On naljapäev.
Aga nalju pole. Tõsiselt. Vähemasti täna.
Kuigi saan ikka naeratada. Iseendale printressina. Ja samuti mitte nii headele olukordadele.
Juba põrkepalli tunne, mis mul on paar nädalat, ajab naerma.
Ikka üles - alla, alt üles, ülevalt ... rahuliku tasakaalu - ja uuesti alt üles. Ja nii mitu korda päevas. Iga päev. Välja arvatud mõni hea päev, kus olen olnud tõeśti ilusti kõrgemas levelil .Rahulik. Hea. Särav. Seda seestpoolt. Kuigi ka kõrgemal olles on olnud ja on edaspidigi omad raskused / probleemid, kas või kõige väiksemadki, sest muidu ei saa aru ju, kui hästi tegelikult siiski on.
Kui tihti ununeb see põhi tõde ära.
Palju rääkidakse praegusel ajal energiatest, mille tulemust ongi pillapalla võnked.
Järjest rohkem saan aru, mis energia on. See pole vaid laetuli ja kallis elekter.
Minu jaoks on selline energia rohkem valguse tunnetus.
Valgust vahel varjutab vahel pimedam pool....
Tegelikult soovisin öelda, et ükskõik, mis elumäng mängimiseks ei tooks ega looks, naeratagem ikka iseendale ning siis ka teistele.😊😍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar