Pühapäev, oktoober 16, 2016

Olla...

Täna kohtusin usutavasti tulevase suure sõbraga  Johaniga :)  Ta tuli emmele appi abistaja tööd tegema ning soovis mindki - tädi Tiiat -  juba näha.
Mul on olnud ennemgi väikesi sõpru emmedega tööl kaasas. See  on olnud armas.  Tulevile
mõeldes, siis usun, et need lapsed kasvades ja suureks saates, oskavad ja mõista natuke teistmoodi inimesi kui tavalisi inimesi ja vajadusel käsitleda ratastoole. Ja see väga hea.

Ükski teine rääkimine ega koolitükk ei õpeta ju paremini, kui omaenda vahetu kogemus.

Eile vaatasin Kanal2 Roaldi saadet autistide lastest ja noortest.  Ma lihtsalt naudisin. Ma vist ei olnudki ennem kuulnud ühtki ema ütlemas siisalt, et laps on tema jaoks eriliselt andekas laps, puuded lihtsalt annavad selle... Kas just täpselt selline sõnastus oli - ei julge olla kindel, kuid mõte oli selline.
Hästi  ilus ja mõtlema panev mõte.
Minu jaoks ei ole uus või ups mõte. Kui suudaksime vaid selliseid mõtteid välja öelda, oleks palju kergem olla üksteise kõrval.
Iga diagnoosiga võib olla eriliselt andekas laps.
Aga kui rõhutada ainult puudeid ja seda, millega ei saa laps hakkama - siis tulebki uskumine, et muud ei olegi, kui ainult raskused ja vaevad, allasurutud rõõm , rõõmusädemed... Vanematel endalgi.
Jah, hea on öelda, kui tubli on ta kõigele, puuetele vaatamata, kuid   rõhutakse ikkagi puudeid.
Mina olen just puberka eas endamisi küsinud, kas oleksin veelgi tublim õpilane, kui mul ei  oleks puudeid... Kuid siis ma ei saanud aru, mis mind tegelikult häiris. Häiris see, et nähti palju koheselt mu puudeid, millele vaatamata olin aga läbiraskuste hea õppija. Õppimine ei olnud üldse raske mu jaoks. Puudega olin harjunud. Mis raskus sai siis olla õppimise juures...
Sellise suhtumise saab harjuda, kuid... vist ei peaks.
Austistid võtavad end arvatavasti sellistena nagu nad ongi. Kindlasti on nende lähedastel raske toime tulla....

Minu jaoks on olnud oma papa sõnad, mida sain teada ju peale ta surma, väga positiised, kogunisti praegu jaksu andvad,  ja usun, et papa mõtles mulle kui asjaliku tütrele, mitte kui ainult puuetega tütrele: ta on uhke minu üle, teab, et mina saan alati hakkama... Minu meelest, peaks selline mõte olema enne surma kõikidel puudega lastevanematel. Lastevanematel, kel on erilised ja andekad lapsed.
Ühiskond saaks siin palju kaasa aidata.

Muide, eile voodisse minnes meenus siiski, et möödas on ka 18 aastat õudsusunenäost,  mis sai ka pöördepunkti oktoobri alguses. Siis olin kõige rohkem omadega läbi,  kus hetke mõtlesin, et ma ei suuda enam elada ja... aga lihtsalt ma ei suutnud alla anda... Sama kaua  on olnud arm jalal, mida ma viimasel ajal iga päev enam tähele ei pane, kuigi näen seda päevas ikka mitu korda...
Korraks käisid külmajudinad läbi keha.
Tundsin, et silmad lähevad märjaks...
Õnneks see oli ka kõik.
Tirisin teki hästi enda ümber.
Ja jäin rahulikult magama...

Kommentaare ei ole: