Kuigi üks ups tänasest päevast paneb tõsiselt mõtlema, kuidas niisugune uudis ikkagi mõjub vaimsetervisele... Sain teada, et poiss jääb sõjaväkke. Ta ise on rahul.! AGA... arstid taas olevat öelnud, kui ta teeb füüsilist tööd ja toimetust, siis elab 2...3 aastat veel, KUIGI KEEGI VIST EI TEA IKKA VEEL TÄPSELT, MIS TAL VIGA ON.
Andeks, kas asjad käivad tänapäeval tõesti sedasi, et meditsiin ennustab surma ette ilma täpse diagnoosita või ravimiseta!?
Muideks, see 2 ... 3 aasta elamine oli eelmine aasta juunis juba. Kui nüüd lahutada möödunud aeg nendest lubatud aastatest, siis...
Minu mõistus tõrgub siinkohal edasi mõtlemast...
Siin on midagi väga mäda.
Kuidas saab jätta sõjaväkke patsiendi diagnoosita, kui justkui oli või on noormees 99% mittekõlblik... Kas üle öö vähenes protsent...
Või maksab sõduripoisi sõna...
Õnneks Silver ise on positiivne. Ta soovib olla ja elada! Ikkagi vast minu elusoovi pärinud... :)
Mul kui emal on laviin küsimusi, milledele sooviksin lõppude lõpuks vastuseid. Tegelikult ma ei tohi seda infot teada ega ammugi blogida... Kuid ma ei saa ka vaikida. See on lihtsalt üks suur küsimus.
Hommikul oli parem ups.
Mõtlesin pika aega veel maalimist õppima minna. Rahvaülikooli. Hommikul sain teada homme alustava grupi juhendaja Suvi kahtluse. Robert Suvi kahtleb, kas mul kui väljakujujnenud kunstniukul ongi selles grupis midagi teha. See on mulle nagu tunnustus! Muidugi, kui soovin, siis võin loomulikult minna...
Nüüd mõtlengi, kas minna või mitte minna.
Seda enam, et mu mõlemad isiklikud abistajad on hetkel haiged. Jne.
Ma panen kohe ka järjekordselt uuesti tööpakkumise. Siiani ei ole keegi uurinudki, mis töö see on. Olen aga päris kindel, et kuskil on keegi, kes soovib abistaja tööd teha ning kellest saab minu tüdruk taas.
Aahhjaaaaa, kutse kohvile kommentaari kirjutajale kehtib veel tänagi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar