Õnn saabub elades, mitte otsides

Homme niisiis lähen Olustverre. Psühhodraama konverentsile Kohtumine Olustveres. Selle aasta teemaks RUUM. Pühapäeval teen Maarjaga oma esimese töötoa Olustveres - ja see mulle uskumatu. Olen küll kaua aega, mitmeid kuid selle teadmisega elanud, ettevalmistanud, vatiini taga ajanud, õnnest lugenud ja märkmeid teinud, muusikat otsinud, pisiasjadeni püüdnud  mõelda ja siis jälle ümber mõelda ja arvanud/arvan siiani, et kohutavalt palju veel pooleli - ning ikkagi ma ei usu, et saan teha konverentsil töö. See nagu unenägu, milles ei sooviks silmi avada...
Loomulikult on mul pabin sees. Tegelikult mõnus hea pabin.
Vahepeal oli ka ootamatu segadus abistajatega, kellega lähen... Seekord on mu isiklik abistaja Hanna - Liis. Leidsime pisi Silverile hoidja(d)...
Seekord on viies kord Olustveres.

Kõikest ja töötubadest võite lähemalt lugeda http://psyhhodraama.ee/olustvere-2017/olu17-tutvustused/

Usun, et pühapäeva õhtuks minu elu ja hingamisruum suureneb veelgi 💕😏 Ja mul hea  meel, et julgesin väljakutse vastu võtta, lihtsalt öelda siiski suhteliselt algajana sel maastikul, et mina tahan ka...

Mul külmkapil kassi - magnet, mille peal on tekst: "Õnn saabub elades, mitte otsides". Kristi kinkis selle arvates, et see on minulik.
Vist on tõesti minulik.
Vahel olen külmikuukse ette seisma jäänud. Mõelnud, kas tõesti elan, et olen siiski kõigele vaatamata õnnelik. Küllap vist. Ma ei tea... Aga otsinud õnne ma ka ei ole. Muidu mina ei oleks mina... Vast on see nii...

Elage teiegi, minu inimesed, nädalavahetusel - küllap siis saabub õnngi 😉
Kallistan.

Tänane tulemus Pireti ilusalongis

Päriselt oma silmaga nähes on  mu varbad veelgi ilusamad 😉

17 Tati Lotukesed ehk Inglid ja 1 näksamise proov

Rasmus proovis iga hinna eest näksada mu varvas, sest ma keelasin autot närida. 😀 Mina jäin jällegi peale - ei saanudki mind hammustada. Oli lõbus.

17 Inglid ehk Tati lotukesed.
Ise tegin. Aitäh Piretile, kes abistas nende sünnil kaasa!

Olen neisse hetkel armunud - on küll jumala armsad Inglid. Mu selle nädala elu, eriti eilne päev on olnud juba täiesti vatine. Olen rahul ja õnnelik, kuigi pabinasurin suureneb ka... juba...

Ööjooksule ei saanud, langevarjuhüpet ei julge teha - siiski reedest on mul uus unistus. Soovin sõida/lennada kuumaõhu õhupalliga :) :) :) Nägime Hannaga muinasjutulist vaadet, pildile ei jäänud üldse romantiline: kuumaõhu õhupall hõljus sini - roosas taevas. Siin samas Tartus. Mulle meenus kohe lasteraamat Totu ja ta sõprade seiklused... Juba lapsena unistasin õhupalli lennust, kuid siis rääkiti mulle, et see saab olla vaid muinasjutus... Miks siis ei või olla mu elugi muinaslugu :)

Pagana pihta...

... ööjooksul Rakveres oli eile siiski osavõtja ratastoolis ja keppidega 👿 Kanal2 Repoter näitas. Kuidas tema võis osavõtta ja minule öeldi kevadel ju, et ühtki ratastooli ega keppikõndijat rajale ei lasta...
Olen tõesti praegu tige.
Mitte sellepärast, et ööjooksul oli ratastoolis osavõtja, vaid sellepärast minule valetati selle aasta reegleid. Ja mina ka lollilt kuulekas - ei läinudki kohale... Ei saa alati olla nii kuulekas!!! Hea õppetund mulle.