pühapäev, juuli 29, 2007

Uskumatu, kuid usun...

Mu jõud on tagasi!

Me sexime ükskord niikuinii!!! :P ;)
Või õigemini me ju seximegi praegugi. Igaüks on ju oma seksuaalsusega omamoodi SÕBER.

Mul ei olegi aimugi, kuidas viia erivajadustega, eriti füüsiliste erivajadustega inimeste seksuaalsuse teema ühiskonnas läbi suruda valutult ja normaalsel viisil. Kuigi siin polegi midagi läbi suruda. See on ELU. Elu, mis ei ole tekkinud üle öö. Elu, mis on olnud aastakümneid... aastasadu... aastatuhandeid...
Lihtsalt peab hakkama teistmoodi mõtlema. Nii lihtne see ongi! Seejuures suurendama omaenda sallivust erinevatesse inimestesse.
Tean, et sõltumatult minust/meist püüdakse teha samateemaline projekt... Ma ei tea, kui kaugel see projekt on... Aeg - ajalt on küsitud minult nõu ja arvamusi... Olen õigepisut nukker, sest leian, et üheskoos tuleks ehk parem asi välja. Samas üks ei välista teist. See teine projekt on vist meestele rohkem, mis on igati tänuväärt.
Isiklikult olen arvamusel, et seximiseks on vaja ka naist, eeldavalt naist. Ja kuna suhte loomine on raske, siis peaks olema kaasatud palju pisinüansse...

Lugedes "Jõuetus sexist" komme on mul jällegi tunne, et ei ole halba ilma heata.
Juba heade kommide nimel tasub elada, kas teate :) ;)

Kommentaare ei ole: