Mind natuke hämmastab inimeste virinad praeguse lume pärast. Ühest küljest, on see mõistetav. Mullegi ei meeldi, kui peale sooja kevadpäeva tuli külm ja lume taoline asi tagasi... Tõesti ei meeldi. Kuid mäletan aprille, kus oligi paks lumi ja lumitormid... 39 aastat tagasi oli selline aprill. 13. aprillil oli vinge tuul, külma päris oma jagu ja paks lumi - sellisena mäletan vanaema matusepäeva...
Jah, aprill on olnud kuidagi väga kurb minule... Kasvamise kuu.
Jah, tean, et läbi kaotusvalu saab kasvada.
Vahet ei ole, kui vana ise oled. Kasvad ikka. Igatmoodi. Kui suudad ise sellist tähele panna. Ja ka leppida. Õnnelikki lõpuks olla. Vähemasti mina ise olen seda just nii tundnud. Kogenud.
Kui esimene lumi teeb õnnelikumaks, siis miks viimased lumed ajavad taevaisaga pahandama... Ilma vastu ei saa, kahjuks. Siiski läheb ka viimaste lumede aegu elu edasi. Oma igapäevade rõõmudega ja muredega... Saan aru, et ilmastik võib olla suur mure, kuid kui lihtsalt on külm ja sajab ning suuremaid ebamugavusi pole, siis kas ongi vaja lisavirinat... Ilmastik on ilma selle virinata sassis... Võiks rohkem keskkonda säästa ja iseendidki.
Iseendid tõesti rohkem säästa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar