teisipäev, oktoober 11, 2016

Tegin sellised ettepanekud Saku Suurhallile ja Piletilevile

Täiendage palun piletide ostmisel võimalusi, et kõikidel erivajadustega inimestel ratastoolis oleks meelepärane valiku võimalus piletide ostmisel ja üritustel käimisel:

1. Ratastoolikoht, saatjale ei garanteerida istekohta (see juba olemas)
2. Ratastoolikoht ja saatjale istekoht
3. Kaks istekohta - nii erivajadusega inimesele kui saatjale - ja ratastool hoiul.

Otseloomulikult istekoht saatjale peaks olema tasuline. Hea oleks siingi vähemasti kaks võimalust: kas pool hind või täishind saatjale. Saan aru, et tasuta istekohta päris ei saa ja on mõeldamatu. Igasuguse ürituse korraldamine ja kunst vajab omajagu raha.

Ja usun, et panna tool ratastooli kõrvale, ei ole kuigi raske. Sest on erivajadustega inimesi, kes vajavadki saatjat/isikliku abistajat enda kõrvale (nt mina isiklikult ei saa oma käega vajadusel ninagi pühkida kontserdiajal).

On saatjadki, kes olulised pereliikmed ja sõbrad, kelle kõrval sooviks lihtsalt istuda ja naudida kui kõige tavalisem külastaja.
Saatjalgi võib - olla mõni nähtamatu tervisehäire, mis nõuab istumist ehk takistab seismist paar tundi järjest.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ei ole  ju keeruline natuke mõelda edasi, et muuta olemasolev paremaks ja valikute rohkemaks. Kui tavakülastaja saab pileti hindu valida, siis miks külastaja ratastoolis ei peaks valikuid saama?

Arvatakse küll, et ratastoolikoha pilet on sooduspilet, kuid kui natukene loogilisemalt mõelda, siis Saku Suurhallis polegi soodushinnaga pileteid, vähemasti 2. novembril. On erinevad hinnaklassid ja ratastoolikohad. Inimesed ratastoolis hoiavad kokku lihtsalt saatjatelt, kellele ei garanteerida istekohta. Midagi pole siingi viltu. 
Minule aga see variant ei sobi mitte.  Juba üksnes erivajaduste pärast.
Minu jaoks oli hästi naljakas ja ebaloogiline, kui mulle öeldi, et Saku Suurhallis ei või viibida tasuta inimesi, kuid te saatja võib minna näiteks kohviku, mis on lähedal, teie heaolu mõttes viibib teie saatja lähedal - noo, halloooooooo... Kui peaksin juhuslikult aevastama, kas siis olengi kontserdi lõpuni tatise ninaga..... Oi, milline heaolu! Mina EI saa oma käega vajadusel kontserdiajal nina pühkida. (Kodus saan, pole probleemi. Abiks põlved.) 
Lõppude lõpuks, minu soov on alati, et minu isiklik abistaja või saatja, kes ta iganes minu jaoks on, saab istuma minu kõrvale. Ja seda mitte ainult abistamise pärast. Ka lihtsalt igasuguste emotsioonide pärast, mida saabki kogeda kõrvuti istudes.
Tunnetele  ja emotsioonidele peab ka ligipääs jääma.
Ja valikutele.

Olen valmis ka asjaosalistega Saku Suurhallis ja Piletilevis kohtuma.

2 kommentaari:

Kristiina Allekõrs ütles ...

Tasuta peab olema saatja Tiia. Kõik pole siiski rikkad või on meeletud kulud,et kinoni jõuda. Selle arvel võib täiskasvanute piletihinda mõnikümmend senti tõsta,et ettevõte miinusesse ei jääks. Meie ühiskonnas pole reegel,et igal ratastoolikal on keskmine palk,iseseisev kodust väljumine ja auto. Lihtsad argumendid. Muu õige.

tiia ütles ...

Kui nii täitsa mõtlema jäämegi, siis Eesti ühiskond ei muutugi. Negatiivne sihikindlus.
KUID,
olen nõus isiklik abistaja või abistav saatja nagu Piletilevi lehel, peaksid kliendile tasuta saama kõikjal, kuid riik peaks osaliseltki kinni maksma, või ürituste korraldajad neile istekohagi andma. See on see, mida tuleb lollikindlalt ajada ja rääkida.
Asi ei ole vaid ainult puudega inimeste rahas, vaid palju rohkemas ja laiemas võtmes.

Ja kindlasti peab jääma valiku võimalus. Ja arusaamine peaks tulema, et saatja võib olla hea sõber, kallim, laps, ema ja isa, vend või õde või kes iganes, kuid nad on hoopis teistes rollides. Ja erivajadustega inimene võiks minna ka oma abikaasa, kes on ta saatja ja isikliku abistajaga ning katki pole ju midagi - vastupidi hoopis, see oleks igati normaalne :)

Tasuta lõunaid pole tegelikult olemas. Keegi ikka maksab midagi kinni.