pühapäev, september 22, 2019

Täna olevat isikliku päeviku päev

Niisuguse päev ka siis. 😊
Minu päev 😋

Olen päevikut pidanud 12 ... 13 eluaastast saadik. Blogi üle 13 poole aasta... Esimesi kaustikuid - päevikuid minul ei ole enam. Loodan, et kuskil ehk on nad alles... Päris põnev oleks neid lugeda. 😏
 30 aastate  kalendrid - märkmikud on mul küll alles ja olemas. Aga need ei ole päris päevikud. Ikkagi vaid kalendrid . märkmikud...

Miks pean päevikuid...
See olen mina.
See on mingi teraapia ka...
Ikka väikese inimese ajalugu... kuigi ükskord kaob see jälg ära, kui ehk midagi jääb kauemaks, kui arvan...

Mis siis, kui ma jätaks mõneks ajaks blogimise ning ei oleks aktiivne näiteks facebookiski... Kas jääksin rohkem üksi... Vaevalt... Või õigemini olles arvuti taga tunnen tihtipeale üksi olemist. See ei loe, et keegi loeb mu blogi... See on nii ka muide raamatu lugemisega...  Mina olen ikka füüsiliselt üksi.  Kas maaliksin rohkem... Ei usu... Tegelikult arvuti olemasolu ei sega maalimist...
Egas ei oskagi arvata, mida võidan või kaotan, kui ei blogiks, ei kirjutaks... Ennekõige kaotaksin vist iseend...

Oi, praegu tuli meelde, et kunagi ütlesin arvuti kohta kallikene. 😀 Huvitav, miks enam ma nii ei ütle, ei ole ammu öelnud...

Täna olevat ka valge shokolaadi päev.
See selgemast selgem, et päeviku kirjutamine/blogimine ja valge shokolaad käivad täiesti kokku. Vähemasti minu puhul.

Eile hommikupoole oli mul tüdimus. Absoluutne, kõigest tüdimust. Hea meelega oleks läinud üksikule saarele või üksinda metsa. Lihtsalt oleks olnud... Ma ei oleks vajanud ei lohutust ega kiitust...  Ma oleks tahtnud kuulada iseend... Miks vahel tunnen, et ma ei saa pisiasjadega hakkama, kuid suuremate asjadega saan hakkama...
Õnneks oli selle põhjuseks mõned päevad kestnud köögivalamu ummistus... Mind ajas närvi, et ma ei saa ise sellega toime... Kas üks naine peakski sellega toime tulema... Ok, võib küll torusiili või mis iganes panna kraanikaussi, aga kui see ka ei aita, siis...
Hannaga küll kallasime üleeile siili , aga see praktiliselt asjatult...
Pealegi, olge palun tõesti torusiiliga ettevaatlikult. Torumees kõrvetas sellega kogemata oma käe. Ta päästis ummistuse lahti eile õhtul. Mina võimalusel ei kasuta üldse keemiat.
Teadsin  aga, et tahan teha midagi sellist, millega enamus naisi ei taha... Siis mõtlesin, millega ma veel ei saa hakkama... Samal ajal tegelesin lahenduse otsimisega... Lihtsalt oodata, mis saab, ma ju ka ei suutnud lõpuks.
Olin ja olen väsinud ja tüdinenud koguaeg  abi paluma. Sellepärast tahaksin võimalikult kõikega ise toime tulla. Abi pean ikka tahtmatult füüsiliselt paluma...

Eile hilisõhtu vaatasin kahte filmi. Lõpuks nägin ära "Armastuse õppetunnid". Sellele filmile ei oskagi õigeid sõnu valida - lihtsalt nii fantastiline  ja mõtlema panev 😊  Kuigi minulgi on olnud armastuse teekond ning kindasti jätkub see armastuse teekond mul veel kaua. Mõtlen, et Mark O´Brien lugu peaks kohuslik vaatamiseks olema ametnikele, kes arvavad asjatult, et piirangud ja takistused peavad olema kättesaadavad... Neid lihtsalt ei ole. Kui on mõistmine. Tahe olla.
Mulle  oli öösel selle filmi vaatamine hea tugi eilsele.




laupäev, september 21, 2019

UPS

Leida sügissaapa seest lehmakommi paber jalanõuderiiulit koristades - kas tähendab, et päkapikud juba proovivad üllatada, aga poolikult... Kommita noh... 😂😂😂

Tõesti ma ei  sooviks ma praegu veel päkapikudele mõelda, kuid see leid pani mind turtsatama.
Vähemasti mul alles lapsemeelsus, mis vahetevahel vaja koristades korralagedust... See on igati positiivne.

Arvan, et selle aasta üks parim mäkerdis on pooleli... Üleeile vist - või vähemasti üks õhtu sel nädalal - alustasin... Lõuendil jälle üks ilus hetk, mis hakkas mind kummitama merel olles.. Kass Bongo aitas  salaja maalida, kuid jäi mulle vahele - on  värvinud oma valge käpa siniseks... 😋

neljapäev, september 19, 2019

Vunki mano - III loometalgud Võrus

Nii, andsin paar   nädalat tagasi oma varba kutsele talgudele. Spontaalselt. Teadmata, mis roll või osa mul Võrus üldse on... Arvasin, et lihtsalt osaleja... väike kaasarääkija... Tundsin, et ammu ei ole mingit sellist mõtetööd teenud - võiks aga teha ja mõelda...  See on vist tõesti see, et kui soovid miskit südamest, kuigi vahel arvad, et oh mis nüüd mina, siis saadki soovi topelt kogusega teha...
Sai projektijuhi Kristinaga natuke vestletud ning enne kui aru sain, olin ideeomanik.
Päris hea väljakutse. Kuigi probleem ja idee ja lahendusedki pole mulle isiklikult midagi uut - olen 20 aastat Kuldvõtmekesega teinud elamiskunsti...
Võib - olla on Võrumaa inimestega arutledes leiame paremaid lahendusi isikliku abistaja teenusele ka laiemaltki... Mul on ausalt vähe kahju sellest, et minu oma vald peab õigeks vaid projekti uue lahendusena ning mu kogemused on õrnõhk... Minu silmis ei saa siin põhimõtteliselt uut olla, saab ainult paremini ja lisa lahendusi. Samas  peab erivajadustega inimesti motiveetima julgesti elama ja andma turvatunnet ka siis, kui näiteks ühe projekti rahad  otsa saavad... Siinkohal ei hakka ma kõike otsast peale  kurblugu kirjutama IAT-st. Tegelikult IAT on parim kuldvõtmeke mu elus, mis teeb vajalikud uksed lahti, et teha elamiskunsti. Hetkel on hästi, kuigi viriseda saaks ju alati. Näiteks raha nappuse üle...          

https://vunkimano.vorumaa.ee/#ideed

Jäin mõtlema, mis või kes mind Võrumaaga seob... Ega eriti ei seogi... Mu kaks isikliku abistajat on olnud Võrumaalt pärit... Minu vanaema vist ka, kuigi palju sellest ei teagi, ja küsida pole enam ammu kellegilt... Sellest on mul tuliselt kahju.

Järgmine nädalavahetus tuleb huvitav ja põnev.
Usutavasti.

kolmapäev, september 18, 2019

Minu raamat on nüüd...

... ka TTÜ Raamatukogus.
Mu  sõbranna kandis seal raamatu "Kohvi jalaga, palun..." arvuti süsteemi, et lugejad näeksid...
Minul on plaan ja soov kinkida vähemasti üks raamat neisse raamatukogudesse, kus on olnud mu näitus... Aega mööda...

Varsti pakun raamatut ka poodi. Võtan hoogu. Usun, et kui miskit hästi teha, siis peab iseendas olema väga hea tunne. Väga hea tundega tegemisel tuleb peaaegu alati hea positiivne tulemus... Siiani on olnud küll see hea tunne, kuid puudub üks gramm... Ma isegi ei tea, mis mu südamehääles puudub veel... Või lihtsalt on tähtede seis selline 😋, et hoogu napib...

Aga kui keegi soovib praegu kohe raamatut lugeda, siis  saab minult küsida ja osta. Kirjutage - helistage mulle. Lepime kokku, kuidas saadan raamatu või mõtleme miski muud välja. Raamatu hind 15 EUR. Lisaks soovi korral raamatusse minult autogramm! Senini on saanud kõik lugejad saanud raamatud autogrammiga...😉

Veel pani Alar mulle südamele, et peaksin pakkuma raamatut järjejutuna kuhugile...  Mõtlen sellele ka.

Oktoobri lõpus olen külaline kirjutajana Lihula raamatukogus. Eelmise aasta kevadel olin näitusega seal...

28. septembril peaksin Tallinnas.
Ka Võrru  Loometalgudele võtan  mõned raamatud kaasa...

Püüan praegu kõikjale kaasa võtta mõned raamatud. Igaks elujuhtumiks!