Pühapäev, juuni 26, 2016

Pöial - Liisi siirad mõtted

Nüüd püüan vastata mõnedele arvamustele, mis ikka aeg - ajalt ringlevad mu kohta, võib - olla leiavad mõned perekooli foorumi inimesedki vastused küsimustele,mis neid vaevavad. Tõsi, keegi ei saa kedagi keelata mõtlemast ja tõekspidada oma mõtteid. Ja samas keegi ei saa päriselt teada kellegi sisemust ega (olnud) elu...

Mina isiklikult ei ole ealeski mõelnud ega soovinud, et mu lastest saavad minu enda hooldajad. Soovisin lapsi nagu iga teine noor naine. Ma kahtlen sügavalt, kas keegi sünnitabki last mõttega, et vanaduspõlves oleks tal keegi, kes tema eest siis hoolitseks...

Mis siis saab, kui ma ei jaksa enda eest hoolitseda nagu viimased 17 aastat, eks siis seda näeb, kui see aeg käes. Kindlasti ma ei soovi laste hoole alla jääda. Neil peab jääma nende oma elu. See on mu suurim rõõm, kui tean, et nad saavad edukad ja õnnelikult olla. Suurte laste elu - olu on nende endi kätes.
Seni, kuni ma ei ole vana ja väeti, on minu elu - olu mu jalgades ja ka südames. Püüan ja lihtsalt pean toime tulema - see on nagu mu väike egoistlik elujanu ja elusoov.

Mul oleks liiga kerge alla anda ja minna kuhugile hooldekodusse hääbuma. Kuid just seda ma ei suudaks - nimelt alla anda - ealeski. See oleks liiga kerge ja mõttetu... olla õnnetu ühe hetkega...

Väga raskelt on tulnud mulle see hea rahuolu ja õnnetunne iseendaga, mis olen nüüdseks saavutanud. Seda tuleb alles hoida ja veel täiendada, kuni suudan.
See mu valik. Raskem tee.
Ma ei ole tõesti veel eriti surmale mõtelnud, kuid soovin  siiski ükskord praegust elu lõpetada teadmisega, et andsin endast parima ning olen miskit maailma jätnud...

Arvatakse, et ma ei suhtle emaga... See on vastupidi. Kahjuks. Olen teadlikult mõnd teemast avalikult enam mitte eriti kirjutada ega rääkida. Siingi blogiski, kui olengi emast siin kirjutanud, siis vihjamisi - kes teab, see teab, et jutt ühest kallimast inimesest... Üks teema neist on ema... Mitte kellegagi ei saa suhelda, kui tema ei soovi. Kümneid kordi olen püüdnud, kuid tulutult... Olen otsustanud, et püüan ikka edasi ja loodan südamest, et kunagi siiski tuleb päev, tuleb hetk, kui kõik saab heaks... Ma ei kujuta teistmoodi ettegi.

Emad ikka mõistavad ja andestavad...
Ütlen ikka ja jälle, et see,  kes  mina praegu olen - hakkaja ja iseseisev  naine - on paljus emalt saadult hool ja õpetus lapsepõlves. Olen selle eest lõpmatult tänulik. Ja selle eest olen lõpmatult tänulik, et omamoodi karmil moel lubas mul minna oma elurada... Just tänu sellele olengi siin rahulolu hetkes, kus täna olen ning olen see, kes olen.

Emade parim kink suurtele lastele ongi lasta neist lahti.
Samas on hea, kui nad jääksid suurtele lastele olema, kui nad vajavad vahel emasid... 

Olen mõelnud ikka ja jälle,  miks minust ikka jälle tuleb kuskilt negatiivsemaid arvamusi... Esiteks, olen väga suure puudega naine, kes on elanud ja elab väga tavalist ja pöörast elu - see on uskumatu ju. Teisalt, olen ka natu kuulus soovimatult.  Olen kõike püüdnud teha iseenda kui teiste heaks ja rõõmuks. Ma tõesti ei ole mitte midagi teinud kuulsuse saavutamiseks. See ei oleks enam mina, et oleksin iga hinna eest kuulus...

Mu nutetud pisaraid patja ei tea keegi... Unetuid öid on tegelikult lugematul arvul... Neistki vaikin. Keegi ei tea sedagi, millist üksindust olen tundnud ja arvatavasti  tunnen surmani. Aga ma ei ole üksi. Üksindust ja üksi olemine on kaks ise asja.
Elan  edasi.
Rohkem naeratan küll nüüd - väga palju asju on ju hästi. Tõsiselt hästi. Tunnen sellest rõõmu. Õnne. Rahulolu.

Ei soovi kellelegi oma läbielatud südamevalusid, mis on olnud mul. Nende pärast ei tasu kade  mu   peale... Sest kõikidel on võimalus minust paremini elada ja olla, minust rohkem saavutada ning vähem südamevalusidki tunda.
 Kuigi iga läbielatud hetk õpetab meile midagi :)

Hoidke iseend!
Hoides iseend hoiate ka teisi!

PS Selle aasta alguses, õnnekoolitusel öeldi mulle, et olen nagu kahes rollis, Pöial - Liisi ja katkise tiivaga pääsukene... Olen sellele ka mitu korda mõelnud ja otsinud muinasjutu sidet  iseendaga ... Kuid nii ongi...  Mõelge omaette edasi

Kommentaare ei ole: