Laupäev, aprill 17, 2021

Liblikaid mitmevärvilisi aiamaal...

...  lendlesid palju😉😊

Minul tuleb suvi nüüd hästi särav ja põnev, mitmekesine. Liblikate ennustused lubavad seda. 
Hea, et lapsemeelne uskumine on alles kevadest kevadesse, et esimese liblika nägemine tõotab, milline suvi tuleb. Täna nägin mitmevärvilisi - valgeid, kollaseid, kirjusid liblikaid peaaegu üheaegselt järjest. 

Aiamaa sai peaaegu korda. Ilusaks. Kaevatud. Rehitud. 
Mõned sillad õitsevad. Tulbid kasvatavad lehti... 
Nüüd istutada... 

Ootan soojemaid päevi, kui saan juba isegi paljajalu mullas olla. 

Elu on kummaline ja imeline!
Alles see oli, kui arvasin,  et ehk loobun aiamaast, et ma ei saa ehk hakkama... Nüüd hetkel on seis selline, et sain nagu lilleaia - maa juurde... Igatahes mul on hea meel, et ei kuulanud mõistust, vaid kuulasin taaskord oma südamehäält. 
Ei andnud alla.
Ei loobunud.
Olen mina ise edasi. 


Minu Aiatibi seisab ja valvab vapralt tänagi nagu eelmise aasta juunis jäi valvama 💖

Elu on säravalt ilus.
Kõigele vaatamata. Ja üleüldse ei pea pidevalt rõhutama ilusa elu taha "kõigele vaatamata", juba see rõhutamine on negatiivse alatooniga. 

ELU ON LIHTSALT IMELINE JA ILUS!

Selle eest tasub olla tänulik!
Tasub elada!






Olime naistega aiamaal paar - kolm tundi. Siis tulime sööma. Kõhud tühjad. Kehas surises mõnus väsimus. Minulgi. Kuigi ma ei teinud midagi peale tööde juhendamise ja liblikate vaatamise 😜 Hinges rahulolu. 💖 
Sõime kõhud praekartuleid kõhud täis. Jälle mõnus väsimus ja hädake, et kõhud väga täis. 
Koguaeg üks hädakene!! Miks nii... See küsimus ajab mind alati itsitama. Häda on see, et vastust ei tea 😂

Kommentaare ei ole: