Esmaspäev, aprill 19, 2021

Pansonaat või hooldekodu, aga see pole kodu...

 Käisin ühes Südamekodus. Lõuna-Eestis.

Mammale rõõmu viimas. 
Püüdsin vähemasti rõõmustada.
Teadsin,  et see ei ole see.
Soovin ju kogu hingest palju rohkem anda...

Ise olen väga kurb, kui  mõtlen, milline saatus võib tabata inimest, kes on olnud elus olemas teistele päevast päeva ning nüüd hoiab pisaraid tagasi, et teda ei ole kellelegi vaja...
Selline saatus võib tabata igaüht,  pole vahet, kes oled olnud, rikas või vaene, milline karjäär on olnud...

Ja see inimeste grupp on nagu unustatud...  Hoolitakse vaid baasvajadustest hooldekodudes, oleme ausad. Ma tean ju, mis elu-olu on hooldekodus. Aasta on päris  pikk aeg, et mõndagi meelde jätta ja kogeda. Sellest möödub õigepea 22 aastat, kui suutsin sealt siiski jalga lasta...Olin noor. Vaimne ja hingeline pool soovisid veel jaksata elada - see oli minu õnn. Ma ei mõelnud, ei suutnud  mõelda, et tahan oma hauale lilleõit viia... Või oli seegi  hea vajalik, et lukustasin siis ise ennast hooldekodu - sellest olen palju palju kirjutanud...

Kuid, kui tuleb see hetk ükskord, et olen vabalt valmis oma hauale lilleõie viima, kas siis saan rahulikult surra öeldes aitäh elule.... Kodus. Oma inimeste keskel. Loodan, et mõni inimene ikka on mu kõrval... ja kui polegi, siis naeratan iseendale... viimast korda... siin maailmas...  Kas siis saan öelda, et valin surma, sest et ma ei jaksa enam - minu elu vajab säravat punkti, mitte mingit kaitsesüsti, mis pikendab vaid minu ja teiste piinu, südamnepiinu ning noorte ressursse vähendada jõudmaks mõistmiseni, mis on väärikas surm... Vähendada ütlesin ma sellepärast, et egas ei suudeta mõelda, et kord on kõikidel ees see aeg, kui igatseme vaid viimaseid päevi lähedaste südamesoojust..

Südamekoju sisenedes tungis mu ninna tuttav lõhn, mis ei saanud ega saagi mulle kodulõhnaks... Kõik ilus ja kena. Ei saa öelda paha sõna. Kuid... 
Mul hea meel, et seal toimub võimlemine ja massaaž. 
Aedki kaunis.
Toas telergi. 
Kuid... 

Äratulemishetk oli nukker. Täpselt nagu omal ajal ütles mamma mulle, ütlesin mina nüüd mammale, et ma ei saa kauemaks jääda... 
Tean, mida ta tundis.
Tean, kuidas ta lootis...

Mind ootas kodu. 
Mind ootas oma elu.
Veel. 
Õnnekski vast.  

Ja saan olla tänulik mammalegi kui kindlasti ka iseendale, et mul on olemas palju.

Kommentaare ei ole: