teisipäev, juuni 21, 2016

Ürgne igatsus... ehk Saaremaast...

Sain alles täna aru, miks panin Kuressaare Linnuse - Kindluse näitusele nimeks "Igatsusevärvid". Kindlasti on olnud sajandeid paksude müüride vahel väga palju igatsust, millest on vaikitud...  Ja mu enda sees on olnud eluaeg igatsust, millele polegi sõnu... ja ega keegi ei aimagi...  See on kuidagi olla suurem oma saatusest, jäta mingi väikene jälg tulevikku, leida imeline armastust, et oled armastanud hetke, millest elad... Kõik olnud  on suurem kui praegune hetk ja mitte keegi ei tea, kuidas kajab praegune hetk sajandite pärast...

Aga nüüd Saaremaa hetk, mis juba mälestus...

  Neljapäeva õhtul täitus soov puhata - olla - elada väikeses majakeses. Seda sain teha kolm päeva... Oleks olnud mul võimalus, siis oleksingi Lepametsa puhkenmajja jäänud :)

Aitäh perenaisele Maiele!











Köögikene, kus oli olemas kõik vajalik.


Saun ja veel puukütega. Sellises saunas polnud ma käinud kümneid aastaid... Aind vihta ei olnud.

Laupäeva õhtul oli meil tüdrukute saunaõhtu.




                    See oligi mu väikene unistuste maja.
                                                         Maja ees oli tiik vesiroosidega.






Reedel jalutasime Heleriniga natuke ka Kuressaare peal.


Kaisulinnu asemel leidsin rüütli :)

Sedapuhku ma ei hakkanud kõva häälega kaisulinnust rääkima - see lugulaul jääb kümme aasta taha. Ustavasti tuleb tulevikuski alati meelde, kui peaksin Saaremaale sattuma...








Ja näitus "Igatsusevärvid" ise. Avamisel oli küll vähe rahvast, kuid suured olid üllatused. Mu näitusest oli Anna - Liisa rääkinud raadios Kadi (kohalik raadio). Näitust  võib kuu jooksul näha 10000 inimest ülemaailma - päriseltr, mul läksid põlved nõrgaks seda kuuldes. See on  siiani uskumatu, ei jõua mulle kuidagi kohale :)

Ja Helina tulek avamisele.
Korraldamine oli väga hea. Igatpidi aidati ja küsiti, mis abi ma veel vajan.



                                                                        Helinaga

                                                                    Anna-Liisaga.

Linnuse juhataja oli ka kohal.

Seekord olen küll väga rahul. Nii näitusega kui ka iseenda pisarate võitlusega. Ega keset seda siirast sära ei pandudki tähele, kui väsinud ja kurb tegelikult olin... Aga see vist kuulubki kuulsuse juurde - olla laval sädemeke, nagu poleks hetk tagasi mitte kui midagi juhtunud ning kõik ongi kõige paremas korras.

Näitus on võimas, samas mõjub õrnana. Nagu igatsus.

Pühapäevast veel hästi armas kild. Kuressaares bussijuht ütles haarades mind sülle: "Ega  mind keegi ei keela tüdrukut sülle võtta!"   Ta  oli minust tunduvat vanem härra, hästi sümpaatne. Alguses küsis, kas võib ja saab aidata.

1 kommentaar:

Kristiina Allekõrs ütles ...

Kas Kuresaare linnuse juhataja lubas midagi ligipääsetavuse parandamiseks teha? See pole võimatu sest leedus tehti üks kindlus korda mis asus mäe otsas. Kondel sõidab üles ja see sobivad teed. EL-i rahasid kasutati.