neljapäev, august 31, 2023

Kui palju võib olla ELUS?

 Mul on olnud imeline augusti kuu.

Eilegi oli imeline päev. Karksi - Nuiast näitust tuues. Käisime veel Kristiga Maimu koobaski. Lossimäel kiigumas


Ja siis lugesin valla sotsiaaltöötaja vastust me IAT aruandele, et IAT tundide maht on kuus ja kvartalis ületatud... See tähendab eesti keeles, et esimest korda 23 aasta jooksul öeldi mulle, et olen isikliku abistaja teenusest  rohkem elanud, lausa 91 tundi... Et esimese kvartali ülejääk ei kantu teise kolme kuusse... Nohjaa, teadsin seda lepingust küll, olen alati teadnud mitu tundi võin kuus kasutada, ja alati oń lubatud mängida nendeega, SEST ET IGAS KUUS ON ERINEVALT KÄIMISI ja olen öelnud, et suvel saan rohkemgi väljaski käia. Siiani pole ma kulutanud róhkem tunde ega valla raha, kui aastas ette nähtud on... Tundide taga on tegelikult valla raha,  ei muud. Mitu aastat on 2160 tundi...  Nüüd lihtsalt öeldi, et neid tunde, mida ei kulutanud märstist maini ei saa enam kasutada... Eh, aega tõesti ei saa tagasiulatavalt kasutada, kuid praegu pole see mu teema... Huvitav, kuhu jääb valla raha, mis jäi kasutamata - küllap vallal on seda vaja... Ka see pole minu küsimus, küll rahastan ise ülejäänud tunnid ja maksan makse.   Mina olen rikas, igas mõttes.
Aga mul soov teada, kuna hakkab sotsiaalsüsteem tõsiselt inimesi väärtustama, mitte madalama. Mitte  suruma alla poole muru, et jumala eest inimesed välja ei paistaks...  Et ei eladaks rohkem, kui riigi teenus nõuab... 
Olen kurb. 
Mul on tõsiselt piinlik sotssisteemi pärast. Julgen selle välja öelda. 
Saan aru, et teenused on piiratud. 
Kuid ELUJANU EI SAA OLLA PIIRATUD. Me ei tohiks jätta kedagi vabaduse janusse. Me ei ela siin maal selleks, et olla vabatahtlikult vangis... 
Ma olen ise 23 aasta jooksul vast küll oma maja pluss auto raha pannud IAT-le, kuid mu hing on tänu sellele vaba ja õnnelik. Palju aga on neid erivajadustega inimesi, kes suudaksid ise nii tunta... 

Elu kestab nii kaua, kuni meil aega on.
Keegi ei saa öelda, mis hetki me võime või ei või kasutada. 
Teadsin juba maist, et augustis tuleb tunde rohkem. 
Ja ma olen tänulik iseendale , et ma läksin TU Akadeemia suvelaagrissegi. Selle laagri inimhingede tagasiside mulle on ikka meeletu suur energialaks. Aitäh neile. Eriti Carmenile, Kiirale ja Anule. Ja meestele, kes julgelt abistasid liivaski rallida. Ja Veikole, kellega koos sattusime taas video tegemisesse. 
Elu on eriti tuntav kahe võnkumisega. 
Üks sagedus on kõrge, teine väga madal. Seda tunnen  keha - vaimu - hingega. Olen õppinud sagedusi ja võnkeid jälgima, olen seda teinud alati... Aind on olnud aeg, kus oli neil teised sõńad. 
Nagu kiigel.
Kiik on hea. Teeb kõik kanalid lahti. Ja rõõm ka. Kuigi pisut kardan  suuri kiige...
Hetkel ongi mu elus kaks maailma. Ühes olen kõik - see meeldib mulle, teises ei olé ma ei-keegi... 
Ja lõpuks on vaid kõik mu elu.
Mina kulgen rahulikult omal kiirteel.... 
Olen elus iga hetk seni, kuni antud see õnnistav tunne. Kasutan kõik hetked ära. 


2 kommentaari:

Eve ütles ...

Kallis, Tiia oled nii inspireeriv. Olen Eestist eemal elanud 14 aastat.Külastan regulaarselt kodumaad ja igatsen tagasi kolida, sest siin on minu kallid lähedased. Aga riigi süsteem on mäda ja pean ikka ja jälle selles pettuma.

tiia ütles ...

Mõistan, Eve.
´Järjest enam mõtlen Eestist ära mine misele...