laupäev, oktoober 29, 2016

Mõistsin taaskord...

... et  ma ei ole normaalne erivajadustega inimene, vaid ikka ebanormaalne. Või teisi sõnu:  mina lihtsalt ei  sobi ega  mahu tavalise puudega inimeste maailma. Enam. Ja tavalise maailma ka ei mahu. Olen küll nii pisike, kes peaks mahtuma kõikjale, kuid siiski ei mahu kuskile...
Minu mina on suurem...
Mõtteid.
Südame aktiivsus. Sellele ei leidnud ma paremat väljendit.
Vaim. Kuid vaim seletamatu ja nähtamatu... Võib - olla see polegi vaim. On midagi muu... Aga midagi on...
Kas see on õige või vale? Kes teab...
Kuid mina olen iseendaga rahul.
See on siiski hea.

Täna käisin Töövõimereformi infopäeval. Loodusmajas. Ei kahetse minemist. Nägin ilusat maja, kuhu polnud varem sattunud. Kuid mul hakkas igav. Ausalt ka. Ja kuidagi nukker ikka tundus see lugulaul... Jah, mõni asi on muutunud ja võib - olla paremaks, hoiakuid aga mitte... Sügavuti mõeldes, on ikka  puudega inimesed need, kelle eest keegi otsustakse ja kes peaks arstide vahet jooksma... Mul ikka küsimus näiteks, mis on aktiivsus või kas või popp sõna  võrdväärsus...
Ma saan suurepäraselt aru, et on  nõrgemaid, kes vajavadki toetamist ja abi, kuid kuhu jääb siingi võrdne kohtlemine. Ja  mis on tegelikult see - võrdne kohtlemine...
Valge ja musta vahel on tuhandeid toone. Üks vale värvitäpp pildil võib  rikkuda või segi ajada kogu pildi.
Seda tuleb meeles pidada.

Mina olen kolmkümmend aastat küll kuulnud, et suhtleme vähe ja oleme veel vähe selgitanud ja nii edasi ja nii edasi ja edasi...  Juhtumikorraldaja juures olen minagi käinud, aga see vist oli viisteist aastat tagasi... Jah, tookord trepist. Siiani mäletan juhtumikorraldaja Silja nägu, kui ütles, et olen raskem juhtum, sest tean, mida mina tahan. Usun, et nüüd tuleks umbes sama arvamus juhtumikorraldajalt, kui läheksin ta jutule.
Ja ma lähengi. Nalja pärastki. Ma  isegi ei küsiks tööd kui sellist. Või õigemini, räägiks, kuidas soovin olla aitaja ja kuidas  koolitaja - sest täna tean veelgi täpsemini , mida mina tahan ;)
 Ja kui mõtlen onu Mihklile, siis tema oli küll esimene inimene, kes uskus, et valin õige elukutse. Päris otseteed ei ole saanud ma minna, kuid suure ringiga olen seal, kus parajasti olen. Võib - olla elu ise on rohkem õpetanud, kui ükski teine kool, ükskord olema hea aitaja (nõustaja) või nõutav koolitaja, kes ei vurista loengut slaididelt, vaid  kõneleb elavalt omast peast  ..

Võiks lõputult nendel teemadel kirjutada...
HEA on see, et varsti olen ehk ka paberil töövõimeline. :) 

Ma ei arva, et see arvamus midagi oluliselt muutaks mu praegusest elust. Sest töid on olnud ja on usutavasti edaspidigi.

Päev  lõppes väikeste sõpradega :) Hästi vahva ja siiras õhtu Johani ja Saraga. Ammu aega pole olnud mul sellist  möllu ja müramist, kui täna õhtul. Vahetevahel olen igatsenud just laste naeru ja rõõmu oma tuppa. On päris kurb selleta, pean endale tunnistama. Ja tunnistan ka, sest mina olen harjunud lastega, mulle meeldivad lapsed. 
Nende siirus.
Nende geniaalsus.
Nende julgus.
Nende väsimatus.
Nende püüd mõista asju nii nagu asjad on.
Nende ausus.
Päeva parim kild: tädi Tiia räägib hästi, aga ütleb valesid sõnu. Ma ei öelnud vist too hetk oodatud sõnu "luban kommi"... või taolist, vaid hoopis keelasin miskit... Möllu sees ei jäänud meelde, mida täpselt ütlesin, aga laste arvamus ajas meid naerma. Ka nii võib mu kõnest arusaamisele läheneda :D :D :D
                                                                        Õhtusöök

2 kommentaari:

Joel Vedru ütles ...

Omadele võõras, võõrastele oma

tiia ütles ...

Just täpselt, pihta põhja.