Reede, oktoober 14, 2016

Miks 14. oktoober üks oluline kuupäev jätkuvalt ja alati

Mõeldes jälle 14. oktoobrile, mis on täna ja oli ka 28 aastat tagasi, mis keeras hetkega omamoodi mu elu - olu hea ja üllatavalt peale peale... See hetk oli natuke pärast kella 11-st :) Selles pea peale elus on olnud mul kõike, mis peab olemagi, et tunta, et oled sajaga elanud ja olnud olemas. Loodan, et seesugune elu jätkub veel kaua... Olen selle eest tänulik ja õnnelik, ka siis, kui on mitte nii rõõmsad ajad on...

Ilma selle hetketa  oleks usutavasti kujunenud mu elu hoopis teistsuguseks...  Aga on olnud täpselt selline nagu on olnud ja ma tõesti ei oleks vahetanud seda elu teistsuguse saatuse juhuse hetke vastu 14. oktoobril 1988.
Olen hästi  palju mõtelnud, kas oli mulle ja meile kõigile vaja ikka seda hetke. Sama palju, kui olen seda mõelnud, olen ka vastanud, et oli vaja. Kõigele vaatamata.
Täpselt sama palju vaja, kui oli vaja minu sündimine.
Ainult siis olin noor.
Ma ei osanud iseendalt küsida, miks ma teen nii nagu teen. Miks ma üldse elan.
Ma lihtsalt elasin.
Maailm avanes tasapisi. Elule tuli samm sammult juurde ligipääs... Kuigi enne seda hetke oli ka maailm vägagi lahti...  Juba siis mõtlesin näiteks inimesele, kes mind elus hakkaks elamises aitama, et ikka olla see, kes ma täna olengi. Ise.  Ja inimene või noh inimesed, kes mind füüsiliselt abistavad, on täna isiklikud abistajad.
Kuid enne IAT-gi  saamist oli vaja mul
kohtuda ühe noormehega,
armuda,
õppida kandma miniseelikuid ja kleite,
 õppida omaenda kehagi sügavuti tunnetama ja armastama ning hoidma süda ja hing säravana, mis tegelikult andnud aina enesekindlust juurde igas mõttes,
abielluta,
saata kolme lapse emaks,
lähisuhte vägivalda tunta,
ja nii edasi
ja nii edasi
ja nii edasi
ja käia ka põrgupõhjas ära
ja tõusta jälle...

Jäädes iseendaks ja lubada endal kasvada siiani...

Huvitav on see, et mina ei mäletagi negatiivsemaid pöördepunkte elus.
On lihtsalt väga palju kogemusi, mida praegu uuesti tagasi ei tahaks ealeski, kuid milledest võin rääkida  alati, kui vaja halbade asjade kogemusi jagada, milledes teised saavad loodetavasti  omamoodi tuge...

Tänasel õhtul 28 aastat tagasi ma loomulikult ei osanud kõike sellele mõelda... Ma isegi ei mõelnud armumiselegi... Muigasin lihtsalt omaette... et ajakiri "Noorus", mis oli ilmunud mais 1988, on toonud mulle mitmeid uusi kirjasõpru ning nüüd tuldi juba mu koduukse taha - mis veel tuleb ja saab :) :) :) Tegelikult olin rõõmus ja rahul päevaga.

Nagu täna olen rõõmus ja rahul elu - oluga.

Kommentaare ei ole: