Teisipäev, oktoober 04, 2016

Need uued ja tundmatud...

Vahel, ja sageli on meeldiv kohtuda uute inimestega. Me kohtume päevast päeva võõrastega.
On inimesi, kes jäävadki võõraks. Me ei soovigi nendega rohkem midagi kui silmata ja mööduda.
On inimesi, kellega vahetame mõned sõnad ja mõtted ning lähme oma teed.
On võõraid, kelledest saavad lähedased inimesed.
Omad inimesed.
Ja kellelegi jäävad ikka võõrasteks.
Selline on kohtumiste saatused.

Täna sai ikkagi Eesti nais - presidenti. See on ajalooline hetk, kuigi see protsetuur oli kiire  ja üldse väsitav... Veel kurvem on see, mis negatiivsetel arvamustel ollakse pr Kaljulaiust... Loodan küll, et rohkem on häid arvamusi... Aga eks see ole ikka nii avaliku tegelasega: alati leidub neid,  kes ei jää ealeski rahule või oskavad lihtsalt salvata.
Tean seda iseendalt juba.
On olnud neid, kes tundmata mind teavad minust rohkem kui mina ise. Ja ikka negatiivsemalt...
Kurja õelusele suudab vastu seista tugev inimene.
Maailm on läbiimbunud tõesti kurjusest, ärapanemisest. Muidugi, kõik ei saagi  kõigile meeldida. Ilmselgelt oleks seda palju soovitud. Samas peaks ja peabki jääma igale ühele oma arvamus, mida saaks ka väljendada natukenegi positiivsemalt vaadates kõigepealt ise peegli, siis küsides endalt, kes mina olen...

Ja mina ikka ei leia isiklikku abistajat. Jah, oli tore  kandidaat. Mulle ja ka Katariinale meeldis... Kuid ta siiski loobus. Valis teise asja, mis on kindlasti sama tähtis kui töö. Õppimise. Õppimine on ka töö. Vägagi töö.
Olen aru saanud tööandjana, et vahest ei mõju magusalt ka meelitused. Paindlik  tööaeg. Just nimelt tööaeg, mitte konkreetne töögraafik, sest püüan abistajatele igati vastu tulla ega ka suht hea tunnipalk.
Veel olen mõistnud, et see ei ole kellegi süü, et mina ei leia vahetevahel tükk - tükk aega uusi häid abistajaid ning kandidaaditele ei sobi see töö.  Ei ole ju minu süü, et mul on erivajadus isiklikke abistajate järgi või et elan maal või jumal teab mis veel... Ei ole ju tüdrukute süü, kes teevad omad valikuid või ei tea veel, mida nad tegelikult soovivad ja nii edasi...
Kõik ei saagi olla isiklikud abistajad. Nagu kõik ei saa olla president. 
Ütlen ausalt, olen abistajate otsimisest veidi väsinud. Või õigemini see häirib teiste asjade tegemisel. Mõte läheb ju pidevalt sellele, kas homme - ülehomme leian otsitava. See raskem otsimine vist kui mõnel armukese või kaaslase otsimine ;) :) See on pidev ...
Aga alla anda ma ka ei saa. Otsimisest loobuda...
See aasta kevadest saadik tundub, et ongi olnud ainult hetkekohtumised. Paarikümme tüdrukuga. Neist on püsivalt jäänud tõepoolest Katariina. Eelmine aasta sujus kuidagi sujuvamalt. Tühje auke ei olnud...
Praegu mõtlen sellele ka, mida veel paremaks muuta töökeskkonnas, kuid siin raske veel midagi paremaks muuta. Hetkel ja kohe. Üle varju ei hüppa keegi. Ja siis on ka küsitav, kas kohe jäetakse tööle...
Kõigepealt tuleks ikka ja jälle rääkida ja jõuda arusaama juurde, kui hea ja kasulik amet on isiklik abistaja amet. Ja olengi otsaga alguse juures tagasi... 

Olen tänulik aga, et olen saanud kohtuda  viivuks paljude tüdrukutega, ja kohtumiste kaudu rohkem tundma õppinud ka iseend.


Kommentaare ei ole: