Mul on igav ja masenkas. Kuid mul on kiire. Ei ole aega igavust ega masendust tunta.
Tabasin end selliselt mõttelt, et olen muutunud ka nagu enamik inimesi, kes teevad ja teevad kiirustades kuhugile, kuid midagi tehtud iseenda meelest ei saa. Seejärel on neil stress. Igavus kiirustamisest.
Mul hakkas õudne. Päriselt ka.
Ma ei tahaks olla nagu enamik inimesi.
Elumõte ei ole ju kiiresti elamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar