Esmaspäev, oktoober 14, 2013

Hetk...

... on tavaliselt nii mööduv, et järgmine hetk ei mäletagi eelmist hetke. Sedasi mööduvad eluhetked...
... on mõnikord siiski kuidagi eriline, mis jääb meelde. Soovime või ei...
... võib muuta kogu edaspidist elu...

Ma ei tea, kas oleksin täna see Tiia, kes olen, kui ei oleks olnud hetke 25 aastat tagasi. Täna 14. oktoobril 1988... Olen tuhandeid kordi mõelnud, kas jätaksin selle hetke elamata, kui saaks aega tagasi keerada ja uuesti elada, uuesti elu alustada...
Usun, et ei jätaks :)
Sellest hetkest saadik olen elus kogenud palju õnne ja palju muretki. Naeru. Pisaraid. Olen õppinud tundma nii iseend ja teisi. Võitma ja kaotama.
Loodan ja usun, et elu toob veel ja veel põnevat. Õnnemänge. Karme mänge. Hetkigi, mis jäävad meelde...

Olen tõesti tänulik aastate tagusele hetkele!
Olen tänulik iseendale ka nüüd, et suutsin  tookord hetke vastu võtta, teadmata, mis mind ees ootab!

Kindlasti nüüd on mitmeid, kes loevad ja mõtlevad, et olen imelik ja veider... Ehk on neidki, kes leiavad, et ma peaksin hoopis vait jääma ja mitte kellegiga jagama oma elust ühtegi hetke ega emotsiooni.
Andeks, olen mõistuse juures ja vakka ei jää enne kui... :) Kui oleksin julgenud vahepeal kõvemat häält teha või ausamalt rääkida, oleks ehk nii mõnigi halvem hetk mu elus ära jäänud. Seega, olen õppinud rääkimagi...

Ja arvatavasti, kui teaksin, mis toovad homsed hetked, siis võiksid tulla küsimused: kas olla või mitte... 

Kommentaare ei ole: