Tehtud!!!
Nii hüüdsin istudes Sandra autosse koju sõiduks Käbitarest. Eile õhtul MINU ELU ürituselt.
Olen peaaegu rahul kohtumisõhtuga.Kuigi rahvast oli vähe, kuid sellegipoolest hubaselt mõnus. Laulsime Jüri Homenja kõik koos. Tantsisime ka.
Vestlesime IAT-st. Nimelt tegin lihtsalt sõbralikku vestluse sel teemal jättes meelega rõhutamata IAT teooriad ja... Kogemuste ja praktika jagamine on vahel tulemuslikum, kui üldise juttu korrutamine.
Minu jaoks oli hea tajuda, kuidas hämmeldus, kuidas minuga suhelda ja käituda, minut minutilt sulas. Alguses taheti siiski rääkida isikliku abistaja Sandraga. Sandra oli ülesannete tasemel ning palus rääkida minuga, mitte temaga. Naljakas natu mõelda, et omas vallas olen siiani kuidagi võõras ... isegi mitte tõrjutud..., aga ei teada, kuidas ja mismoodi ma elan... Ma ei pane seda pahaks. Mina ise olen valla elanikega vähe suhelnud. Kui aus olla.
Loodan , et eilne õhtu lükkas jäämäe sulama.
Ja üldse jäämäe erivajadustega inimestesse sulama.
Mäksa vallas :)
Üllatuti Maarjastki. Ta lauluhäälest :) Maarja laulis nii üksinda kui ka Jüriga koos. Ja üllatuti Maarja laulusõnade tõlkimisoskusest. Igati andekas :)
Minul oli maalide piltide pisike näitust.
Minule isiklikult olid üliolulised kaks hetke :)
Esiteks, kui mamma võttis lõpuks ise mind tantsima :)) (Kuna kõik olid naised v a me meeslaulja :D , siis naised tantsidki naistega. Tantsimise tegin lahti mina Erikaga :P )
Teiseks, kui Vaike kinkis kallistades mulle roosa lootuste alpikani. Siis jõudis minuni sõnum, mis polnud niiii selgesti minus olnud, kuigi just mõni päev tagasi kirjutasin sellest blogiski. Nimelt hooldekodust... Vaike, hooldekodu juhatajana ja mina arvatavasti olime sel hetkel, kui kallistasime tohutult õnnelikult, et nüüd oleme võrdväärsed ja korraldame mõlemad isemoodi küll üritusigi :) Et hooldekodust väljarabelemine mul on üks parim tegu elus :)
Täna õpetas mamma, kuidas alpikani hooldada :) Ma loodan südamest, et alpikan puhkeb mitmel aastal ja tuletab meelde, kui palju on elus lootust ja unistusi :)
Siis üllatas mind Anugi. Meenutas "Ratastoolitantsu" filmi, et noorena olid palju küsimusi, kuidas ja mismoodi jalaga saab tikkida... Ja nüüd on meid elu kokku viinud.
Jaajaa, "Ratastoolitantsu" mõju saadab mind surmani. Mõnikord on tore, isegi väga. Mis sest et ise ei ole filmiga rahul... Arvan jätkuvalt, et ma pole filmis iseenda moodi...
Ma ise ei saand arugi, et tegin eile midagi eriti meeli ülendavalt - olen ju ennemgi ühtteist korraldanud, kuid... nii arvatakse järjekordselt :)
Erika ja Sandra klõpsustasid fotokaid. Küllap näete varsti piltegi.
Valla infolehte kirjutan lookese. Seda paluti.
Tantsisime end taas/veel nähtavamaks :P;):)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar