seda blogimist ei tohiks ma vist praegu teha... Saan aru, et minevikust arvamused saadavad mind tänagi veel... Saadavad arvatavasti surmani... Kuid blogin siiski, et mitmed head inimesed on mulle ja Silverile kaasa elanud paari nädala jooksul. Nad ehk küsivad, mis saanud. Ma ei ole kartlik ega muud sellist (ma pole seda siiski vist olnudki) nagu aastaid tagasi... Too oli too aeg ja ongi kõik ...
Vähemasti mina olen neilt / teilt tuge saanud. Usun, et selles teadmatus oleks olnud mul enda üksinda jätmine taas ja vaikimine või võlts naeratus näol kõige hullem, mis oleksin võinud teha... Oleksin lihtsalt lolliks läinud! Aitäh!
Silver on praeguseks kodus. :)
Kaitseressursside Amet vastas mulle ka täna, kirjutasin neile ise eile, kuna olukord oli mulle ebaselge ja kartus ka sõdurpoisi pärast. Seega, võib küll julgesti nende poole pöörduda. Vastus küll ametlik nagu oodatud, kuid nõuannegi, kuhu edasi pöörduda. See on teadmiseks neile, kellel tekkivad probleemid oma sõdurpoistega. Loodan, et neid on vähe!
See vastus tuli siiski alles siis, kui poiss oli kodus...
Ausalt öeldes, paar viimast päeva on olnud kuidagi väga kreisid... Ütlen vaid, minagi muretsesin ja muretsen edasi poisi pärast ja üleüldse laste. Muretsen ka siis, kui raudselt vaikin. Rõõmustan ka, kui on rõõmustada, isegi siis, kui ei öelda, et rõõm... Usun, et see on emade tunne. Usun sedagi, et head mõtted mõjutavad lapsi. Ausalt öeldes, ma olen lastest väga vähe kirjutanud ja rääkinud. Tean, et ei soovita. Teisalt, usun, täiskasvanu peab ise oma elu elama!
Lihtsalt sõjaväe asi kasvas ühe hetkega üle mõistuse...
Aga palju tegelikult vaikinud olen.
Vaikin edaspidigi paljust.
Ja loodan ja usun, et kõik läheb siiski hästi. Ükskord lõpeb kõik hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar