Tänud

Soovin nüüd tänada neid inimesi, kes 2019 detsembri alguses Helpificu annetustalgudel mulle annetasid/mind toetasid! See summa, mis kokku tuli ei ole kuigi suur,  kuid piisav, et kasutada paarkümmend tundi isikliku abistaja teenust justnimelt teenuse edendamiseks. Seda ju lubasin minule tulnud ootamatult annetustalgude raames, et kasutan saadavalt raha  kuldvõtmekese  ehk isikliku abistaja teenuse edendamiseks ja julgustada teisigi elama omaenda väärtuslikku elu. 
Ma ei tea küll annetajate nimesid, kuid loodan, et keegi leiab mu tänud siit mu blogis üles või tajuvad unisversumi kaudu. 💓

 Mõtlen ikka veel, et minu kaasamine Helpificu poolt annetustalgudele tuli tõepoolest mulle üllatusena ja ootamatult.  Vastasin lihtsalt meeleldi mõnele küsimusele mõeldes, et sedasi aitan ja toetan teisi, kellele on ehk rohkem raha vaja teenuste toetamiseks ja kättesaamiseks. Seda enam on mul rõõm, et mind pandi tähele. 

Praegu on mõte, et TM Loovus peaks miskit head ka tegema. Ja mitte jõuluajal. Sest jõuluajal alati  upputakse heategevuste soovidega üle. Minu meelest. Ühelt poolt on loomulikult hea, teisalt... Miks ei võiks teha head ka näiteks 20. jaanuaril ja igal teisel tavalisel imelisel päeval!! Mul südames ka Kuldvõtmekese fondki jätkuvalt. 
Aga see on taas pikem lõpmatu teema. Järgmisteks kordadeks...

Mitmekesine nädalavahetus

Mõnus ja normaalne nädalavahetusel. Mina olen ikka mõelnud, miks mõeldakse, et puhkepäevadel peabki ainult jalad seinal puhkama... Mul hakkas igav selliselt puhkamisest. Kuigi eile õhtul  umbes tunnikese teleri ees väsinult ja siis  keerasin minu jaoks väga vara magama. Kuid õhtu meeldis. Nõud olid pestud, tuba enam-vähem korras, kõik nagu tehtud... Kassid ja laps - noh, mis laps ikka, kuid ema jaoks ikkagi - magasid...

Oli ka Merlega isikliku abistaja töö proovipäev. Õigemini proovitunnid. Need küll läbis edukalt. Minu+le oli väga tavaline juhendamine ja õppetamine.
Jäin mõtlema, et mitmeid miljoneid kordi olen kuulnud samu küsimusi iseenda kohta. Kui kukkud, mis siis saab? Kas haiget ei saa? Miks ja kuidas...
Vastuseid siinkohal siia ei kirjuta. Võite aimata. Või juba paljud teavad ka. Olen neile küsimustele täpselt samu miljon korda, kui on küsitud.   
Küsimused igati  loogilised ja loomulikud. Eriti võõralt, kes soovib veidikene minu ellu tulla. Isikliku abistajana.
Arvan, et Merle saab peagi aru, miks ma vastasin nii nagu vastasin, rääkisin nii nagu rääkisin... Usun praegugi juba, et tegelikult mõnd olulist asja mõistis väga hästi. 

Siis valmis selle aasta esimene maal. Reede vastu laupäeva öösel maalisin kella kolmeni. Tegelesin selle maaliga umbes nädala. Soovisin lõuendile lehma. Lehm ei tulnud üldse. Tuli lehmake. Vissi. Hästi rõõmus vissi. Ma joonistasin esimest korda elus lehma. Joonistan vahel enne maali läbi, vahel  vähem või rohkem kordi...   Soovin tunnetada, mida teen... Vähemasti ma ei mäleta, et oleks kunagi lehma joonistanud...
Kindlasti näete pildi varsti.

Täna olen teinud ühte-teist ja kolmandat.
Olen olnud jälle iseendaga.

Sellele ma ei tulnudki...

... et Eesti Rahvusraamatukogu palub  raamatu "Kohvi jalaga, palun..." trükifaile lähtudes Säilituseksemlari seadusest (2017).
Ausalt öeldes, mina rumalukene ei teadnud sellestki seadusest midagi. Kirjanikuna ja autorina saan üha targemaks. 😊 Eile õhtul jahmusin üllatunult ära... Õnneks mul on Aave, kellelt saab alati seoses raamatuga selgeid ja kiireid vastuseid, ta ikka teab raamatutrükkimise tööd nagu oma kümmend sõrme. Eilegi rääkisin esmalt temaga, mis ja kuidas...  Ikka on hea kuulda teadja inimese arvamusi ja õpetusi, ka kaasaelamisi. 

Täna saatsin palutud Eesti Rahvusraamatukogule.
Päris lahe tunne.

Järgmiste  raamatudega tean juba, mis mind ees ootab...

Minu uhke ja armas jõulukaktuseõis

Sel aastal esimest korda linnas :)

 Sain täna siis sel aastal esimest korda õueõhku hingada. Paar hetke. Viimati käisin linnas eelmisel aastal, 23. detsembril...  EI ole üldse minulik istuda paarkümmend päeva koduseinte vahel.
Linnaski täna käidud. Mul oli mitu  asjaajamist ajada. Kõik said aetud vähem kui kolme tunniga.
Nägin korraks Tartu jõulupuud. Olin juba kurb veidi, et  ei näegi oma silma me vallast pärit kuuse - jõulupuud... Jõulumöllus ei sattunudki Raekoja platsile isegi mitte pooleks sekundiks... Täna olin seal täpselt nii  kaua, kui tegime pilte.

Kohtusin täna esimese isikliku abistaja kandidaadiga... Edasi  tuleb loodetavasti proovipäev.
Kuu alguses panin esialgu töökuulutuse töötukassasse... Mõtlesin, et võiks  vahepeal tööpakkumine olla ametlikumgi ja mujal kui üksnes facebook...

 Panin uute maalide paki Šveitsi teele. See kohustulik ja  tavaline, et mõned korrad aastas tuleb maale postitada... Omniva on jätkuvalt hädas pakkide mõõtmedega, mis neile väga hästi ei sobi... Hakka või Omniva mõõduga lõuendeid ostma...!!!  Kuid seda ma ei mõtlegi tegema hakata. Enne võiks ise Omniva oma töökorraldust paremaks teha, mitte tähtpäevade kaarte kohale toimetada aastate pärast...  Õnneks täna klienditeenindaja luges tähti ilusti välja. Vahel lihtsalt ei loeta  kirjutatud välja... Arvan, et ehk tuleneb see sellest, et on harjutud arvuti/telefoni tähti... Järjest vähem kirjutadakse pastakaga ja loetakse paberilt teksti. Siin ei mängi rolli, kas on kirjutatud käega või jalaga. 

Pakkimine on omamoodi kunst. Täna sai mässatud poolteist tundi. Tuli ilus lumememmedelik pakk.

Kõige tähtsam käik oli perearsti Marge  juurde. Poolteist aastat ei olnud käinud... Ei olnud vajadus. Nüüd hakkab mu puue ostma saama. Viis aastat möödunud... Mina olen kasvatanud  tiibu. Kuid kõndima ei hakka iial. Lendu tõusma aga küll tasakesi... Huvitav, kas see on töövõimele kasulik või kuis? Vaevalt. Olen kuulnud paari päeva jooksul lugusid, et kui oled tublim ja hakkajam, siis sul puuet vähem , seega raha vähem... Minu meelest siin on paradoks: puudega inimene, kes on keskmiselt tragim, vajaks elukarjääri edaspidiseks tegemiseks rohkemgi raha. Olen seda meelt küll, kui oleks hea tasuv töökoht, siis jah... mina isiklikult loobuksin toetusest, kuid kahjuks mingis asjas on ikkagi vaja puude paberit, et tõestada ratastooliski istudes võib tiivadega  lendu tõusta...
Ihihihiii, üks opiajast niit on mul ikka veel armis... See tuli kabinetis meelde. Niit ei teinud mingit valu, lihtsalt häiris silma... Perearsrt õega püüdsid välja tõmmada - poolenisti said kätte. Pool peaks ise ära tulema. Ühel heal momendil... Mul oli kõdi, kui askeldus väikese niidi ümber käis.

Õues on kevadelõhna.

Aitäh, Johanna, et aitasid natuke treppidest käia ja muudki! Nii vahva oli üle pika aja koos toimetada ning asjadest olulistest rääkida - arutada. Minu abistamine on vist nagu jalgrata sõit, mis ei unune kunagi, kui oled kord juba seda teinud...
Samuti oli Mirjamil pisut teistsugune tööpäev. Tegi mind abistades mitut asja esimest korda. Ega minagi ei tee kõiki igasugusi asju iga  päev... Aitäh Mirjamilegi.

Praegu olen hoopis teistmoodi väsinud.
Nagu oleksin tuulutanud end...