Üks Õnnelikumaid Päevi

... oli aasta tagasi... 28. juuni on jäänud hinge ja meelde iga hetkega. Siis ma veel ei teadnud, et see päev Pärnus jääb viimaseks suvepäevaks Kareliga...

Ma teadsin ja tean tänagi, et Karel oli paljude Karel. Ja ometi oli minugi. Meil oli hästi imeline ja kummaline side... Ja minu meelest on siiani, sest unenägudes püüdnud ta mulle  õpetussõnu öelda ja kaitsta mind... Usun, et nüüd tal selleks väga avarad ja head võimalused hoida kõiki kallisid inimesi... Esimese unenäo ajal paar kuud tagasi  ma tõsiselt ehmusin ära - ütlesin, et sa ju ei saa olla siin, kuid Karel naeratas ja silmad särasid... Tegin silmad lahti. Mul oli kuidagi hästi rahulik rõõm. Mitu päeva mõtlesin unenäole ja Kareli sõnadele, ma isegi ei tea, kas olidki sõnad või miski muu, kuid ta palus mul minna edasi...
Tegelikult minna edasi mul käskis ta koguaeg. Kuigi ta vajas tuge ja palju muud, oli Karelgi olemas alati. Mina küll ei mäleta, et tal ei oleks aega olnud. Tulid ja olid takistused liikumisel, kuid olemas  olla oli tal alati aega. Isegi siis, kui olin tema peale vihane. Ta oli vahel jonni täis. Aga küllap oligi jonni vaja tallegi, et veel ja veel naeratada ...  ja ikka öelda vestluse lõppu "kalli - kalli" ...  

Ta tahtis minult  veel koolitusi, kuigi esimesest koolitusest oleks hea meelega minema jooksnud. Ma lihtsalt ei lasknud... 
Praegu, mitu kuud, mõtlen,  kuidas pääseda näiteks haiglatesse, ja tehagi erilisi koolitusi või kuidas iganes nimetada. Energialakse on kõikidele vaja. Koolitused ei saa ju olla ainult rikastele ja ilusatele 😋
Näitus saab olema Pärnus. Mul hea meel.
Aga üht või kolmandat soovi on mul päris raske ellu viia... Karel soovis, et leiaksin tõelise armastuse... et ma olevat seda väärt... Ise ta palus meeles pidada eluaeg, et mina olen maailma parim sõbranna, keda armastab...  Ja seda ma tõesti hoian meeles. Kuid usun, et Karel mõistab, kus ta iganes ei ole, miks ma tõelist armastust ei leia ehk - olen ju pipar 😏 Aga ma ei ütle iial iial... Piprateraski peidub suhkur. Uskuda ikka võib nii.
Aasta tagasi oli tõesti õnnelik päev. Pikk päev. Hästi mõnus ja ilus. Väga lihtne, kuid samas väga eriline.´Eriti õhtu...

Ma ei tea, miks nüüd nii siiralt kirjutasin... 
 Ma mõtlesin hoopis lühemalt ja muud kirjutada...  Ei kustuta ära ka... Tean üht, Karel elab edasi südametes ja meie keskel... Ta ei ole kuhugile kadunud - lihtsalt teda ei nähta ega kuulda... Tunneb... Tuntakse...
Mina  küll tunnen...

On ikka vedanud mul, et kunagi ammu nägi Karel mu kodulehte ja kirjutas pika kirja...
Õnn, et vastasin.

Ja ma möllan edasi.
Lähen edasi... 

PS Selle ilusa pildi minust tegi Karel.  Teise pildi klõpsatas Kristi nr 1 .

Eilne vahva õhtupoolik ehk...

... kuidas täitmatud lubadused siiski suure ringiga ja teistmoodi ja väga ootamatult mul täituvad. Mõtlesin sellele enne magama jäämist. Keegi on kunagi midagi lubatud, ja siis tuleb  hetk, kui keegi teine ei tea lubadusest midagi ning ütleb, et lähme - teeme ära 😊 Ja ei jäägi muud üle, kui olla vait ja olla õnnelik. Isegi natuke uhkelt õnnelik, et mul on nii vahvad inimesed ümber. 😉 Oleme ausalt, minuga seiklemine on ikkagi veidi füüsiliselt raske - mõistan seda vägagi - kuid kui on tõeline siiras soov ja tahe minna minuga - ei takista vallid ega kraavid, ammugi vaadetornid. (Kunagi olen Munamäelgi käinud, liftita muide.) 

Võib ju nii öelda, et mina saan ikka hakkama. Minuga sammu pidada suudavad ainult need, kes sama hullumeelsed nagu mina. Või hullemadki. Kes püüavad elult võtta ka maksimaalse.

Me käisime eile Jääaja Keskuses ja Elistvere Loomapargis. Tunnistan, et ma ei olnud kummaski käinud veel... Minu ja Kristiga olid kaasas seekord kaks poissi. Johann soovis pisarsilmi kaasa onu Endlit ehk Silverit, muidu keeldub meiega tulemast. Mis teema poistel nimedega on, sellest ei ole ma eriti arusaanud - arvatavasti tv3 mõjutusel... 😋 Peaasi, et poisid ise aru saavad, kes on kes!

Usun, et pika jutu polegi vaja. Pildid rääkivad ise.  

                                       

'
Vot nii peab kodu maasikamoosi sööma nagu Rasmus 😉😊 Ta kogunisti jõi moosi purgist. Ja oligi üle pea moosine.
Tõeline reklaampilt väga maitsvale ja heale kodu moosile.😀

Eks minagi olen vast kunagi pisikesena selline moosinägu olnud 😋

Jaanitulede maratonist ja...

See jaan on olnud mul küll väga super. Võib - olla on kaalunud see aasta kõik kodus istutud jaaniööd üles... Igatahes kahtlustan, et need jaanid tegid lubadused tasa, mis on jäänudki tühjadeks lubadusteks... 😉

Käisin kahel õhtul ja ööl kolmel  jaanitulel. See on minu rekord! Pidutsesime Kristi ja lastega. Me oligi ammu plaan käia võimalikult palju jaanituledel.

Üleeile Tabiveres.
Mina oli pisut lapsemeelne nagu ikka. Kunagi ütles Karel mulle, et see lapsemeelsuse alles hoidmine on suur kunst ning teebki minust minu... Arvatavasti oli tal õigus.
Mulle on öeldud, et olen kurat või nõid... Otsustasin siis osta sarved ka - siis nagu pole tühi jutt ega sõim 😋
Lõpuks ilmnes, et sarvedel on hea otstarve - on taskulambi eest! Tee siis veel oma meelest nalja...

 Tabiveres esinesid Jüri Homenja ja Shanon.

Mellistes ehk minu Mäksa valla jaanituli oli kõige ägedam. Võimsam.

Püstkojas.

 Üle aastate nägime Lemme - Liisiga teineteist. Väga - väga armas.  Lemmes - Liis oli ammu mu koolitusel.

Mellistest sõitsime Ülenurme jaanitulele. Mul natu piinlik, kuid ma ei olnud ennem käinud Põllumajandusmuuseumis ka - täitsa põnev oli seega, kuigi sihtmärk oli ikkagi jaanipidu.

Muusikat tegi Karl Madis ja Karavan. Neid kuulsin live´s ka esimest korda nagu Shanonit.  

Ülenurmes tuli meil Kristiga tantsutuju. Oli hea tantsuplatski. Karavan esitas lõppu looks imeilusa laulu "Kui  meri hülge hall...". Kõik tantsisid paaris... Hetke olime Kristiga nõutud, siis võttis Kristi mind ratastoolist püsti ja tantsisime. Mul olid tantsuajal isegi mõlemad jalad maas ja tegid samme - mulle endale ka üllatus 😉😊
Niisiis, peaks hakkamagi rohkem tantsima omal jalal!!  See küll polnud esimest korda, kuid noh üle paarikümne aasta ei olnud nii tantsinud. Kunagi tantsisin exiga... Lapsepõlves õpetati mulle kogunisti valsi samme...

Kui keegi, eriti mehed, arvavad, et ma ei saa üldse tantsida normaalselt ehk siis ratastoolita, siis neile näitan keelt 😝😜😛😋 ja ongi kogu lugulaul. Sest see ei ole lihtsalt minu inimene.

Muidugi mul kaks võimalus tantsida. Ei väsigi mina eal ära!

Eile käisin, sain käia ometi kord Tervishoiu Kõrgkooli lõpuaktusel. Mu hea praktikant Kristel lõpetas avahoolduse.

Mul tuli tunne oodates, mil saan lilled ja õnnitlused üle anda, et tahan ka veel ikka kogeda seda võimsat tunnet, et oled millegi võimsa ja ägeda hakkama saanud ning lähed edasi...  

                                                                        Kristeliga

Praegu, päris jaaniööl olen küll kodus, kuid ma olen rõõmus ja rahul, õnnelik - mul on  olnud jaaniaeg, mida ei ole  varem sellisena  olnud. Ja ei kordu ka...  Oli kõike, kuid mitte ühte üleliigset või kripeldavat jäävat hetke. Aitäh Kristile, kes on tõesti saanud väga minu inimeseks! Usun vastupidistki. Miks muidu suudame üheskoos niipalju möllu teha 😉

Mu teise oma Kristi jõulukaktusel lõi üleeile jälle üks õis lahti -  uskumatu. Ma ristin varsti ta jaanikaktuseks 😊

Ahjaa, mulle kingiti eile ka üks ainus imeline karikakraõis! Kinkijaks Johann. Õie leidis küll söögikoha laua alt vist, kuid see, kuidas ta selle mulle andis, oli kohutavalt armas: annan sulle imelise lille. Tahtis juustesse panna. Ei õnnestunud... Tõin karikakraõie jopetaskus koju.

Imelist jaaniöötunnet!
Olgu armastust meiega.