Laupäev, oktoober 04, 2008

Ja kõik teed on valgus täis...

ETV-s juhtusin nägema "Laulge kaasa", vist kordussaade - arvan vähemasti nii. Lauldi
"Ja kõik teed on valgus täis,
särab nii mu väike maailm..."
Väikese maailma laulu tean lapsest saadik, kui käisin ema ja tädidega ansambli proovides kaasas. Ma ei laulnud kaasa väikese plikana suurtega. Ei julgenud. Kuid tüdrukutega mängisime laulupidusid, kus kõlas seegi laul.
Täna mõjus laul kuidagi hoopis teisiti.
Olin iseendale uskumatult nukker, et olin taas jäänud üksinda. Hästi segaste ja selgete tunnetega.
Ütleme sedasi, et paarteist tundi olid taas mu elus armsad, kuid samas vallutasid mind segased tunded/mõtted. Vahetevahel tajun lausa valusalt, et mul oleks targem õnne maailmast kaugemale hoida - et sellest taas kord mitte pettuda. Tunnen iseend teatud hetkedel mänguasjana, mida on kerge jälle lõhkuda. See tähendab, et olen kindlamast kindlam, et mu elu ongi hästi õnnelik väga - väga laias mõttes, kuid kardan ikka veel üht õnneraasu. Otsin tõelist õnne ja armastust, kuid mulle näib ikka ja jälle sügaval enda sees, et üht pisikest tõelist õnne ja armastust ei olegi olemas. Minu jaoks.
Võib - olla räägin praegu iseendale risti - põiki vastu. Ma ei tahaks kellelegi haiget teha. Kaasa arvatud mina ise. Tajun, et see, mis on, ei ole ka see tõeline, mida mina otsin. Ehk üksinda olla turvaliselt armastatud ringis on tõelisem väärtus...
Ja õnneuss näksib südant. Hoiatab vaatama ette ja taha ja kõrvale ka.
Olen veendunud, et sekundikski õnne ja armastust ja hoolimist tunta on midagi sellist head, mis muudab kogu maailma paremaks. Kas see tõde kehtib ka mu jaoks veel? Sellest kahtlen.
Ja kõik teed on valgus täis... Ümisen nüüd omaette. Saangi aru, et maailm särab hetkel, kuigi ees on võib - olla tuhm kuristik taas. Kuristikku kukkumist saab kindlasti ka ära hoida, kui kuulata mõistust, mitte südamehäält.
Pagana pihta, mis sellest siis paha on, kui tunnen end praegu hetkegi vägagi hästi. Avastada, et kõik head tunded on sügaval enda sees alles ja julgen neile hetkegi taas otsa vaadata.
Ja ma ei tahagi täna teada, mis homme toob või mida homme teen. Tean vaid üht: säran edasi. Kas säran aga iga seesmise rakuosagagi, seda ma ei tea veel... Mitmeid aastaid pole ma suutnud sajaga särada, kuid see teadmine on jäänud rohkem omaenda teada.
Siiski jääb valguski mu teedele - tulgu, mis tuleb.
Sedagi käsku püüan meeles pidada hommegi, et mänguasi ma pole. Nõndaviisi mulle just täna öeldi: "Pea meeles, et mänguasi sa ei ole!"
Seegi soovkäsk ei viinud mind tegelikult tõelisuse äratundmisele lähemale. Kahjuks. Või õnneks hoopis?
Kuid ma ei sule südant... õnnele ja armastusele... Vähemasti nende otsimistele... :)
Tssss, ma reetnud ju mitte midagi ;)

Kommentaare ei ole: