Teisipäev, detsember 17, 2013

Ma ei mäleta jõulueelset aega, kus olen otsind energiliselt  isikliku abistajat. Ma ei tahaks öelda, et paanikaga... kuid kuidagi tunne on, et juba mõned kuud on nagu tööpakkumisel klaassein ees... KUIGI seekord on uurinud tööd ja küsinud lähemalt tööasju päris mitmed. Isegi mõned noormehed... See annab usku juurde, et uusaasta algab ka uue isikliku abistajaga... Võib - olla uute isiklikke abistajatega :)

Sest uue aastani on veel pisut aegagi. Loodetavasti kandideerijatest mõni jõuab ka töövestlusele ja proovipäevalegi.

Hetkel, ausalt öeldes, on nukker olla ja teada, et minu puhul on ühe ja ainsa isiklik abistaja olemasolu pagana vähe ja suur riskki. Elus võib kõike juhtuda. Isiklik abistajagi on ainult  inimene! Samas kui temaga tõesti miskit  juhtub, on minulgi poolevõrra keerulisem toime tulla. Ma tõesti ei viritse. Ja nii tore on vahel kuulda, et sa saad ju hakkama. :) Saangi. Kui on siiski toimetusi, milles vajan abi - käsi. Füüsiliselt.
Ja mul ei ole seda piinlik ikka ja jälle öelda. Vahel tundub mulle, et ollakse mu toimetulemise sedavõrd harjutud, et ununeb pisiasjad. Ja vastupidiselt, soovitakse meelde tuletada, et mul on ka väike pere, kes peaks nagu aitama jne. On tõesti väike ja muide ka vahva pere! Kuid olen ju alati öelnud, et mina kui ema ei soovi oma laste kaela jääda, neil on oma elu. Teiseks, olen veel noor (parimates aastates!)  , et soovin elada oma elu :)
Lihtne.
Loogiline.

Kommentaare ei ole: