Neljapäev, oktoober 02, 2008

...

On päevi, mis mööduvad kohvi ja šokolaadiga. Millegi rahustamiseks. Ma isegi ei tea, mille rahustamiseks. Oleks hea, kui mõni kohutav päev meelest läheks. Samas tean, et kohutavad päevadki võisid viia/viivadki teisele heale tasandile. Põrgupõhjaski välja ronimine on oskus iseenesest. Ja ma ei arva, et kõik peaks kogema kõiki halbu elukogemusi, et mõista elu väärtusi. Seda soovida oleks juba ülekohtune ning ma ei soovi südamest vihavaenlasele ka, et ta peaks tundma seda, mis mina olen tundnud. Samas mõtlen seda, kui poleks elupahupoolt olnud, siis oleksin palju vaesem. Vaesem väga heas mõttes. Nüüd mõistan, et põrgupõhjast välja tulla saab vaid inimene ise. Keegi teda ei saa sundida. Ega keelata. Aidata saab aga kindlasti.
Kui küsida, miks ei ole elanud/ela teisiti, siis küsin kohe vastu: kas teistmoodi elamine oleks olnud/on paremini teada.? Ei ole ju. Järelikult nii nagu on elu läinud ongi mu saatus. Saatus, mille üle tohin kindlasti uhke ja rahulolev olla - sest see on kujundatud mul endal ning tehtud oma jalgadega.
Küllap ma ei aja segi armastust ja vihkamist. Armastada on kergem, kuid tihti palju valusam.
Ma ei tea, mis homsel päeval varuks on.
Kui teaks, siis ma vist ei tahakski enam elada. Lihtsalt nii ongi. Loomulikult on unistusi ja plaane, kuid mitte ei saa unistada apsakatest, mis võivad elus ikka tulla. Nendeks peab lihtsalt valmis olema ning lootma/uskuma, et neid siiski ei tule või kui tuleb, siis õige vähe. Ja edasi rõõmsasti elada.

Enne, kui vihma kallas, meenus enda haiku:



Taevaski nutab
minu kuumi pisaraid
rahena lumme.
Tavaliselt iseenda luule pole mul meelest.

Kommentaare ei ole: