Teisipäev, oktoober 14, 2008

Täna...

Muidex, ega keegi ei pannudki tähele, et oktoobris kuni tänaseni olin vaid kodus. Ühtki korda ei õueõhkugi hingamast. Ja nii see oligi - kaks nädalat vaid koduseinte vahel. Ühelt poolt polnud iseenesest miskit hullu. Aeg lendles mööda. Teisalt, tajusin, et hakkan tasapisi hulluks minema. Olen siiski harjunud kõikjal sebima.
Asi oli lihtsamast lihtsam, miks kodus passisin - minu ja Sandra ajaplaanid ei ühtinud. Loodan, et Kaia, kes nägi täna trepinippide koolitust ;) ja sai minuga ratastoolis trepil edukalt, jääb ikka pikemaks ajaks. Seega loodan, et lähimal ajal on mul kaks toredat ja asjalikku isiklikku abistajat. Sandra, kes on mind juba poolaastat välja kannatanud :D :P ja Kaia.
Sandra on tõesti juba vägagi minu inimene, kasutades ta enda väljendit :)
Täna käisin niisiis Tartus. Poes. Külmkapis naeratas tühjus. Valetan ka!!! Külmkapis oli peamiselt õunamoos tühjuse ja külmuse kõrval, palju - palju õunamoosi, mida naabrimammi mulle ammuilma tõi. Nohjah, ühte koma teist oli veel: tomatit, kõrvitsat, piima, majoneesi jm.
Kuid eriti süüa polnd siiski mitte midagi... :D :D :D

Täna, kui 20 aastat tagasi poleks olnud 14. oktoobrit, siis tõenäoliselt poleks olnud mul elu, mis on olnud... Mõtlesin päev otsa, kas olen õnnelik ja rahul oma saatusega. Õhtul saatis Sandra ilusa laulu, mis meeldib mulle kaua - kaua juba, ja siis kuulasin laulu - ning mõistsin järjekordselt ühtäkki, et teistsuguseid aastaid poleks ma tahtnudki oma ellu. Mul on olnud õnne ja rõõme, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu...
Kuulage :)
http://www.youtube.com/watch?v=JjpptYolMHE
Mina mõtlesin tänagi lastele... :) Kui ei oleks olnud 14 oktoobrit, siis ma usutavasti lastele täna ei mõtleks... Ei saaks nii mõelda, et keegi jõuab kaugemale kui mina... Kuid mul on võimalus nii mõelda.
Ja see on rõõm. Õnn.
Olen väga - väga rahul.

Oli aeg, kus ma ei tahtnud ega julgenud olnud imelikku ja kaunist päeva elus meenutadagi... Panin kõik ühte patta.
Nii väga halva kui ka üli hea.
Uskusin, et paha ja kole tapab kõik rõõmu. Õigemini tahtsin vist uskuda... Nüüd usun, tõepoolest usun, et on olemas rõõme ja õnne, mis ei tuhmu iialgi. Täpselt samuti nagu ei tuhmu halvad mälestused...

Kommentaare ei ole: