Kolmapäev, oktoober 12, 2016

Veelkord piletidest ja kui oluline on minna viimase piirini

Piletilevi vastas juba. Küsisin ise, kelle poole peaksin pöörduma, et ettepanek esitada. Vastus oli tõesti väga meeldiv. Ei olnud sugugi eitava hoiakuga, AGA neil on kindlasti üle 1000 korraldaja, kellel kõikidel on erinevad soovid ja tingimused piletide hindadele. Läbirääkida tuleks mitmel tasandil ja usutavasti väga paljudega. Soovitati juba järgmist inimest, kellega rääkida.
Mulle meeldib nii Piletilevi kui ka Saku Suurhalli töötajate positiivne toon, kuigi arusaamatusi oli rohkem kui vaja. Isegi mu isiklik gmaili aadress streigis, täna ka mu teine  aadress ei lubanud  neil mulle kirju saada... Lõpuks andsin kolmanda ehk töö aadressi. See toimis. Kõigil meil oli selles siiras hea meel.

Süsteemi on keeruline muuta. Aga mitte võimatu.
Ei ole ikka nii, et mina kui erivajadustega inimene peabki leppima kõike sellega, mis talle ette antakse ja mitte tahtma midagi teist, talle sobivamalt võimalust... Et ta peabki olema hall hiirekene hallis puudega massis.Et peakski kartma elu - olu. Et mõtle ainult puudele ja sellele, mida ei ole kohane teha, sest oled lihtsalt ratastoolis...
Huvitav on see, et kahe päeva jooksul ei ole mind mõistnud mõned erivajadustega inimesed ise. Et ma nagu tahan nagu taevamannat - see tunne on mul. Veel on mul tunne, et olen süüdlane, et ma ei suuda olla nagu  puudega inimene, kes saab aru, et on palju võimatut, mis nagu ei saagi võimalik olla...
Hästi keeruline lause.
Sama sassis tunne mu sees.
Kuid see EI oleks mina.
Mind on kasvatatud juba nii, et saab kõike, kuigi vähegi tahta. Olen selline olnud pool elu: võimalik on palju, kui vähegi lubada võimatutki. Õnne. Rõõmu. Ka raskusi.
Seda halba tunnet ma endasse tegelikult ei soovi. Ei lubagi. Küll aga mõtlen natuke selle üle, nopin kasuliku välja
ja jään ikka iseendaks ja kõnnin ratastoolis edasi oma teel.
See on parim, mis saan teha.  Nii iseenda kui teiste jaokski.

Ja tuleb hakata rohkem ja rohkem rääkima, kui tähtsad on ligipääsuks elule igasugused inimlikud tunded, kui tähtis on julgus olla ise, kui vajalik on suhtlemine kas või 1000 korraldajatega ükshaaval... Käiagi igal pool, näidata, et olengi olemas... Lihtsalt käia, mitte isegi nõuda, kuid jääda samas lollikindlalt iseendaks.

Mõistan, et kõik füüsiline ligipääs on oluline, ja hästi - hästi palju on tehtud, kuid väga -väga palju on tegemata vaimsel tasandil. Ei julgustada inimesi mina - ise olema, kõik tiirleb millegi füüsilise ja kättesaamatu ümber. Ja ongi seni kättesaamatu, kuni mõistame, et tegelikult on kõik käes.
Hea on olla mugavasstoonis.
On õpetatud seal olema.
Puudega inimesed kardavad, et puudeta inimesed ei mõista neid, kuna´on erilised.
Puudeta inimesed kardavad, et puudega inimesed ei mõista neid, kuna on erilised.
Kõik kardavad, kõik ei mõista.
Unustades, et kõik oleme ainult inimesed, keda tuleb mõista ja mitte karta.

Minu soov on kõikidele, kes tegelevad puudega inimestega või ka iseendagagi: märka neist ja endas inimest.
Mitte omal jalal kõndijat.
Mitte ratastoolis istujat.

Kindlasti on ELIL  ja teised suure töö teinud Saku Suurhalli füüsiliselt ligipääsetavaks tegemisel, kuid palju suurem töö on meil kõikidel veel ees, et muuta inimest end ligipäästetamaks nii iseendale kui ka teistele.
Kas mina ise pääsen endale täitsa ligi... Seda ma veel ei oska öelda. Arvatavasti olen kuskil poolel teel. On mulgi omi hirme, mis takistavad mind edasi liikuda.

Aga tänasest on mul piletid kontserdile 2. novembriks olemas. :) Ja nii nagu mina soovisin ja planeerisin... Tunnistan , et olen õnnelik!
Praegu sooviksin kogu maailma kallistada ja öelda aitäh, et võin/saan elada oma hullumeelselt elu :)

Kommentaare ei ole: