Esmaspäev, juuni 28, 2010

Vahepeal on toimunud igasugu asju

Näitus Ahtme raamatukogus on avatud. Kes satub Jõhvi või Kohtla-Järve kanti, palun külastage. Reede hommikul oli täielik paanika, oli tunne, et kõik lendab vastu taevast. Kõik oli kuidagi laiali ja kokku panemata ja tulemata ja olemata. Aga ei - kõik laabus väga hästi. Maalid said autoga kohale, autojuhti nägin ma sel päeval esimest korda elus. Paari tunniga oli meil Janega juttu kauemaks:) Ja kõnepuuet ei olnud kuskil:P Aitäh Märdile, kelle kaudu lahked autoomanikud leiti. Ja aitäh isiklikule abistajale Merilile, kellel oli esimene hästi tõsine tööpäev, ja kes sai armsasti hakkama. (Jah, mul on nüüd kohe kaks Merilid, palun mitte segi ajada;))

Enne näituse avamist käis ühel laupäevaõhtul mul elus esimest korda kiirabi. Lihtsalt korraga hakkas NIII paha. Ja mitte midagi ei saanud teha ka. Helistasin naabriprouale ja sõbrannale, et mul on paha, ja muud ei jaksanudki öelda. Noh, Piret kutsus kiirabi, kes tegi süsti ja arvas, et olevat mingi viirus. Vererõhku nad mul kätte ei saanudki, aga pulss olnud täiesti normaalne. Saa siis nüüd aru:P Ja öeldi, et süst peaks poole tunniga mõjuma hakkama. Nohh, mul hakkas kümne minutiga, ja oligi paugupealt jälle hea olla. Magasin öö otsa jumalast hästi. Mine võta kinni, mis asi see mind õieti iiveldama ajas. Ehk oligi selline äkiline 10-minuti-viirus - või ka "närfeerimine". Aga nagu Piret ütles - ega umbrohi ei hävi. Jutt jumala õige:P

Ja veel palju asju on juhtunud. Nagu see, et käisin Kastre pargipeol, kus esines Mait Maltis. Minu jaoks hästi sümboolne pidu, sest 11 aastat tagasi umbes täpselt samal ajal juunikuus lasksin ma Kastre hooldekodust Mait Maltise laulude saatel jalga, et ISE elama ja vastutama hakata. Hästi keeruline aeg oli. Aga hakkama sain. Olgu mis praegu on, aga ikkagi olen õnnelik, et olen vaba ja asjalik ja ilus ja parajalt paks parimates aastates naisterahvas. Praegu olen 110% veendunud, et mina ei ole hooldekodu elanik. Seda ütles ka Margot, kellega käisime peol ja hooldekodu WC-s. Margot käis esimest korda päris hooldekodu ruumides sees, ja nagu ei tahtnud enam seda kogemust korrata.

Ja veel oli minu väga headel isiklikel abistajatel Margotil ja Sandral ülikooli lõpetamine. Sain lõpuks ennast ka sebida lilli viima. See oli minu kui tööandja ja sõbranna jaoks väga tähtis.

Palju-palju õnne teile veelkord ! Usun, et teist saavad väga head spetsialistid.

Nii ma sebin iga päev hommikust õhtuni. Tegelikult olen täitsa elus, kuigi blogin harva. Aga usun, et see ei jää nii. Ja minult oodatakse ikkagi uut raamatut ka. Mine sa tea, mis võib juhtuda:)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

No kadunuks sa vist nyyd jäädki...