Aga ei.
See pilt on tehtud juulis 2007.
Seega, peaaegu üheksa aastat möödas.
Uskumatu!
Kas pole?!
Siis oli mu isiklik abistaja Erika.
Tegelikult palju on selle ajaga muutunud. Ja samas eriti mitte midagi muutunud. Ka aastate tagused head asjad ja hetked võivad tunduda nagu eilne päev. Samas nii kaugele jäänud...
Vot, selline helge hetk tänasest.
Sellest nädalast, mis praegu juba järjekordselt lõppemas, jääb meelde isikliku abistaja Katariina esimesed tööpäevad. Usun, et temastki saab taas minu inimene!
Vaevalt, et meelde jääb kevadine suurkoristus elamises. See on ju nii tavaliselt argine ja rutiine iga kevad. Ainult hea ja mõnus olla puhtas pesas :) Saab rahulikult suvemöllule vastu minna.
Rõõm, et saan uuemad maalid kätte. See, mis edaspidistel näitustel nendega saab või/ja mis tunne mul on... või kas mõni neist saab ka rahva lemmikuks - seda ma ju ei tea täna...
Tegelikult on olnud keerukas ja küllalt tühine nädal.
Aga vahel on mõõna ja mõttetut aegagi vaja. Et elu üle korralikult järele mõelda. Ja visata ära need tunded, mõtted ja asjad, mida tõesti vaja ei ole. Sest neist võib olla negatiivsust rohkem kui vahel aimadki... Homme aeg soovib positiivset energiat, et minna edasi ja püstipäi vastu võtta ka uusi halbu ja valusaid kogemusi, mis ikka paratamatult ette tulema juhtuvad ning neistki aina õppida.
Pabin on Jõhvi näituse pärast. Soovin ju, et ka sellest näitusest jääks mõni seik ja hetk meelde aastateks. Ja siiski on mul tunne nagu teen ja korraldan näitust esmakordselt - ja see ongi see päris õige tunne, et teen õiget asja. Rõõmuga.
Ega ma veel ei teagi täpselt, kuidas üleüldse Jõhvi pääsen. Sõidan. Kuigi seal olen ju palju - palju kordi.... Kuid seekord maalidega... See on kuidagi omamoodi eriline. Tõsi, mu näitus on olnud Ahtme raamatukogus, aga Jõhvis pole olnud.
Küll seekordki näitusega kõik sujub. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar