kolmapäev, oktoober 21, 2020

Õnn kukkus pähe!

 Sõna otseses mõttes. 

Hea, et mina ei karta ämblikke ning usun, et ämblikud toovad õnne. 
Seisin keset  tuba. Tegelesin kassiliivaga Mirjami abil. Äkki näen silme ees niidi otsas allapoole libitsevat ämbliku. Ta hakkas kohe ülespoole tagasi kiiresti ronima.

Hakkasin heledat naerma. Südamest naerma. 
Täna esimest korda. 

Naeratanud olin tänagi. Naernud südamest mitte. 

Oli pikk töine päev.  Nagu ei olegi suurt teinud, aga väsimus on.
Sai tegelda veel loometalgude esitlusega. Zoomigi tehtud... Millegipärast skype üldse ei mänginud... Porgandipiruka ja zoomi tegemise vahelt joostud... Jube loov ju, eksole!

Muide, oma aia porganditest olen küpsetanud kolm korda pirukat. Rohkem pole ka omi porgandeid. 

Vaatasin "Pilvede all". Ainus seebikas, mida jälgin. Täna öeldi hea lause: Olgu, mis on, aga peaasi, et lõpp on hea. 

Minul lõppes tänane päev hästi.


teisipäev, oktoober 20, 2020

Natuke mängisin ajakirjaniku

Urvastes Vunki mano loometalgude arutelus tuli meil mõte hakata tegema intervjuusid ürituste korraldajate ja ametnikega, üldse vahvate inimestega...

Minu esimene e-vestluskaaslane oli oma Kastre valla vallavanem Priit Lomp.


Mina:  Mina mäletan esimest vestlus Sinuga. See oli veel Haaslava valla aegu Roiu raamatukogus. Mul oli näituse avamine , see oli vist 8...9 aastat tagasi... Kas sina  mäletad, kuna pannid tähele esimest korda teistmoodi ehk erivajadustega inimesi  (ma ei mõtle end 😉)? Kas ongi olemas teistmoodi inimesi või oleme kõik eriliselt isemoodi?

Priit: Minu esimene teadvustatud kokkupuude erivajadusega inimesega oli ülikoolipäevilt kui lõin kaasa mitmetes üliõpilaste esindusorganisatsioonides ja ligipääsetavuse küsimused olid siis juba laual.  

Teadvustamata kokkupuuteid oli kindlasti ka oluliselt varem – eriti tänaste kogemuste ja teadmiste pealt, kui tead, et erivajadus ei pruugi üldse esmapilgul silmaganähtav olla.


Mina: Küllap ajan Sindki kui Kastre valla vallavanemana omaenda IAT soovide ja tegemiste/kogemustega veidi hulluks - tavaliselt öeldakse ja usutakse, et ametnikud teavad paremini, mida puudega inimene peaks elult tahtma või õigemini mitte tahtma.  Milline inimene on valla jaoks kergem ja parem, kas see inimene, kes ei tea või teab, mida ta tegelikult, mis elult soovib ja mis abi vajab?

Priit: Kindlasti on hea ühist asja ajada inimestega, kes teavad, milline abi neid päriselt edasi aitab. Oma kogemuste põhjal julgen öelda, et mida rohkem inimene enda abistamisvõimalustesse süveneb, seda täpsem ettekujutus tal tekib ootustest näiteks riigile või kohalikule omavalitsusele. Samas ei tohi unustada, et riigi ja omavalitsuse toetusmeetmed tekivad pikaajalise planeerimise käigus ja mida suurem on laev, seda keerulisem on järsult tema kurssi muuta. See on tekitanud hulga segadust ja vääriti mõistmist, aga sellest tuleb kõigil osapooltel palju õppida.


Mina: Ma soovin kirjutama hakata täiendavalt oma raamatu " Kuldvõtmekese IVT ehk Isikliku abistaja teenus 15 Tiiale". Tean, et see põlveotsas ja poolnaljatamisi kirjutatud kogumik on saanud nüüdseks oma kasuliku elu. On valmimas isikliku abistaja teenuse juhend sotsiaaltöötajatele, kuhu sooviti lisalugemiseks minugi väike kogumik. Mul on sellest ainult rõõm. Kuid, mis tähendab Sulle IAT? Kas üks teenus, mida peab KOV pakkuma või miskit enamat? Oled Sa mõelnud, miks kasutavad erivajadustega inimesed IAT -d nii vähe?

Priit: Kindlasti on see seotud meie riigi iseolemise ja minevikuga. Tänasel päeval kindlasti ka riigi ja omavalitsuste vaheliste pidevate vaidlustega, kus riik annab omavalitsusele ülesande, kuid vahendeid nende täitmiseks „unustatakse“ lisada. See tekitab olukorra, kus omavalitsused ka oma jooksvalt pakutavat abi ja tuge väga vähe välja reklaamivad. Meie vald on hetkel osalemas projektis, mille kaudu paljusid teenuseid parendatakse ja võimendatakse. Väga valus oleks näha tagasikukkumist, kui riik lähiaastatel sotsiaalvaldkonna rahastamist tegelike kulude alusel ei plaani.

Ametnike roll on teenust sõnastada selliselt, et võimalikult paljud teenuse potentsiaalsed soovijad, saaksid oma eripäradega teenusest kätte endale just selle olulisima. Sõnapaar „isiklik“ ja „abistaja“ tähendab ka selle teenuse vajajatele oluliselt erinevaid ootusi. Ja kui nii poleks, siis see poleks enam „isiklik“ vaid lihtsalt „abistaja“.


Mina: Tartu 2024 - Euroopa kultuuripealinn. Kui hea ligipääs on Sinu meeles erivajadustega inimestel siis meie Tartule?

Priit: Ma näen täna avalikus sektoris oluliselt suuremat oskust erivajadustega inimestega arvestada. Seda nii taristu planeerimisel kui ka jooksvates küsimustes. Aga on ju teada arvukalt näiteid, kus näiteks ligipääsetavus ei ole lahenenud ning mis paistab lahendatud kohtadest oluliselt kaugemale ning kõlab valjemalt.


Mina: Küllap oled tähele pannud minu teemat "Kuidas erivajadustega inimeste maailm viia suure hulga inimesteni" Tartumaa loometalgud . Kas Sina tuleksid teatrisse meid vaatama? Kas see - kui unistada suurelt - ei võiks olla 2024 aastal üks kultuuri - pisi - sündmus? Minu meelest küll. See mõte tuli just nüüd.

Priit: Ma olen alati igatsenud, et meie vallas toimuks midagi sellist nagu Raplas nn Tantsud tähtedega (kuigi ma ei tea, kumb tantsupartner seal tegelikult „täht“ on ). Samal ajal olen oma sotsiaaltöö õpingute raames näinud tihti ka seda, et erivajadustega inimeste tehtavat kultuuri, sporti ja paljut muud tullakse võtma kui „humoorikat meelelahutust“. Ja selles on vahel ka erivajadustega inimesed ja nende lähedal olijad ise süüdi. Sel „meelelahutuse“ hetkel unustavad pealtvaatajad, et needsamad sportlased on enamikest meist kiiremad basseinis, või kultuurikandjad põhjalikumad ja pühendunumad teatrilaval või ansamblis. Tulen vaatama ja loodan, et tuleb tõsine tükk, mis kõiki mõtlema paneb!


Mina: Kuna saab Kastre valla poed ligipääsetavaks ratastoolides inimestele  ja üldse asutused? Muide, elektrilised ratastoolid vajavad veelgi suuremat täpsust kaldteede ehitamisel, kui näiteks minu kerge ratastool. Minul poleks madal aste takistus. Elektrkas inimesel oleks suur takistus. 

Priit: Liigume sinna suunas. Vahel tuleb mõne objekti puhul lahendust lihtsalt otsida veidi kauem. Heameel, et ehitame Kastre vallas sel ja järgmisel aastal mitmeid uusi hooneid, kus lahendusetele on juba mõeldud projekteerimisfaasis või siis koostöös ehitajaga töö käigus. Esimene parema ligipääsetavusega kauplus saab olema juba kevadel Mellistes. Aga ligipääsetavusega laiemalt on veel kõvasti tööd teha.


Mina: Kuna saaks maailm võrdseks, kaoks ära jagamine inimesi erivajadustega ja erivajadustega inimesteks? Mina ei tea. Võib - olla siis, kui tuleb arusaam kõikidel, et meil on oma hing, mis on tähtsam kui füüsiline keha... 

Priit: Mida rohkematel inimestel on oma isiklik kontakt antud teemaga. See on ainus asi, mis õpetab mõistma, aga ka arvestama ja toime tulema.


Mina: Kas usud kõrgemaid jõude  või ingleid?

Priit:Ma tunnen, et enda käed jäävad tihti väga lühikeseks. Siis ma lihtsalt loodan, et kusagil on keegi, kes ka muretseb.

Mina: Kas Kastre vald oleks valmis nägema volikogus / vallavalitsuses erivajadustega inimest?

Priit: Kindlasti.


Mina: Ja nüüd lõpetuseks kuum teema. Kas usud, et kätepesu ja maskidega  võiks võita kõiki viiruseid  ja haigusi, oleks see üldse võimalik, et praeguses maailmas ei oleks koroonat ega ühtki teist surmavat haigust? Ma ei usu. Usun aga, et hirm teeb praegu palju töö ja keegi ei tea tegelikult, kuidas hakatakse suhtuma  koroona haigetesse... See teeb mind murelikuks...

Priit: Covid-19 viiruse olemasolu on õpetanud kindlasti paljusid põhimõtteid ümber hindama. Kasvõi koolide-lasteaedade puhul. Kui varem oli nohune õpetaja, noor või laps koolis-lasteaias igapäevane normaalsus, siis täna seda selgelt ei tolereerita. Ja see on ainuõige.

Teine küsimus on, kuidas nii tervisekriisi aga ka majanduskriisi valguses toetada neid, kes seda vajavad. Sellised olukorrad on alati suurendanud suitsiidide hulka. Me teame seda igal tasandil, aga ometi ei näe ma tänases riigijuhtimises soovi laiendada näiteks psühhiaatrilise abi saajate hulka. Jube kurb on.


Aitäh Priidule, et leidis aja vastamiseks. Usun küll, et Kastre vallas jätkub toimetamist Priidule. Aga ka mulle... Üheskoos ehk suudame suurema maailmagi muuta paremaks ja üksmeelsemaks. 

Pilt on sügisest 2018, kui käisin isikliku abistaja Hannaga Haaslaval, Kastre valla vallamajas. Mina olen Hanna ja Priidu keskel.

Muide, vallamaja tagaukseastele oleks vaja ja võimalik teha, minu rumala meelest,  madal kaldtee, siis oleks täitsa normaalneligipääs. Seda mäletan, et alumisel korrusel oli hea liikuda. Tõsi, olen Kastre vallamajas käinud täpselt üks kord. Tookord keerles jutt isikliku abistaja teenuse ümber. Mulle meeldivad vanad majadki.. 




 

pühapäev, oktoober 18, 2020

Külmkapist ja ...

 Külmkapp korras. Mulle andi head nõu. Äravooluava sai puhastatud.     Arvatavasti  oligi pisiprobleem. Suur tänu tähelepanijatele!
Uut külmpkapi ma ei vaja igatahes.
Üks hetkel jälle vähem.

Täna õhtu ma aga ei mõtle ei muredele ega rõõmudele. Olen  omas mullis. Igatsev, pisut nukker... Sellisena tavaliselt ei teata ega nähta mind... See on minu tunne ja hetk aegki rahulikuks keerada. Lihtsalt  olla. Üksi. (Magavate kassidega.)  Muusikaga... Mõtetega. 
Mõni ütleks, et kas sul depreka alge... 
Kindlasti see mitte.
 Usun, et seesugune olemine on hoopis kohtumine iseendaga taas roihkem. Viimasel ajal olen olnud teistele, kuid mitte iseendale... Tundsin, et jaksu nagu ei ole või taolist, k uigi tegin näo, et kõik on parimas korras. Ja on ka... 
Aga mul on ka salahing... Salaelu... Õnneks seda ei saa näha... keegi... Võib - olla ühte nägijat igatsesingi, kuid teda ma ei ole kohanud veel... Aga ma ei teagi, kas soovingi oma vabadus kellegiga jagada... See on jälle minu saladilemma... Vahel oleks õhtuti mõnus kellegiga koduseid asju arutada või hetkekski unustada, et olen kellegile klient... See väsitav vahetevahel,  et kõik koduasjad minu kaelas, ei oleks nagu päris oma inimest, kellega tähtsaid asju arutada... Aga ei, see on minu valik. Minu elu. Ega ma ei nutta. Kelle õlul peakski need olema, kui mitte oma õlgadel. Igatsen olla vahel nõrgem,  pagana pihta, olen ju naine. Arvan, kui mul neid tundeid kord enam ei oleks, siis oleks tõesti midagi viltu minuga... Ma olen paarimates aastates, võin ju veel armastusele mõelda. Lõpuks armastuse mõiste on lai, sellele peabki mõtlema... 
    Hommikul olen jälle endamoodi. 
Oh, jumal või kurat, olen praegugi enda moodi. Lihtsalt sellist mind ei nähta...  Hea ongi. Muidu tuleb vist küsimusi või manitsusi laviin... Siis tuleb mul endal vastu küsimuste sadu, kas olen tõesti nii teistmoodi... 

Head uut endamoodi olemise nädalat!
Mulle saab olema põnev nädal... Usutavasti tuleb ette üllatusi ja ootamatusi - ühesõnaga, elu rullib mõnuga.

laupäev, oktoober 17, 2020

Eilne loovõhtu ...

 ... toimus mõeldes Tartumaa loometalgude esimesele ehk idee esitlusele. 

Kass Bongogi vaatas jahmatanult , mis hullu nüüd nad teevad. 

Meie naudisime endi loovust  naerda tõsiste asjade üle. Rohkem ei reeta. Muidu kaob loodetud vau efekt loomotalgude esimesel hommikul - me ikka loodame natuke seda kas või hetkekski. Mina küll kavatsen 33 tundi loometalgudel nautida ja loodan, et sedasama teevad teised kuldvõtmekesed meeskonnast. Vahet ei ole, kuidas Nõos lahendus on, kuid üks lahendus on meil juba  olemas st algus ja lõpp , aga vahepealne asi tuleks paika uanna.     Võib - olla tuleb Nõos hoopis teine lahendus,mis tuleb siis ka ellu viia... 

Elagu loovtöö ja mu hääleharjutused.

Eilegi klõpsustas pilte Diana.
iu

Mõned pildid Avatud Lavalt

 



Keerutega kaldtee hingeni.

Vähemasti meie ettekujutuses. Usun, et igaüks meist suudab ehitada kaldtee omaenda hingeni. Selleks ei pea ilmtingimata olema jalgupidi liimikausis nagu mina olin... 

Olulisemaid ehitusmaterjalid on omaenda tunded ja enesekindlus. 

Neljapäeval Viljandis tegi pilte Diana Ostrat.