Reede, oktoober 21, 2016

Eilsel Õnnelainel ehk Avatud Laval Ristteel

Ütlen kohe, et eilne õhtu ei olnud päris see õhtu, mida mina soovisin. Kuid, kes on öelnud, et õnn on ainult siis, kui on ideaalne õnn ja kes teakski, milline ongi ideaalne õnn...
Eile olin natuke pettunud. Meie Avatud Lavale ei jõudnud  ega saanud tulla keegi. Kuigi olime Maarjaga hästi ettevalmistatud ja ka reklaaminud. 
Veel eile küpsetasin Katariinaga imemaistva õuna - kohupiimakooki kohvipausiajaks.

Aga ei saanudki kellegita kohtuda...

Astusime teise sammu õnne poole omavahel. Sai räägitud psühhodaamast, mõnd asja korratud, iseend proovile panna. See oli hea, et kolmest üks - mu isiklik abistaja Katariina - ei teadnud psühhodraamast mitte midagi. Seega, loodan, et vähemasti üks inimene sai aimu, mis on salapärane sõna "psühhodraama" ja seda, kuidas meie mõtleme õnneni jõudmisest ja õnne hoidmisest. Me ju jagasime omaenda kogemusi...

Mõeldes, et Avatud Lava oli 7 riigis ja paljudes kohtades üheaegselt, siis tuleb ikka vägev tunne sisse küll.

Kuid täna hommikust saadik olen iseendale lahti mõtestanud eilset... Tegelikult mina isiklikult sain mõne tunniga jälle palju juurde. Ja praegu mõtlen, et ka Risttee ruumides Avatud Lava läbiviimine ei olnudki minu jaoks juhuslikult. Ise seisan mõnes edasi minemise küsimuses ka nagu ristteel, kas  olla või mitte olla... Üks selline küsimus on näiteks tõesti psühhodraama edasi õppimine. Ma ei tea juba üle kuue aasta, kas ja millal saan edasi õppida, et olla ükskord hea aitaja ehk nõustaja... Ja eile veendusin taaskord, et pean murdma vähemasti absurdse takistuse, sest mina olen ainult ratastoolis (nagu on öelnud minu psühhodraama õpetaja Ruuda, kellele olevat elurõõmu tagasi andnud omal ajal voodihaige psühholoog...)... Kindlasti ma ei anna alla ja küllap ükskord tõestan,  et mu kõnepuue pole õpingutele takistus.
Võib - olla ei saagi ealeski looda, et Avatud Lavale tuleb suur hulk inimene. See vist ei olegi see. Psühhodraamasse jõuavad ja jäävad  need, kes soovivad ja suudavad rasket tööd teha - tööd iseendaga kõigepealt. Minu meelest on just see, mis peletab psühhodraamast eemale või tõmbab ligi...  Kas meeldib või ei meeldi. Nagu iga asjaga. Absoluutselt iga asjaga. Ja mis on parajasti tähtsam, mitte tulemise põhjuseks võib olla ju miljon üks pisiasjagi, mis on just hetkel tähtsam, kui Avatud Lava.
Veel mõistsin - iseendasse uskumine on kõige tähtsam.Inimese elus ei juhtu mitte midagi - nii head kui ka halba -  kui ta ei usu endasse. Ise asi, kuidas see usk võimendab  ja muudab inimest... või palju mõeldakse üleüldse sellele... 

Lõpp kokkuvõtes mina olen eilse õhtuga rahul.
Ma siiski naudisin Avatud Lava ja selle eelnevalt tegemist.

Aitäh Risttee kogudusele, kes lubas lahkesti meil oma hubast ja hästi ligipääsetavat ruumi kasutada!

Kommentaare ei ole: