Inspiratsioonist

Minu Leevike

Silja Leevike








Kui Silja "Leevike"  ei oleks sattunud minu silmi, poleks olnud ka minu "Leevikest". Üks leevike andis teisele leevikesele inspiratsiooni.  Rohkem ei midagi... Seda aga täpselt nii palju, et anda oma Leevikesele tiivad... 😊

Eile kuulsin üht head inspiratsiooni, mida olin mina andnud ilma, et mina oleksin ise teadnud enne eilsest. Üks minu inimene läks kõrgkooli maalimist õppima ning inspiratsiooni saanud minult. Juhheeii, vahva!!! Millega kõik ma inimesi ei nakata!!!
Tegelikult võiks ka ise minna õppima ... kuid...

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab

Minagi ei hiilga iga päev.
See on täiesti normaalne. 
Ja usun, et pean sellestki kirjutana, siis tundub mu elu - olu tavapärasemgi. Minu jaoks on ammu tõeline elu usutavam, kui selles on tõusud ja mõõnad.
On tunne, et eladki!
Mõtlesin, et  nädalavahetusel olen omaette. Sest mulle näis, et mind on ühtäkki maailmale liiga palju. Mind nagu ei jääks endale... Otsustasin siis, et naudin iseend ja elu. Võtan aja maha.
Ega mul see ei õnnestunud eriti. Koduski tuleb ette igasugusi ootamatuid olukordi ette, mis nõuavad kiirelt mõtlemist, kuidas lahendada ja sekkumist. See on see, mis jääb eesriite taha. Koju. Kuigi minu oma kodu probleem (wc-poti ja pesumasina veetilgumisega) oli, on mul ikkagi tunne, et  ei saanudki end naidita...  Kõike muud, kui iseendale mõtlemist!
Või siiski oli see endale mõtlemine...
Mõni päev tagasi just sain mõelda, et on kuidagi hästi - et nüüd peab juhtuma miskit mitte nii head. Vahelduseks. Muidu harjun heaga ära... Nali naljaks. Minu elu ongi tõusude ja mõõnadega. Mõõna taga jälle tõus...
Igatahes praeguseks olen väsinud rohkem, kui oleksin kuskil ringi sebimast käinud...

Tegin siiski lahedaltki. Püüdsin aidata Tartu Kunstikooli õpilasi. Nad teevad moe ajakirjaprojekti artiklit, kus arutavad eluviisidest, mida mõjutavad puuded. Stilistid soovivad anda sellele sellise kunstiga seotud suuna, et kuidas igapäevane abivahend võiks olla disainitud.
Minule oli see väga huvitav ja meelepärane.  '
Moe asjus rääkisin kaasa esmakordselt. Tegin seda rõõmsaenergiaga.
Mood kuulub absoluutselt täisväärtuslikku elu juurde.
Ainult kardan, et abivahendite disain on meile väga - väga uus teema...
Mina mõtlen ammu tuunida oma isiklik ratastool roosaks - helehalliks, kollakakski. See stiil läheks minuga kokku, oleks minulik ratastool. Oleme Hannaga jt tüdrukutega öelnud ja mõelnud, et ükskord tuleb kätte võtta ja ära teha roosa - ratastool...
Aga ma siiski kardan, et abivahendite mood, stiilne disain jääb enamustele erivajadustega inimestele kättesaamatuks. Seegi nõuaks raha, natukenegi...  Ja stiilistid...
Soovin südamest kohtuda moe tüdrukutega - see teema paelub mind.

Kuld on see, kui on olla mõnus, hubane, ilus
Kui taskus kuldvõtmeke...

Hetkel, kõigele vaatamata, näib mulle, et mul o n kõik  see olemas.

Minu Leevike hakkab lendlema jõulusoovidega ehk ainult 12 aastat

Täna paar tundi tagasi sain teada, et minu kaart ongi päriselt sel aastal jõulukaartide komplektis  https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/joulukaartide-komplekt/
Olen ainus kunstnik Eestist. See on veidi nukker... Sest meil on kaks kihvti kunstniku siiski veel - Meelis ja Allar... Teisalt, on meeletult hea tunne, et  saan see aasta jõulumöllus esitada oma Eestimaad 😊
Teadsin juba aasta alguses, et kaart saab olema. Tegelikult natuke olen sellest isegi "süüdi", et  nüüd ongi Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailma  Ühingus (VDMFK) minu jõulukaart. Hästi kiiresti,  üllatavalt kiiresti vastati mu e-kirjale postitiivselt. Valiti maal  välja kaarti tegemiseks. 
Ausalt, ma siis veel ei uskunud.
Kuidagi uskumatu oli...
Ma olen hea mäkerdaja, kuid kunstnik...

Maal Leevike sündis nii, et nägin facebookis Silja pilte, mis ta pildistanud ühel päeval looduses. Mind hakkas kummitama leevikese pilt. Teen  oma pilte konkreetsedest hetkedest, mis mind end kõnetavad, mida mõistan, millest olen midagi kogenud... Leevikesed on meelde jäänud lapsepõlvest ning Silja oli saanud üht lindu pildistada ... Leevikesi olin mina näinud vähe... Ja see leevike pildil pidi saama mu maalile... Saigi. Suht kiiresti, kuu ajaga vist. Ma isegi ei mäleta, kui kaua maalisin.
Saladusega ütlen, et maalile jäi puude varju Kass Pätu, kes too aeg oli Kiisupoeg Pätu, käpajälg. Seda ei ole eriti näha, puude taga ja lume all , tuleks pingsalt vaadata. Usun, et kaardil usutavasti võimatu näha. Minu meelest, leevike ja kassijälg läksid ja lähevad ühel maalil suurepäraselt kokku - mõelgem positiivselt, et ehk peitusemäng...   Maalides meenus Kass Bongo nr 1, kes sai tibupoegadega sõbraks ja arvatavasti see sõprus saigi talle saatuslikuks, sest kahtlustame siiani, et ta hakkas rebase eest tibusid päästma...
Selline siis Leevikese maali sünnilugu.

Usun, et just see maal sobib suurepäraselt jõulukaardiks või muukski tähtpäeva kaardiks.

Loodan südamest, et kõik jõulukaartid ja tooted teevad ostjatele, saatjatele ja saajatele rõõmu 😍 jõuluvana kinkekotis. 
Tuletan meelde, et ostmine EI ole kohustuslik.

Mul tänase hetkeni ainult 12 aastat... Täna usutavasti võin mõelda ja öelda isegi, et olengi kunstnik, kes julgeb pisut olla enda moodi.

Mul oli täna õhtul tõesti värinad ja pabinad kehas ja hinges. Palju suuremad ja tundmatudki veel, kui näituste avamistel...
Kuigi see on vaid kaart nagu iga teine kaart. Aga see ON MINU kaart, mis läheb omamoodi laia maailma...
Olen selle hetkel nimel   tööd teinud. Nii mõndagi alla neelanud. Nutnudki. Naeratanud. Maalinud. Koristanud. Ja nii edasi. Näitusi teinud. Iseend tuntuks teinud - võib vist nii öelda... Säranud. Muretsenud...

See on minu jaoks uskumatu, kuidas olen suutnud - kui hakata mõtlema
Eile öeldi Avatud Laval öeldi mulle, et lähen läbi kasvõi telliskiviseina, kui vaja... Täna tunnen, et olen läinud läbi värvituupideseina 😋

Võin olla tõesti endale rõõmsasti uhke.
Aitäh kõikidele, kes on mind kunstiteel abistanud, toetanud, ja ka edasi lükkanud "karmide" sõnadega vahel. Mu kunstifännid, teieta ma vist oma lõbuks ei mäkerdaks üldsegi mitte.

Ikka edasi nüüd!!!
Uute unistused...
Uued väljakutsed...
Uued seinadki, millest läbi minna mänglevalt...

Minu lapsepõlve unistusestki

Avatud Lava. Nr 7. Minul koos Maarjaga tehtud.
Eile.
Poka sotsiaalteenustekeskuses.
Esimene kord Kastre vallas. See üle mul tõsiselt hea meel.

Mitte eriti hea meel pole, et huvilisi nagu oli, kuid kohale ei jõudnud peaaegu keegi... Võib - olla, et Pokale on õhtu kehva tulla,   on ikka üksik kohakene keset Kastre valda. Või hirmutasid sõnad psühho ja draama... Igatahes soovin uskuda, et põhjus mitte tulemiseks polnud grupijuhtide füüsilised erivajadused. Delia toonitas küll, et vallas paljud teavad ja kiidavad mind, meid Maarjaga ju tv-ski nähtud...

Ootasin siiski rohkem inimesi. Nii erivajadustega kui erivajadusteta. Kuid siiski eilne  grupp meeldis mulle väga. Tõsiselt. Kuidagi oligi loov mõistmine. Juba see oli hea, et olime üksteisele võõrad, kolme tunni pärast tundsime juba, et  nagu oleks ammu tutvunud ja tuttavad.  Mida tegime ja rääkisime, see jääbki avalikusel teadmata. Kes kohal ei olnud, see ei saagi iial teada. Sest järgmistel kordadel teeme jälle omamoodi...
Psühhodraama ja üleüldse igasugused enesega töötamiste töötoad on hetk siin ja praegu.
Endale paneksin tugeva nelja, tänapäevaselt oleks vist b, kuigi Avatud Lava pole ju eksam. Õppetund alati aga.  Alati saaks paremini juhtida. Nautisin küll grupijuhtimist. Taaskord tõdesin, et see on see, mis võiks olla natuke suurem osa mu elus, kui praegu on.
Lõpuks laulsime Sõprade laulu.

Minu üks unistus lapsepõlvest täitus.Nimelt lapsena nägin ja proovisin kirjutusmasinat samas toas usutavasti, käies tädiga vahel kolhoosi kontoris ning siis mõtlesin, et ükskord teen sekretärina siin tööd. Eile siis tegin tööd, kuid mitte - jumal tänatud - sekretärina. Sekretäri amet jätaks mind liiga raamidesse, mis ei sobi päris kindlasti mulle.  Õnneks on see unistus lapsena   uitunistus, mis kadus kuhugi pikadeks aastateks... Eile meenus...

Järgmiste kohtumisteni!!!

Loov mõistmine juba ülehomme

 Loov mõistmine

Avatud Lava

17. oktoobril kell 18.00

Poka sotsiaalteenustekeskuses, Kastre vallas

Avatud Lava on mõeldud psühhodraama meetodi tutvustamiseks.
Psühhodraama on elusituatsioonide ja suhete uurimine läbi rollimängu, kus osalejad võivad olla nii inimeste, loomade, asjade kui tunnete rollides. Ja kuigi räägime rollimängust, on see tegelikult tõsine töö iseendaga.
Avatud Lava toimub ühel ajal 6-s riigis, märkimaks Põhja- ja Baltimaade Eksamikomisjoni ( Nordic-Baltic Board of Examiners in Psychodrama, Sociometry and Group Psychotherapy) asutamise aastapäeva, mis ühendab psühhodramaatikute väljaõppe ja psühhodraamaürituste korraldamisega tegelevaidorganisatsioone Rootsis, Norras, Soomes, Leedus, Lätis ja Eestis. Eestis toimuvad Avatud Lavad ka mujal. Kastre vallas toimub Avatud Lava minu teada esimest korda ajaloos !

Avatud Lava me töötuba sellel aastal sai nimeks "Loov mõistmine", kuna tänavuse Avatud Lava üldpealkirjaks on "Loovad valikud". Meie - minu, Tiia ja Maarja - arvates ei toimi ilma mõistmiseta ükski suhe inimeste vahel - ei perekonnas ega ametlikes suhetes, ükskõik, kas elame vallas või linnas, kas oleme erivajadustega või nö tavainimesed, või mis rahvusest me oleme. Üksteisemõistmine on kogukonnas väga vajalik. Usume, et mõistmist saab õppida ja iseendas kasvatada just positiivses võtmes ning et psühhodraama on suurepärane vahend enesearenguks ja mõistmise õppimiseks. Avatud Laval räägime natuke psühhodraama ajaloost ja teeme tutvustavaid harjutusi, sest psühhodraama on tegevuslik meetod.

Mina olen teinud Avatud Laval töötuba 6 korda. Esimene kord oli 29.septembril 2013 Tartus. Seekord on niisiis seitsmes. Olen teinud alati Avatud Lava ja muid prsühhodraamagruppe koos oma hea kolleegi Maarja Kaplinskiga.Maarja on psühhodraamaga kauem tegelenud, kui mina – 1994.aastast peale Mina, Tiia, Olen psühhodraamat õppinud ja psühhodramaatiku elu elanud 2008. aastast. Nagu igasugune elu, on ka psühhodraamaelu tõepoolest natuke müstiline asi, mida peab ise kogema.. Me mõlemad oleme psühhodraamat õppinud Rootsi Moreno Instituudis.








Tulge julgesti.
On hea ligipääs ratastoolis inimestelegi.

Palume Avatud Lavale ette registreeruda aadressil: tmloovus@gmail.com, või telefonidel 55 29317 (Tiia) või 58 403 774 (Maarja). Avatud Lava on tasuta.

Kohtumiseni.
Tiia Järvpõld
Maarja Kaplinski