Reede, oktoober 31, 2008

Sügistuuleõhtul

Head HALLOWEENi!
Mul on külmikul ilu pärast kübarkõrvits. Mitu - mitu kuud juba. Mammi Hilja andis teist sügist. Et joonistaksin... Hästi omapärane kaunistus. Söödav olevat ka. Ei tea, pole proovinud. Kevadel võttis mammi Hilja eelmise kübarkõrvitsa, mis mul oli, seemneks. Seegi kübarkõrvits läheb kevadel seemneks...
Küünlad mul ei põle.
On asju, mida pole ma välja suutnud mõelda, kuidas teha ja turvaliselt teha. Üks asi on tikud. Võib - olla välgukas oleks paremgi tule süütamiseks... Seni kuni ma ei ole tehnikat välja mõelnud, kuidas tuld kontrolli all hästi hoida, seni ma ei proovigi...
Akna taga tugev tuul.
Tuba soe.
Mõnus sügisõhtu. Mis sest et üksildane olen tänasel õhtul. Ma pole ükski aasta kõrvitsaõhtul möllanud. Ei mäleta küll.
Minu inimene ilmus välja. Siia minu juurde ta muidugi ei jõudnud. Suhtlesime. Ta upub töösse. Nohjah, pean vist uskuma! Selline ma siis olengi - igavene uskuja! Solvunud nägu teha kas või teeskluseks ma aga ei oska. Ja mille peale saangi siin pahane olla?! Inimene teeb tööd ainult ju... Lubati jälle mõndagi. Eks paistab, mis saab edasi... Vähemasti mina mõtlen asjad endale selgeks :) Töötamise uskumine on üks asi, üle jäänud on teine asi :)

Muidu oli kõige tavalisem päev.
Algas pisut kummaliselt ja kuidagi uskumatult. Ilma vaatamine aknast mõjutab tööle minemist. Minu meelest eile ei hoiatatud tormi eest. Ainult Pärnus ärev... Aga jah... Ma ei ütle miskit halba, kuid kui isiklik abistaja tööle ei tule üknes ilma pärast, siis... Mul on küll ja veel tobenaljakaid vabandusi olnud, miks üks või teine abistaja ei saa tööle tulla. Kaia täna loobus ilma pärast. Siin, Kaagveres oli küll suhteliselt tavaline sügisilm. Hommikul piilus kogunisti päike pilve vahelt. Olen päev otsa mõelnud, mis ilmal siis viga oli...
Mitte, et mul oleks abistajat hädasti vaja olnud. Siiski oli tööpäev kokkulepitud. Ja mina olen ja elan selles teadmises, et sel ja tol päeval saan olla ja elada nii ja naa moodi. Enda ümberlülitamine
toimub kiiresti - elu ei saa ju seisma jääda, kuid...
Sandra, kes on üle pooleaasta töötanud, on tipptasemega isiklik abistaja. Nagu on olnud Pille, Mari - Liis ... ja mitmed teised. Sandra pole ühtki korda hilinenud ka... Jäin just täna mõtlema sellele, pagana hea, et Sandra juhtus soovima isikliku abistaja tööd täpselt siis, kui mul oli suur elumuutus - papa surm... ja ikkagi elu ümberkorraldus... Siiski mingil viisil on olnud suur ümberkorraldamine, kuigi midagi ei olegi eriti muutunud abistaja töös... Võib - olla tänu Sandrale olengi saanud turvatunde, et saan iga kell olla ja minna ja tulla. Sest kõik mu sõbrad, kes on ümberringi, on valmis aitama, kuid neil on oma elu ja nad on harjunud, et mina elan samuti omaenda abistaja abiga.
Täna jooksis Piret läbi. Palusin lihtsalt juukseid uuesti patsi panna. Magasin hobusesaba poolenisti lahti. Eile ei teinud kalasaba, sest teadsin, et Kaia tuleb hommikul... Mulle ei meeldi aga sõbrannasid alati paluda ega käskida - see pole sõprussuhe enam. Nad abistavad endastmõistetavalt niikuinii.
Kaiale ei ole pahane. Sain kogemuse - nüüd tuleb lihtsalt olla veidi karmin uute isiklike abistajatega. Kaiaga räägin kindlasti ilusti ja rahulikult. Elus juhtub igasuguseid asju!!!!!!!!!
Pille näiteks ei julgenud sisse tulla, sest ta jõudis tööle 25 minti varem esimene kord. Rainer aga pohmakaga jooksis peaga vastu ust ning panin ta välja magama. Vamps on ka siin tööpäeva maha maganud, teda pidin veel telefoni teel äratama :D
Noored ju !
Nad ei teinud ega tee apsakaid pahatahtlikult. Neil ei ole (olnud) lihtsalt elukogemusi.
Muide, see Ly, kes suvel kaotsi läks, jäigi mul kadunuks. Juhtub. Pole parata!

OO, kallikese laua all kõnnib praegu kärbes!
Ma polegi üksi :D

Kommentaare ei ole: