esmaspäev, august 19, 2019

Tallinn ootab...

Homme hommikul sõidan Tallinna.

21. augustil siis raamatu esitlus - meenutan:


Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..." 
esitlus Tallinnas toimub TPIK 1. korruse klubiruumis
21. augustil kell 16.00
Endla 59, Tallinn 
Saame vestleda ja  saate küsida minult kõike, mis seotud kirjutamisega. 
Saab raamatut osta. Hind 15 EUR
(Osa tulust läheb isikliku abistaja teenuse toetuseks)
Jagan autogramme. 
Rõõmsakohtumiseni 😊
 
 
 
 
 
Homme, Taasiseseisvuspäeval, luban iseendale usutavasti naudiva kontserdi. Kaaslaseks Helena.  
Hetkel aga ei saa taas rahulikult homse päevale vastu minna, sest mul ei ole üht inimest heade inimeste ketist. Nimelt , kes abistaks mind kolmapäeva õhtul Tartu bussijaamast bussist maha ja kojugi... Mul ei ole ammu sellist sebimist olnud nagu selle Tallinna reisiga. Ühelt poolt on pinge taga, teisalt on ammune tuttav tunne. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Loodetavasti kõik läheb hästi ning  ülehomme mõtlen, et siiski olen õnnelik, et suutsin ära käia ja miskit teha... Loodan, et olen rahul.  Alati saaks teisiti ja paremini, kuid ... 
Ja õnnelik, et nägin ja kuulsin Andrea Bocellit... 😊

Minu moosiriiul


reede, august 16, 2019

Nagu vanasti uute kohtumistega... ehk "muret ei ole..."

 Ootasin hommikul 9-st bussi, et linna minna. Seda ma ei olnud teinud mõni hea aasta. Mind on osaliselt autode mugavusega ära hellitatud. 😉😋 Ometi ennevanasti sai ju pidevalt ja pea alati bussidega sõidetud...

Oli mõnus hingada hommikust värsket õhku. Näha taas üle mõne aja hommiku õue - maailma. See on teistmoodi, kui näiteks päevane õue - maailm.

Hea nali on see, et tähtis kohtumine, mille pärast üleüldse sai hommiku vara linna mindud,  on järgmine kuu. Ajasin millegipärast kuu sassi. Kõik muu oli õige: kellaaeg, kuupäev ja koht. Kuu ei olnud õige...  Seesuguseid apsakaid on mul juhtunud üliharva. Eks tegijal juhtub ikka. Lihtsalt kohtumine jäi ära, sest täna polnud 16. september veel...
Täna sai naerda.
Aga kuu aja pärast tuleb mul enda kohaleminemisega taas hakata sebima... See väike ohe mul.
 Siiski tühja linnas käik ei läinud. Hästi kihvte ja soojasid hetki oli. Mõned inimesed said endale raamatud, kes soovisid ja kel oli just täna aega kohtuda minuga.
Üks neist oli Tuulike Hooandjast.  Leidsime mõlemad, et on ikka vahva, et mul raamat sai valmis. Et sai igal juhul kogemusi - seda kindla peale. Ja uusi tuttavaid ja toetajaid. Pealegi, Tuulike lubas raamatut reklaamida...Olgu mis on, kuid olen veendunud, et Hooandjata ei oleks täna mu raamat lugejatel... Oleks mu mõtetes ikka veel... Suurimaks hooandjaks on siiski inimesed sinu ümber, kas  või mingil veebilehel, alles siis raha...
Oli imearmas näha taas Erikat. Bussijaamas Riinat. Ja veel mõnda inimest, keda polnud ammu näinud... või jälle näha...
Kohtasin kiikudes kaht last. Arvatavasti õde - vend. Tüdruk, 3 - 4 aastane: tädil on mure... Ta mõtles mu käsi ja ratastooli. Rääkisin natuke nendega.  Poiss, 7 - 8 aastane, lõpuks: ära vaata nii, tädil ei ole ju muret, vaata kui rõõmus ta on, ta on eriline.  Mul omal läks süda veel soojemaks. See oli tõsiselt armas hetkeline kohtumine.
Lillekimp, mille sain kinkis Tuulike raamatu eest, jäi liftis täiesti võõrale daamile silma. Äkki küsis minult: "Vabandage, kus nii ilusa lillekimpu saite..."



 Sigritiga käisime mööda Tartut vast 10 km . Jalutasime ühest kohas teise. Ausalt, jala käies näeb palju rohkem kui läbi autoakna

 Mööda Tähe tänavalt tulles jäi silma kurvalt ajalooline Kasekese restoran, mida v asti polegi... Seintel vahva kunst...

kolmapäev, august 14, 2019

Kass Bongo




13 aastasele MTÜ TM Loovusele töine sünnipäevakink

 Käisin täna Pokal. Sotsiaalkeskuses. Arutasime Karmeni ja Deliaga, kuidas isikliku abistaja teenusega paremini edasi minna - püüdsin lihtsalt jagada oma kogemusi. Loodan, et neist on kasu. Õnneks Kastre vald ei alusta nullist, peab lihtsalt teenust edasi muutma paremaks.
Siis arutasime, mida head mina veel saaksin teha valla inimestele... Mõtteid mitmeid. Loomulikult keegi ei tea, kuidas neid ideid vastu võetakse, kuid loodan, et mingi algus on see kõikidele, mis viib jälle uutele väljakutsedele.
Kordan veelkord, et elus ei ole juhuseid.  Juhused viivadki elu edasi. Minu meelest.
Täna 13 aastat tagasi sai ametliku elu MTÜ, nimega LEEPÜ . Nimi sai muudetud - MTÜ TM Loovuseks -  kolm aastat tagasi... 13 aasta eest olnud pidu mäletan mina vist elu lõpuni... Ega me ei teadnud ka siis, kuidas minema hakkab või ei hakka... Arvan täna, et TM Loovusel läheb täitsa edukalt, kuigi tasapisi. Tegeleme ju asjadega, mis südamel ja teeme neid südamega.
Palju õnne jaksu meile 💖 Ikka ligipääs elule olgu ja tulgu aina juurde!!!

Seda ka, et mina ei olnud veel näinud mitte kuskil nii lillelist kaldteed!!! Ma ei saanud mitte kuidagi pildita  sotsiaalkeskusest ära tulla just lillelise kaldtee pärast...  Meelitasin Karmeni ja Delia pildile 😉
Sedagi veel, et mul on siiski taas tunne, et mu kõne on okei.