kolmapäev, veebruar 19, 2020

Lahe

 On olnud lahe päev.

Hommik algas Johanna ja ta pisipoja sünnipäeva õnnesoovidega. Hugo naeratas koheselt, kui ta esimest korda elus mind nägi - see oli  ARMAS kink mulle 😍 
 Kuna Tallinnast tulid Kristina, Jüri ja Taavi mulle  tõllaga (bussiga) ukse ette, et mind kaasa võtta Võrru,  Kubija hotelli vunki mano ühele meeskonna koolitusele, siis Johanna tuletas meelde  trepil endist isikliku abistaja töö nippe. Kuigi oli lihtsalt mulle külla tulnud... Need nipid ei lähe meelest, kui need kord saavad selgeks.


 Viimati sõitsin invabussiga  eelmine aasta Võrus, Vunki manol.
Need pildid tegi Kristina.

Võrus tundsin hästi end. Hea on, et mind on võetud kuidagi omaks, kuigi ma ei ole võrulane... Mu vanaema oli, kuid seda tean väga uduselt... või hoopis vanaisa... Ma ei tea ausalt, kuid kuskilt on mu mällu sööbinud, et keegi oli seotud Võrumaaga...Seda saaks ehk uuridagi, kuid las see jääb ...
Mõtlen, kui minu kaudu saab kuidagi sealsete puuetega inimeste elu ja üritustest osavõtt paremaks, siis saab minugi elu natuke rõõmsamaks jälle. Ja minu südameteema on ja jääb isikliku abistaja teenus ja isikliku täisväärtusliku elu kättesaadavus. Selleta ei saaks ka ürituste korraldajad võõrustada erivajadustega inimesi nagu täna. Võrdväärsena teiste osavõtjatega.

See on lahe tunne  olla inimene inimeste seas!
Mitte füüsiliste puuetega inimene, kelle eest peab vastutama ja otsustama inimeste seas... 

teisipäev, veebruar 18, 2020

Tänased - homsed ümbermängimised

Volikokku minemine jäi ära. Otsisin viimase hetkeni head võimalust ikkagi minna...
Kuid  siis helistasin vallavanemale Priidule. Esimest korda rääkisime telefonis. See oli  asjalik. Võin julgesti öelda, et Priit kuulas mind ja sai aru, et mind tõlgib isiklik abistaja. Usun, et ta saaks siis ka minust aru, kui mul polekski abistajat kõrval. See on ju mu puhul eriti tavaline, et räägin telefoniga rohkemgi siis, kui olen üksinda... 
Priit lubas määruse vastuvõtmisel ise silma peal hóida. Arvas, et enam suurt ei peaks juhtuma. Seda usun minagi... Leppisime kokku, et edaspidi IAT töös kaasavad mind ikka. Hoiatasin väikest viisi, et tegelikult on tööd päris palju veel tegemata... Juba hindamises...
Siiski mind natuke painab,  et ei saanud minna kohale... Oleks saanud edeneda õppetunni, miks on isiklik abistaja ja ligipääs vajalik, kui keegi veel peaks selles kahtlema . Aga pole hullu. Küll jõuan. Võiksin ka kandideerida valla volikokku näiteks...  Kuid see on kaugem tulevik... Üldse ma kahtlen, kas soovin seda... Saan olla kaasa rääkija ka teisiti.

Samal ajal, kui otsisin tänaseks mineku võimalust sain ootamatud üllatused homseks. Homme saab olema välk - pauk päev.
Hommikul tulevad külalised eelsünnipäevaks. 😉
Keskpäeva paiku sõidan Võrumaale Vunki mano raames https://vunkimano.vorumaa.ee/
  Mina oleks homsest kohale minemisest loobunud ning palusin koolitusel Jüril juba minu eestki osavõtta . Aga täna ütlesid Tallinna inimesed, meeskond, et võivad Kaagverest mind peale võtta... kui mulle sobib... Võtsin paar tundi mõtlemiseks. Kõik tuli kuidagi äkki ja täpselt õigel ajal. Kui ei saanud täna lähedale üritusele minna, siis lähen ometigi kaugemale... Õnneks on mu isiklik abistaja ka nõus homse ümber mängima,..
Märtsis Kuldres mõtleme, kuidas toetada korraldajaid , kui üritusel võõrustada puuetega inimesi. Seekord on meeskonna juht Jüri.
Aga see on teema, mida ma tegelikult tänagi omal nahal tundsin - et midagi ei juhtu, kui sa ei saa tulla... Juhtus küll. Kuid pealt näha ei juhtunudki midagi - elu läheb edasi...

Homme tuleb lahe päev!

Abisoov volikokku sõiduks


Väike kiire abisoov täna õhtuks, hiljemaltt 16.30! Kes saaks mind just autojuhina abistada? Soovin minna Kastre valla volikogu istungile... Täpsem info privaatselt, kirjutage - helistage mulle, palun. Väga kaugelt abipakkujatelt ei tasu seekord ära...

Volikogu istung toimub Lange motokeskuses. Algab kell 17.00. http://www.kastre.ee/et/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/GJri00z712fL/content/id/26606723?redirect=http%3A%2F%2Fwww.kastre.ee
Mind huvitab üliväga isikliku abistaja teenuse osutava kord ja selle määruse vastuvõtt. Soovin seda ise näha.

Paraku mu autojuht ei saa täna tulla sõitma.
Sellepärast nii ootamatu ja kiire abisoov.

Ma veel olen optimistlik, et saan minna. Kuigi ka koht on ligipäästmatu, vähemasti öeldi nii. Lubati sületeenust. Mul vahet ei ole. Ratastooligagi saan. Olekski taaskord hea õppetund vallaametnikkele😍 , et ligipääs peab olema...

esmaspäev, veebruar 17, 2020

Sünnipäevanädal

Algas sünnipäevanädal, mis lõpeb 23.  veebruaril kell 23.59.

Ainult sünnipäevanädalal saab soetada minu raamatu "Kohvi jalaga, palun" 7 € eest pluss postikulu. Soovijatel,  palun,  öelda soovist raamatut saada minule. Kirjutades. Helistades. Külla tulles.


Sünnipäevapidu kui sellist ei tule. Soovin lihtsalt teha midagi mõnusalt ja lahedalt. On plaane, mis peast keerlevad.
Soovin end hästi tunda. 

Kui keegi soovib külla tulla, siis on mul hea meel.  Või kohtume mujalgi...
Kinkige mulle jällegi super häid emotsioone.  Muud ei tahagi.  Sest tunded ja emotsioonid jäävad minu sisse elama. 

Nädal saab olema töine. 


Üldiselt tuleb spontaane sünnipäevanädal. 
Pisi - pisi eksperiment, kuigi võiks öelda, et isegi eksperimente mitu, on nädalas veel. Ette ma ei ütle mitte midagi...

pühapäev, veebruar 16, 2020

Pannkookidega pühapäevahommik

... Pohla - õunamoos pannkookide peal. See oma keedetud moos. Keetsin augustis. Siiani on hea moose külmkapist võtta.
 Mul on küll kelder ka, kuid ma isegi ei tea, kas seal saaks hoidiseid üle talve hoida...  Kunagi ammu - ammu oli aga kelder tähtis koht...  Lapsena sai keldris mõnikord mängitudki. Oli päris suur kelder siis. Puuriidagi laotud vanematega... Osa puidki oli keldris - mäletan. Meil oli ahjuküte. Puuriida ladumine meeldis mulle, sain laduda umbes põlvekõrguseni. Alustada seega. Puuriidasid sai õuegi palju tehtud...
Äge mäletus...

Täna olen üksinda kodus.
Naudin.
Mul on puhkus vaja. Et kuulada omi mõtteid. Koguda jaksu edasi rallimiseks.
Pealegi nii palju on teha. Kodus töö ei lõpe iialgi ju - sellist lootustki ei ole...

Täna 29 aastat tagasi sel kellaajal ei olnud mul aimugi veel, et homme mõned minutid peale keskööd  olengi esimest korda ema...  Natukene eriline tunne on. Kuhu on jäänud need aastad... Tundub pikk pikk lõpmatu aeg selja taga ja samas näib nagu eilne päev... See hetk jääb alati... Emana soovin tänagi nagu soovisin siis, et tüdrukul läheb elus hästi. 😍Vahetevahel mõtlen elu üle ning mõtlen isegi, kas und ikka ei näe oma elust - kuidagi hästi ilus ja uskumatult hea on olnud kõigele raskustele vaatamata ja kiuste... Mind on ikka kellegi kõrgema poolt hoitud. Olen selle eest tänulik.

Aitäh sõbrad, kelledel olin sõbrapäeval meeles! Nii hea on mõelda, kui te olete olemas mul. Eriti olen kohmetu vähe, kui minu head isiklikud abistajad ütlevad ikka ja jälle, et nad minult saanud palju - palju ja tänavad mind olemasolu eest - see on see, mis teeb heaga sõnatuks vahel. Me kõik ei ütle seda kõike sõnade pärast, et teha üksteistele lihtsalt rõõmu... See sügavam ja siiram.