Esmaspäev, aprill 25, 2016

Maalid edukalt ringiga kodus tagasi

Täna hommikul sain lõpuks   Šveitsist saadetud maalide pakki kätte. Koju tõi ikka meie  postipoiss Uno, kes on vedanud meile posti aastaid.  Seda arvasingi et lõpuks  ikka jõuab pakike, mille ümbermõõt üle   meetri ja kaalub üheksa kilo, meie postipoisini. Vahepeal jõudsin Omnivaga suhelda. Palusin, et saadetaku  lähemale, Tartu Eedeni  postkontori või koju. Omniva klienditeenindaja helistas reedel - super hästi sai minust aru - ning leppisime tänaseks  koju toomise. Oleks toodud juba reeel, kuid ma  olin linnas...

 Päris hea tunne on  vaadata paki. Nii palju higi, verd ja pisaraid  st tööd  seal sees!
Pakk  on veel lahtiarumata.
On maale, mida ei ole üle  kolme aasta näinud. Ausalt  on töid, mida eriti hästi ei mäletagi.... Küllap  homme,  kui hakkan paki lahtiarutama  Katariina abiga, on maalide taasnägemise rõõm suur.  Võin ette öelda, et mõne maali nähes võib   kuulda minult imestunud kilkeid...  Nii palju ma tunnen iseend!

Mul on tõesti kurb meel, kui mõned inimesed arvavad, et maalimine  ei olegi töö... Et niikuiniii istun ju kodus, mida on muud teha... See on  absoluutselt vale  arvamine! Maalimine on raske töö. Vahet pole,  kas kodus või ateljees, käe või   jalaga või suuga... Töö ikka. Kuid kui  teha tööd südamega,  siis ei ole ju ükski töö raske. Raskus muutub rõõmuks!

Kommentaare ei ole: