Head meestepäeva, kallid mehed!!!

Täna on rahvusvaheline meestepäev.

Minu jaoks naljakas. On meestepäev. Mitte minu sünnipäev 😋 Ma ei harjugi ära, et nüüd meestepäev on nüüd sügisel. Ega ma täna ei teadnud, et täna on. Kuulsin ja lugesin. Nõuka ajal oli minu sünnipäev meestepäeval - nii kaua kui end mäletan, sai sellega alati nalja ja tehti nalja...

Huvitav, kui palju mehi mu blogi loevad? Teeme täna, kui postitan selle postituse facebookigi, siis mehed, olge head, laki´ge ja kommige ainult teie 😉 Ei ühtegi naist - naised viitsivad rohkmem nagunii iga päev mind laki´da... Võib - olla julgemale mehele saab olema minult väike üllatus 😉 Täna on teie päev, mehed!

Unistuste täitumisplaanide tegemise päev

Täna sai mulle piltselgeks, et mõnede unistuste, mida mina unistan juba aastaid,  täitumiste taga olen siiski ennekõike mina ise. Kui  oskuslikult julgen müüa või jagada oma unistusi ja rõõmu, elukogemusi  laia maailma 😉💕
Maalikunstnikuna olen seda suutnud. Õnneks!!! Kui  ma sellele mõtlen, siis see annab jaksu hakata seda ka koolitajana ja kirjutajana.
Pean lihtsalt õppima laskma end natukene rohkem turul müüma ehk leidma Maarjaga turunduse spetsialisti kaasa...

😀😋 Minust saati korraks valesti  aru. Kuuldi, et ütlen turunduse spetsialisti asemel suudluse spetsialisti vajan. Aga miks ka mitte - seegi on auväärne amet kogu elukunsti juures. Igatahes naerukaja oli Pierre´s ikka päris tükk aega 😊
Vahel on ikka vahvaid valesti arusaamisi ja kuulmisi! See annab aga asjadele vürtsi ja värvi juurde.

Niisiis, ega ma suudluse spetsialististki ära ei ütleks, kui kord leiaksin  ta oma ellu.

Aga seni läheb unistamisega asi väga asjalikuks.
Otsustasime Maarja ja Kaupoga.

Pierre kohvik - restoran oli endiselt mõnus. Viimati käisin seal kuid tagasi. Täna nägin seal esimest jõulupuud sel aastal. Teenindus oli super hea.

Veel kohtusin Martiniga www.visandiveski.ee. Ta aitab mul igasugusi asju kujundada, ka mu blogigi... Mul on usutavasti raamatu kujundaja olemas. Ja keeletoimetajad ja tõlkijad inglis keelde olemas. Kui hästi mõelda on kunstnik olemas. Ja kirjutaja ehk kirjanikki, kui leiaksin vaimu iga õhtu üles ja kui jääks aegagi kirjutada muude asjade kõrvalt...

Igatahes tänast päeva oli mulle väga vaja. Sain uut jaksu ja jõudu edasi möllada teades, et mu kõrval on nii toetavad ja armsad inimesed.

Aitäh Hannale pildi ja päeva eest.

Head isadepäeva!

 Isad ja vanaisad, jagage ja andke turvaliselt armastust!

Mõtlen oma papale, mida ta mulle andis... Tean antud ja mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan seda vähest, mida papa püüdis anda siiralt ja turvaliselt. Kõikidele jamadele vaatamata, mis oli temaga  seotud... Käepigistused, mis tulid temalt väga erilistel hetkedel. Mu sünnipäevadel. Uusaastaöödel. Ja üksainus käepigistus mu jalgadele sünnitusmajas, kui me noorem tütar oli sündinud... Siis ei mõistnud väga hästi neid käepigistusi... Nüüd on neil hoopis teistsugune tähendus. Neis oli armastus, mida papa jaksas jagada.
Ma ei oska öelda, kas mäletaksin papat rohkem, kui ta oleks mulle jätnud suure varanduse... Seda ta ei jätnud... Jättis kaks albumit, mille piltidel ei tunne ma pooli inimesi ja vanad kirjad ja ka püksirihma, kella, noa... ja tooli, mille peal ta istus köögiakna juures... Kogu lugu! Ka see sõnapaar "kogu lugu" on tema oma, ta kasutas seda hästi palju.
Käepigistused... 😊💕

Papa oli väga isepäine ja mõnes mõttes alla andja iseendale  - mul oli temaga ikka raske tihti - kuid millegipärast usun, et armastamast ta ei lakkanud eales...  Aga olen tänulik, et sain niiviisi õppida nii heast kui halvast...

Mardipäeval

 ... olid kõik asjad koos - nii rõõmud kui mured. Mitmed väikesed rõõmud tasakaalustavad suuremaid jamasid, mis mulle eriti ei meeldi, kuid siiski pean nendegagi kuidagi hakkama saama. Küll saan ka nagu ikka ja alati.

Hommikul ärgates nägin aknal jõulukaktusel õit. Roosat. Minu jõulukaktused ei ole päris palju aastaid õitsenud.
Õhtul pildistades Hannaga püüdsime õiepungi kokku lugeda. Mul läks sasss. Neid oli palju - palju.

Siis kuulsin häid uudiseid.

 Õhtul - kell oli juba 22 läbi - helises telefon.
- Kas Tiia?
- Jaa
- Kas teete laste sünnipäevi ka?
- Eeee...
- Kas teil on hobuste kasvatus?
Vaatasime Hannaga hämmastanud teineteisele otsa.
- Ei ole.
- Kas olete ikka Põltsamaal?
- Ei. Tartumaal
Mingi segane ohe. Kõne lõppenud.
Me toas olijad naersime. Mina naersin täna esimest korda südamest.
Mõistatuseks jäi kõikidele, miks eeldati laste sünnipäevi hobustega ja kui kuuldi ei, siis oldi hääletoonis veel pahane, et mis mõttes ei...

Või on see mingi uus mardisandite kohale tulek? Helistamisega? 

 Dzungel poolenisti köögiaknal. See taim on tohutult suureks kasvanud. Kristilt sain kolm pool aastat tagasi pisike seemne, õieti neli - viis, kuid üks läks kasvama. Põnev, vahel tüütu taim, kuid siiski armas.

Parema patsi punus Hanna - Liis.
Vasaku patsi punus Anna - Liisa.

Anna - Liisal oli täna proovipäev isikliku abistajana. Usun, et me koos töötamine ja olemine saab olema sama lõbus ja asjalik, kui on olnud kõikide teiste isiklike abistajatega...  😊

Mõneks ajaks on usutavasti minul isikliku abistaja otsingud otsa saanud. Kui just keegi soovib ikka ja veel pakkuda end ise mu isiklikuks abistajaks, siis on ta loomulikult teretulnud minuga kontakti võtmast ja kohtuma.

Mõlemad tüdrukud täna ei jäänud rahule oma patsiga - kuid ma ei lähe lähitundidel kohtama ning kodus olla sobivad need kaks patsi väga hästi. 😉