Reede, aprill 29, 2016

Lilled ja naeratus

Täna oli küll hea päev,  kuid mitte selline nagu ootasin ... Juba üleeile teadsin, et täna  ei saa  minna Pärnu. Mitmel asjaoludel. Olin tohutult nukker.

Ärgates  leidsin mobiilis Karelilt sõnumeid. Ta palus mul mitte kurb olla ja panna lilled  juuste ja naeratada. :) Rohkem vaja ei olnudki. Naeratasingi.
Kuskil Pärnus on Karel, kes ootas mind tänaseks Pärnu, et koos tähistada volbrit ja 10 aastat sõprusest, esimesest kohtumisest, kes nüüd sõnumidega püüdis mind jälle naeratama panna. Meil käibki nii: kord  mina ja siis jälle tema, kuid suudame teineteisele ikka rõõmusära silmadesse panna. Kaugelt. See on väga eriline ja siiras, tõeline sõprus. Või õigemini, me sidemel, sõprusel ei olegi sõnu, see lihtsalt on. :)

Juustesse panin peavõru, millel pisikesed lilled.

Täna oli niisiis  aega lõpuks arutada väikene maalide pakk lahti. Oli ju väikene pakk, mille pärast oli suur segadus!   

Maalid olid peidetud pallikeste sisse.  Väga hästi ja hoolikalt  pakitud.

Oli kange soov ise ka sukelduda pallikeste sisse. Helerin arvas, et pole hea mõte - ei leia mind enam üles. Maale ajasime pimesi taga. Kõik 19 maali saime pallimerest siiski kätte.  
Lõbus oli.
Maalide taasnägemiserõõm oli mul!   Helerin nägin kõiki maale esimest korda, talle hakkas kolm - neli maali kohe meeldima.

Kuigi mõtlen kohkunult, et paar maali ei sattu iial näitustele, SEST ET mulle nad ei meeldi. Nad on allpool mu võimeid maalida. Nad ei kannata mu omaenda kriitikatki.
 Mulle tundub, et olen vähe ja kehva  tööd teinud.
Igatahes ma ei saa väga rahul olla.
Olen rohkemaks suuteline.

Pärnu lähen  aga lähiajal.   Kindlasti.

Kommentaare ei ole: