hinna eest püsti, näen mina küll esmakordselt elus.   

Loodetavasti tähendab see kõik head!
Suur rõõm on!
Küllap need lilled on kingitud kogu südametest!

PS Taga aknal õitseb jõulukaktus jälle. Palju õisi on.