Juhuslikult tuli Hansakeskuse ees vastu kadunud Morelli kõige esimene perenaine, kellelt Anna ja Kalev Morru mulle tõid. Mammi hakkas pärima, kuidas kutsal läheb... Ütlesin kurvalt, et koer on surnud... Oijah, siis sadas nõmedaid arvamusi, et looma ei armastatud ja panid magama. Geniaalsem arvamus oli see, et ükski koer ei ole surnud lihtsalt niisama, et ikka inimene tapab... Loomadel ei olevat allergiat...
Mammi oli väga eneseteadlik.
Mul sai mõõt täis.
Karjusin üle tänava: "Ei olnud niiii..." ja kõndisin minma. Pisarad silmis...
Mammi soovis mulle selja tagant "kõike head", kuid ma ei suutnud isegi tänada.
Enne seda olime just Kariniga Morrut mõne armastussõnaga meenutanud... Meil oli kohting kolmapäeval.
Tean, et meil Kariniga on südames tühi koht - seal pole Morellilt saatud elurõõmu...
Ja siis tuleb keegi tänaval ja teab kõike !!!!!!!!!!!!!!
Absurdne!!!
Kas sellist suhtumist ei kuule ega näe iga päev? Näeb.
Ikka on keegi, kes rohkem teab sinust, kui sina ise...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar