Asine päev

 Neil päevil sai tegeletud oma MTÜ TM Loovusegagi natuke rohkem ja hoogsamalt. Majandusaruannegi sai esitatud. Aitäh ikka ja alati raamatupidaja Leale SK Kontorist väga meeldiva koostöö eest😊 TM Loovus on väike mtü, laialt ei tuntagi, kuid see tuntus pole olnud eesmärk. Loovus annab ennekõige loojates, meist kiirgab see loovalt jõudumööda laiali.

MTÜ sai meil 7. aprillil juba 15 aastaseks. Esialgu nimi LEEPÜ. Usun, et teisel ristimisel sai MTÜ väga õige nime - TM Loovus -  ja teeraja.  Usun, et pisike pidu saab olema augustis, kui sai LEEPÜ ilusti ametlikult vormistatud. 7. aprillil 2006 asutasime MTÜ LEEPÜ käies Saaremaal, Sõrve Säärel. 

Käisin täna õueski. Aiamaal. Ega ma seal eriti midagi ei teinud. Aiamaanaaber andis kannikesi juurde. Mõtlesime, kuidas mida külvata ja istutada.

Pansonaat või hooldekodu, aga see pole kodu...

 Käisin ühes Südamekodus. Lõuna-Eestis.

Mammale rõõmu viimas. 

Püüdsin vähemasti rõõmustada.

Teadsin,  et see ei ole see.

Soovin ju kogu hingest palju rohkem anda...

Ise olen väga kurb, kui  mõtlen, milline saatus võib tabata inimest, kes on olnud elus olemas teistele päevast päeva ning nüüd hoiab pisaraid tagasi, et teda ei ole kellelegi vaja...

Selline saatus võib tabata igaüht,  pole vahet, kes oled olnud, rikas või vaene, milline karjäär on olnud...

Ja see inimeste grupp on nagu unustatud...  Hoolitakse vaid baasvajadustest hooldekodudes, oleme ausad. Ma tean ju, mis elu-olu on hooldekodus. Aasta on päris  pikk aeg, et mõndagi meelde jätta ja kogeda. Sellest möödub õigepea 22 aastat, kui suutsin sealt siiski jalga lasta...Olin noor. Vaimne ja hingeline pool soovisid veel jaksata elada - see oli minu õnn. Ma ei mõelnud, ei suutnud  mõelda, et tahan oma hauale lilleõit viia... Või oli seegi  hea vajalik, et lukustasin siis ise ennast hooldekodu - sellest olen palju palju kirjutanud...

Kuid, kui tuleb see hetk ükskord, et olen vabalt valmis oma hauale lilleõie viima, kas siis saan rahulikult surra öeldes aitäh elule.... Kodus. Oma inimeste keskel. Loodan, et mõni inimene ikka on mu kõrval... ja kui polegi, siis naeratan iseendale... viimast korda... siin maailmas...  Kas siis saan öelda, et valin surma, sest et ma ei jaksa enam - minu elu vajab säravat punkti, mitte mingit kaitsesüsti, mis pikendab vaid minu ja teiste piinu, südamnepiinu ning noorte ressursse vähendada jõudmaks mõistmiseni, mis on väärikas surm... Vähendada ütlesin ma sellepärast, et egas ei suudeta mõelda, et kord on kõikidel ees see aeg, kui igatseme vaid viimaseid päevi lähedaste südamesoojust..

Südamekoju sisenedes tungis mu ninna tuttav lõhn, mis ei saanud ega saagi mulle kodulõhnaks... Kõik ilus ja kena. Ei saa öelda paha sõna. Kuid... 

Mul hea meel, et seal toimub võimlemine ja massaaž. 

Aedki kaunis.

Toas telergi. 

Kuid... 

Äratulemishetk oli nukker. Täpselt nagu omal ajal ütles mamma mulle, ütlesin mina nüüd mammale, et ma ei saa kauemaks jääda... 

Tean, mida ta tundis.

Tean, kuidas ta lootis...

Mind ootas kodu. 

Mind ootas oma elu.

Veel. 

Õnnekski vast.  

Ja saan olla tänulik mammalegi kui kindlasti ka iseendale, et mul on olemas palju.

Liblikaid mitmevärvilisi aiamaal...

...  lendlesid palju😉😊

Minul tuleb suvi nüüd hästi särav ja põnev, mitmekesine. Liblikate ennustused lubavad seda. 

Hea, et lapsemeelne uskumine on alles kevadest kevadesse, et esimese liblika nägemine tõotab, milline suvi tuleb. Täna nägin mitmevärvilisi - valgeid, kollaseid, kirjusid liblikaid peaaegu üheaegselt järjest. 

Aiamaa sai peaaegu korda. Ilusaks. Kaevatud. Rehitud. 

Mõned sillad õitsevad. Tulbid kasvatavad lehti... 

Nüüd istutada... 

Ootan soojemaid päevi, kui saan juba isegi paljajalu mullas olla. 

Elu on kummaline ja imeline!

Alles see oli, kui arvasin,  et ehk loobun aiamaast, et ma ei saa ehk hakkama... Nüüd hetkel on seis selline, et sain nagu lilleaia - maa juurde... Igatahes mul on hea meel, et ei kuulanud mõistust, vaid kuulasin taaskord oma südamehäält. 

Ei andnud alla.

Ei loobunud.

Olen mina ise edasi. 

Minu Aiatibi seisab ja valvab vapralt tänagi nagu eelmise aasta juunis jäi valvama 💖

Elu on säravalt ilus.

Kõigele vaatamata. Ja üleüldse ei pea pidevalt rõhutama ilusa elu taha "kõigele vaatamata", juba see rõhutamine on negatiivse alatooniga. 

ELU ON LIHTSALT IMELINE JA ILUS!

Selle eest tasub olla tänulik!

Tasub elada!

Olime naistega aiamaal paar - kolm tundi. Siis tulime sööma. Kõhud tühjad. Kehas surises mõnus väsimus. Minulgi. Kuigi ma ei teinud midagi peale tööde juhendamise ja liblikate vaatamise 😜 Hinges rahulolu. 💖 

Sõime kõhud praekartuleid kõhud täis. Jälle mõnus väsimus ja hädake, et kõhud väga täis. 

Koguaeg üks hädakene!! Miks nii... See küsimus ajab mind alati itsitama. Häda on see, et vastust ei tea 😂

 On olnud väga põnevad päevad, kus olen otsinud ja püüdnud leida iseenda usaldust. Ma olen arvanud, et suudan end usaldada... Tundub siiski, et  palju usaldust on veel vaja õppida. Kogeda. Omast hääles. Omas hingamiseski. 

Ma ei ole kunagi mõelnudki, et hingamisekski tuleb aega võtta.

Nüüd mõtlen.

Jälgin iseenda hingamist.

Püüan mitte rabeleda hingamisel. Olen aru saanud, et olen alati kiiresti hinganud. Ka rääkimisel. Endale arusaamata olen olnud stressis. Valesti hingamine võib isegi depressiooni... See, kui sügavamalt mõelda, on väga loogiline. Me teame, et hingamine võib rohkem kõneleda, kui sõnad. Seda nimetakse rohkem küll ehk kehakeeleks, mida tähele paneme. 

Oi, mulle meeldib oma häälega töötada.

Enda hingamist õigemaks seda. Või ikkagi õigeks. Nii palju kui võimalik on. Arvan, et sel pole ka piiranguid ees. Kõik endast kinni, kui ei suuda uskuda, et saab lahti teha see kinnist idee. Kõik algab sellest, kui avatud iseendale olen.

Kui palju end usaldan. 

Või kui palju kuulan ümberringi olevaid inimesi. Ja  kuulan seda, mida ei sooviks kuulata, et ma ei saa ega tohi, millega lepi või unusta ära... 

Elu sees ei ole keegi minule hingamist nii õpetanud nagu kahe tunniga German. 

On öeldud, et hingan valesti. Selle tõttu ka mu hääldust halb. Defektiga. Kuid mitte keegi ei ole öelnud, kuidas on see päris õige hingamine. (Joogasse pole ma veel jõudnud, kuigi olen palju mõelnud proovima minna - võib-olla joogas õpetatakse selliselt hingama...)   On öeldud, et väikest kopsumahtu suurendada - kuid kuidas... Ja kopsumahuga otseselt praegu ei tegelegi praegu... Olen hakanud tunnetama - tajuma, kuidas mu kogu olemus seestpoolt täitub õhuga, ja siis lasen hingates aegamööda välja õhu - KUID sel hetkel  on vabadus minu sees ja ümber.

Hästi hea rahustav tunne. ´

Usaldus tuleb juurde. Iseenda usaldus. 

Mina pean igas asjas hakkama järjest rohkem ennast usaldama. Täpselt nagu hingamisel. Mitte keegi ei saa mu eest hingata! Ja veel õieti hingata! See ju selgemast selgem. 

Hannagi ütles eile, et ma pean end rohkem usaldama. Siis saan kõik, mis soovin, igatsen ja vajan. Tal on tõsi taga. Mõnes asjas ja küsimuses olen ikka väga kõhklev... Tean seda vägagi hästi. Kuigi püüan hoolega varjata... 

Aga ma jõuan veel rohkem õppida end usaldama.💖

NB!!! Pakkide PETTUS teadetega

 Sain email:

Teie pakk EE8004ON41006LV mille saime 08/04/2021, tagastatakse saatjale. Teie pakki ei saanud vale tarneaadressi tõttu kohale toimetada. Pange tähele, et võite külastada meie veebisaiti ja sisestada oma õige aadressi üksikasjad. Pakk toimetatakse kätte 48 tunni jooksul. Ma polnud ühtki paki teadet saanud lähima viimase kuu jooksul . Ma ei telli kuskilt ka midagi tavaliselt. Väga harva tellin. Ise saadan oma  raamatuid, viimasel ajal harva. Tundus kahtlane asi. Uurisin. PETTUS. Isegi Omniva lehel on hoiatus. Olge ettevaatlikud.