Minu spontaanne elumäng

     Täna muidu hästi tore ja ka tegus päev. Ei saa miskit halba öelda. 😃 Päriselt ka.

Ainult täna sain aru, et mul printsessina ei olegi nii luksuslik elu, et võin ja saan iga hetk teha ootamatuid asju või plaane ümber. See on ju mõnel päeval päris loomulik elumängu osa, et tegemised muutuvadki. Kellaajaliselt. Või asju tuleb juurde, mõni asi vajub kuhugi aegade igavikku... On ju igati normaalne põnevus täis spontaanne elumäng!!!?

Sellest just tunnen mina puudust. Mängida päris ise oma elu-muutuste-mänge iga päev ja nii, et  saan ise sajaga naudingu - see võimalus praktiliselt  puudub mul. Ametlikult sõltun 180 tunnist kuust, siis abistajatest või kellegist... Aga kuhu jään mina ise? Jube keeruline on ikka selgeks teha,  et elada vaja iga hetk, mitte vaid üle kümne hetke... 

Ma pean leidma veel ja veel uusi isiklikke abistajaid ja nii edasi.     Jällegi pikem tavaline jutt. Või hoopis suur soov, veel rohkem ise saada elumängudest osa, neist mängudest, mis pole ette täpselt plaanitud või keeravad teise suunda, muutuvad...

Mõni õhtu olen vaikuses. Alles  nüüd tabab kõrv hästi õrn vaiikset  helinat delfiinide tuulekellalt kardinapuu küljes. Kahel kolmel õhtul. Alguses  ei saanud aru, mis imevaikne puhas helin tuleb. Siis jäin delfiine vaatama... Küllap õhuvool on siiski nii tugev, et paneb toas oleva tuulekella imetasa helisema pool hetke.  Praegu akna taga vist vali tuul... 

See nii paitavalt rahustav.