Mõtleme veel - aga kas keegi oskaks mulle praegu nõu anda, kuidas MITTE mõelda, lihtsalt kulgeda ilma mõtlemata ja vaadata, kuidas aasta lõpeb... Ja unistada uueks aastaks suuri unistusi, mis on tegelikult nii minulikud - ja nii lihtsad.
Ja veel - ma ei saa aru, mis selle viimase poole aastaga on juhtunud. Vist mitte kunagi varem ei ole ma oma puudega nii palju kokku puutunud, nagu viimasel ajal... Ometi olen ju terve elu sellise natuke teistmoodi inimesena elanud. Praegu on mul igatahes tunne, et ma pole nagu ise mitte kunagi oma puudeid märganud, ja nüüd tahetakse neid mulle "pähe määrida". Ma justkui ei mõista ise, kui raske on minuga suhelda (kuna mul on häälduspuue) ja kui keeruline on mind füüsiliselt aidata. Ja et miks ma ikka ei ole nii, ja miks ma ei ole naa. See ajab mind hulluks. Päriselt ka. Kas jõuame jälle sinna tagasi, et puudega inimene ei või olla tema ise, vaid peab olema teistele sobiv... Kas ei peaks me siiski kõik siia ühele planeedile ära mahtuma ? Mul hakkab tunne tulema, et minu jaoks on planeet Maa täitsa vale koht... aga kust võtta üks piisavalt väike (või piisavalt suur) ERIPLANEET, kuhu mina kõigi oma vigade ja puudustega ära mahun - kus võin nutta, naerda, lollitada, armastada, vihata. ja olla just nii puudeline, nagu ise tahan ?
Mul on täna juhe koos, aga õnneks olen linna peal laiamas. Usun, et see mõjub hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar