Laupäeva õhtust esmaspäeva õhtuni rallimine

 Alustaasime Kaagverest - Sis leidsin end kuskilt Pedja jõest jalgupidi vees ja mulle tehti kastidest iste, enne seda istusin  saunalaval ja lõkke ääres Magatud telgis. - Paides - Raplas. Lennuväljal sai langevarjuhüpe aeg kokkulepitud. - Kohilas, Rootsiski - Varbola linnuses ronitud. - Märjamaa lähedal  metsatukas bussis ööbitud. - Haapsalus jõin hommikukohvi. Purjetamine jäi järgmisks korraks. - Rõudes - Kasari raudbetoonsillal otsast lõpuni edasi - tagasi jalutatude, üle 600 meetri. Õnneks mitte munakividesl. Mu ratastool mahtus napilt nö kõnniäärele. - Põltsamaa kaudu Kaagvere tagasi. 

Pärnus jäi käimata seekord...

Ega oligi spontaalne rallimisplaan. Mina ei teadnudki eriti, kuhu välja jõuame või mida teeme. Lihtsalt laupäeval tuli hull idee seiklema minna. Mul lubati natukene aega mõelda, kas mulle sobib... 

Ahvatlev ja mõnus tundus. 

Ma ei eksinud.

Oli mõnus puhkus ja seiklus tänu Antsule.

Sai jälle olla veidi asjalik ja seiklev

 Täna sai mõned tunnid olla Tallinnas, õieti Nõmmel. On hea tunne, kui saab kellegile rõõmu teha vajalikkul hetkel. Ja samas ise rõõmustada teiste pisiasjade üle. Ja lõppkokkuvõtes ongi nured ja kurvastused allpool suurt rõõmu. Hea jääb ikka ülekaalu...  

Nagu plaanitud, siis sattusime koduteel Viikingite külla. 

Ma ei olnud seal käinud. Minna soovisin ammu aga...  Mulle tõesti väga meeldis seal. 

Kohtasin  lammast - no nimi ei tule meelde - kelle ümber oli lärm, et oli vist kuidagi häiriv ja ohtlik... Minu meelest on see lammas, keda nägin.

Leidsime ühise keelega. Silmavaade.

Olin Maarja, Gristelle ja Ingridiga. Meil ei olnud takistusi. Härrad tõttasid isegi appi nii Maarjale kui ka mulle. 

Veel kohtusin taas Kristiga . Mul Kristisid  mitu - mitu, kuid mul endal on selgepilt , kes on kes Kristi... 😊     Istusime Paju villas tunnikese. Tõesti oli tore. 

Eile käisin taas surnuaiaski. Tegin papa ja vanaema haua enam - vähem jälle korda. Mina üksi käingi... Ja ma ei teagi, kes veel peaks nii käima... Sugulased käivad küll omal haua poolel, kuid... Olgu siis pealegi. Ma ei saa midagi teha...   Ma jäin seekord väga rahule ja usun, et papa ja vanaema hingedki on rahul. ..

Miks ma ei ole mitu päeva bloginud...

... on vast see, et mõtlesin ja mõtlesin, mida blogida... 

Välja mõtlesin. 

Mul ei olnudki mitte kui midagi blogida. 😋 Või õigemini, oli küll, kuid mis olulisem ja mis vähem olulisem - selles oli küsimus... 

Käisid külalised. Aga mitte need inimesed, keda ootasin. Vaid hoopis teised inimesed, keda ei osanud oodata, kuid keda ma alati ootan. Ühesõnaga, mind üllatati nii positiivselt kui vähe negatiivseltki...

Sai aruttatud tähtsad asju. Edasi toimetamiseks. 

Samas oli mu energia nulli lähedane. Küllap see sellest, et maailma muutub jälle... Uskuge või mitte. Mõni päev võib ju ollagi niisama rahulik. Nipet - näpet tehes. Vahel  vaja pisikesi asjugi teha, et kodu oleks kodu moodi.

Avastasin, et minu elufilmi seebikas on  teistsugusemast teistsugusem, kuigi päris tavaline. 

Minu blogi sõbrad, ärge muretsege, kui ma mõni päev ei blogi. Uskuge, et minuga on enam - vähem korras ning blogimist ei lõpeta ma kindlasti enne kui vajalikkuks pean...         Usutavasti ütlen seda ette.

Üle saja aasta...

... tegin vahvleid 😊

Mul polnud aastaid vahvlimasinat. Kunagi sai kellegi laenatud ning... Nüüd jälle masin. 

Küpsetamisel oli meil Mirjamiga mõnus koostöö: mina panin taigna masina, Mirjam võttis vahvli masinast välja. 

Loomulikult esimesed vahvlid sõime kohe ära. Nagu lapsepõlves... Vahvlihunnik ei tahtnud kuidagi kasvada... 

Tulge vahvleid sööma!!!

Pildi tegi Carola.

Muide, juurdlesin täna laenamisküsimuse üle. Otsustasin, et kõige tähtsam, et ma ei laena kunagi kellelegi iseend - siis ei saa iial end endale tagasi 😋

Ongi august...

Ma ütlen küll  tihti iseendale, et ma ei nutta iial enam.
Vahel küsin endalt, miks valetan endale...
Tihti tahaksin nutta...

Vahel on mul tunne, et olen elanud siin maailmas lõpmatult kaua... Kuigi täna mu elu viiekümne kolmes august - see ei olegi ju kuigi suur arv... Paras arv.
Et olla elus miskit kogenud.
Ja samas on mul tunne, et ma pole veel õieti midagi kogenud.
Et ma ei oska õnnelik ega ka vihane olla.
Äkki olengi vaid tuim olend...
Seda ma ka ei usu. Ei suuda uskuda.
Mida ma üleüldse suudan. Kus mina seda tean... Ja kas ma  peangi teadma...
Kõik on alanud minust endast ja kõik algab aina edasi... Seda tean. Seni kuni elan ja püüan leida elumõtet või eesmärki...

Ma olen lihtsalt kokku jooksnud hetkel. Pean tegema restardi... Teen seda hommikul.
Mõnikord võin ka olla mitte särav. Iseenda vastu aus. Natuke hoogu maha võtta... ja end hoidagi.
Mul on vähemasti üksainus inimene, kes peegelpildis peaks olema mulle kallis ... Mina ise.
Endale tuleb looda ikka ja alati...

Olen õppinud armastama kurbustki. Vahel annavad pisarad selgust juurde ja teadmise, et elu on ilus. Sest elus on lubatud naerda ja nutta. Tihtilugu ühekorraga...
Oma tunnetest ei pea kellegile aru andma...