:):(

Olen üle mitme aja kodus. Mõnus!
Kuigi...
Papa on taas purjus. Nägin küll jällegi, et ta ootas mind pikisilmi koju. Aga sellepärast olingi rahulikult linnas, et "lubada" papal juua. See kuu sai ju kahe kuu raha - ja arvasin juba, et nüüd õlumeri põlvini tal. Ma ei eksinudki - kahjuks.
Ma tean end vägagi hästi - metsik joomine ajab mind üha enam marru. Seetõttu hoiangi oma närve linnas, kui on kelle pool varjul olla. Mitte, et sooviksin nii väga kodust kaua ära, kuid... Samas on mu hing võõrsil rahutu - mis kodus toimub...?
Tean, et papa on alkoholist sõltuv ja on mõttetu tahta, et ta mõistaks, et joomine on suur pahe. Võib - olla ta isegi kuskil alateadvuses saab sellest aru, aga sõltuvumine on sedavõrd suur, et piiri pidamine on võimatu. Panin just tähele, et ta kardab enda pärast (targutas veidi, vastasin karmimalt - mis sa ikka rohkem oskad), kuid seda tunnistada on papal ülimalt raske.
Mina ei saa enne midagi aidata, kui papa ise ei taha minu aitamist, ükskõik, kuidas mina soovi(ksi)ngi aidata ja head teha.
Meeletult valuskurb on vaadata tegelikult, kuidas inimesed iseend ära joovad...