neljapäev, mai 25, 2017

Hei, sõbrad! Kas keegi teab kedagi Haapsalus,kes võiks 3. juuni ööbimist pakkuda mulle ja mu isikliku abistajale :) Lähen kontserdile :) Muidugi üks variant on telk...

Unistused - soovid...



Käisin ronimas. 😋
Paar hetke seisin täiesti ise. Üksinda. Kuid sellest ei jõudnud pildi teha... Kunagi ei ole hilja trenni hakata tegema, et olla vormis.

Veel käisin aiamaal. Jah, see on unistus, mis on olnud mu salasoov aastaid ja aastaid... Nüüd naeratabki väike - väike aiamaa mulle. See aasta julgen proovi ehk väljakutse vastu võtta. Mõtlen, mida kasvatama hakkan. Tõenäoliselt lilli ja tilli.

Varbad mulda, närvid korda!!!
Pealegi olen olnud maatüdruk ning olen seda siiani.

Veel üks soov täitub septembri teisel poolel. See on mu näitus Pärnu haiglas. See soov oli Karelil ja detsembris oli ta täitsa nõudlik, et tee näitus seal. Ma ei teagi aga, kas ta ise jõudis uurida võimalusi... See on minu isiklik õnnelik tänu Karelile. Olen talle väga tänulik, et mul võisin teda tunta. Usun, et rõõmu ja jaksu jagamine teistele on veel suurem väärtus, kuid suhteliselt mõõtmatu ja nähtamatu, kui näiteks midagi materiaalsemalt...  Karel soovis küll minult rõõmu ja jaksu 😊
Loodan, et keegi saab näituselt rõõmu ja jaksu juurde...

esmaspäev, mai 22, 2017

Homme näen unistust!

Jah, usutavasti homme näen unistust. Unistust, millest olen paarkümmend aastat salamisi natuke avalikult unistanud... Arvan, et võtan ta vastu. Loodan, et tulen toimegi sellega. 😉
Mis unistus see on, jäägu veel homseni saladuseks.
Väga vähesed tõepoolest teavad sellest unistusest. On olnud neidki, kes ohkanud, milleks mulle see veel... Aga proovida ikka võib, milleks mulle see...

Unistada tuleb alati.
Suurelt.
Jätkusuutlikult.
Mitte ealeski ei tea, millal saabub see homme, kui unistust saabki näha 😊
On unistusi, mis saabuvad ellu suure - suure ringiga. Hilinemisega. Pisaratega. Kuid nad saabuvad ellu.
Unistada tuleb rahulikult.

Nohjaa, nagu mul veel vähe oleks tegemisi ja toimetusi.

Täna sai Kaagvere küla stendile ka teemaõhtu reklaam, kuid liblikadeta küll
Tulge Kaagverre!
Ma ei usu, et tuleb rahva rohke teemaõhtu, kuid vestleda saab ka kahekesi. Kahekesi me kindlasti ei jää. Juba see, et olla ja rõõmsameelega keerulisest asjadest rääkimine üheskoos,  on hea. Oma ja teise hinge eest hoolitsemine. Minu meelest on liig palju hooletuse jäetud hingi ja südameid... 
Võib - olla ka eksin.

Mai lõpp ja juuni algus saab olema jällegi põnev ja tihe.
See meeldib mulle.
Ei jõuagi väsida.
Olen tegelikult inimene, kes väsib kohutavalt siis, kui tundub, et midagi ei ole teha ning igav on  ka. Väsimuses ja masenduses ei saa aru aga sellest, millest probleem on... Vähemasti minuga on niimoodi. Olen aastaid iseend jälginud... Tõepoolest, kui on sebimist ja rabelemist, siis olen energilisem ja loovam.

Suvi saab olema asjalik, põnev ja kena.

Ja õnneni astuda jätan ikka ühe sammu.
Muidu, kui kõik hea kätte saaks ühekorraga, kaoks mõte edasi püüda unistada...

laupäev, mai 20, 2017

See on postitus nr 3000

Mõtlesin mitu päeva tagasi,  kui jõuan selle ilusa numbrini - 3000 - siis peaks blogima miskit väga ilusat ja rõõmsat...
Kuid momemdil on mul nukrus.
Mina ise ei mäletagi, kuna siia kirjutasin, et olen nukker ja kõik on tegelikult mõtetu  vaev... Tavaliselt püüan olla särav ja rõõmurull. Seda muidugi olengi. Ma ei teeskle. Aga praegu olen kurvameelne...
Telekas totakalt nõme naljasaade. Taustaks. Tahaks teleka kinni panna. Ei viitsi ka kanaleid vahetada. Mõtlen, kas see ongi elumõte, et naerda lollidele naljadele...
Mis on elumõte...
Õhtul tabasin end mõttelt pannes puhast pesu kappi, et oled või ära ole, armasta või vihka - üksi oled ikka. Võib - olla üksiolemine väsitabki kõige rohkem... Tahad parimat, kuid... Veel käis peast läbi mõte, kas üleüldse tean, kes olen ja miks elan... Kõik tundub näiline... Mis on siis tegelik... 

Olen bloginud 11 aastat ja neli kuud, see  on  umbes järjest kaheksa aastat iga jumala päev. Kiirarvutus.
Hetkel loetakse mind uskumatult palju.

Aitäh lugemise ja kaasaelamise eest nii heas kui halvas!💗😊

Vahetevahel tunnen, et petan iseendki - sellest, millest sooviksin välja kirjutada, ma siiski üsna sageli ei kirjutada. See minu oma. Samas tahaks karjuda... Küllap seesmised karjed ja ohked on ka minu omad ainult. Nii rõõmus kui ka mures.
Rõõmgi võib hinge kinni panna. Ei saa välja sõnagi...
Vahel tunnen, et niiviisi petan ka lugejaid, neist  mõnda tean hästi ning siiski paljusid ei tea üldse, ja arvatavasti ei peagi kõiki teadma. Kuid, mis saladus on väljatulemiseks, see  tuleb kunagi ikka omal viisil siiagi ridadesse või siis ridade vahele. Et kas mitte kirjutamine alati on petmine... Pigem saladus. Ja kannatamine. Üksiolemine.
Üksi olla tuleb nii või teisiti.
Vahel saab üksiolemise tunde eemale tõrjuda. Ära petta. Vot see on hea tunne. ´

Arvan, et kindlasti jätkan blogimist. Kaua - kes teaks... Blogimisega on hetkel hästi ja see annab mulle kindlustki, et ma siiski ei ole nõnna üksinda, kui tihti tunnen... Soovin vaid oma blogi veel paremaks ja huvitavamaks muuta. Seda viimast saan iseenda tegemiste ja toimetustega, kui neist kirjutan.

Jäädes iseendaks 😏

Kallistan teid, minu blogi sõbrad!

reede, mai 19, 2017


 Minu "Päike". Paar tundi tagasi sai viimase pintslitõmbe. Nüüd särab ja kuivab.
Tegelikult tegin "Päikest" üle kuu. Kohe päris alguses nägin, et ei tule nii särav nagu ettekujutasin. Paar värvitõmmet valesti - ja oligi rikutud.

Kuna mul on olnud viimased kuud hästi laste rohke - väikesed sõbrad, kool ja lasteaed - siis tuli soov midagi lastele lapselikult/lapsemeelselt teha. See oli suhteliselt keeruline, sest, et ma ei oskagi enam nii väga lapselikult maalida... Kunagi ütles Jäppe, et tuleb aeg, kui ei oskagi lapse moodi... Ma ei uskunud...

Arvan, et "Päike" võiks kunagi olla näiteks kuskil lasteaia või lastetoa seinal...



Selle Südame tegin Helenale ja Andresele pulmakingituseks 😉 Päris huvitav tuli: market pliiatsi ja akrüüli segu. Arvata võib, et teen mõnegi ametliku töö veel läbisegi tehnikas - siis saate ka kuskil näitusel ehk näha.
Helenata arvatavasti ei oleks olnud sellist vägevat ja ägedat näituste alguste algus nagu Lille Majas oli pea 8 aastat tagasi... 😊