... peab olema. Siis ei saa miskit liiga palju ehk teisi sõnu, on kõike parasjagu :) Eile õhtul sain päris hea ebameeldiva laksu, mis pani taaskord mõtlema selle üle, et midagi siin maamunal ei juhtu niisama. Avalik tegelane ongi keeruline ja raske olla. Kuulsusega tuleb arvestada kellegi negatiivsusega sinu pihta. Kadestamisega. Tegelikult mu olnud ja praegune elu ei ole küll kadestamisväärt. Jah, olen rahul, kuid ennekõige iseendaga ja selle vähesega, mis mul on. Ja oma vigu ja nõrku tean ka hästi. Samas muretsen, mis asi see küll on, et inimesed suvalisel ajal hakkavad teisi halvustama. Hukka mõistma. Uurimata või küsimata, mõtlemata, milles asi üleüldse on või kuidas saaks kaasa aidata, et probleem laheneks. On see stress... On see kibestumine... Või veel muud... Ausalt öeldes, ega ma eile õhtul eriti hästi aru ei saanudki, milles tegelik minu probleem on või mida peaksin tegema, et muutuksin paremaks... Sain aru, et see oleks hea, kui mind üldse ei oleks. Olen lihtsalt nukker. Võib - olla see vihapurse oli mõeldud purskajale endale... Kes ikka sooviks endale vihane olla... Olla endale vihane või õnnelik on sama rasked. Tean seda oma kogemuste põhjal. Võib - olla vajati hoopis kedagi, kes vähemasti kuulaks....
Ma kardan, et uudise teadmine, et Eesti ongi vaesem riik, süvendab inimestel kibestumisi veelgi. Jah, oluline on raha... Ei vaidle raasugi vastu.
Kuid teiste märkamine jääb tahaplaani...
Veel mõtlen ikka, et net on avalik ja ohtlik koht, kuigi klõbistad mugavalt omas kodus. Tuleb meeles pidada, mida kirjutada, mida kellele öelda - sest internetil on suured silmad ja kõrvad :)
Aga mina lähen ikka aina edasi. Jään iseendaks oma heade ja veadega. Meist keegi ei ole ideaalne. See on ju inimlik :) Ma ei soovi, et mu elu - olu on kellelegi kadestamisväärt. Ma ei soovi kellelegi neid raskusi ja üleelamisi, mis mul ette tulnud. Südamest ei soovi.
Ma ise ei tunne, et oleksin teatud - tuntud.
Olen lihtsalt elanud. Oma higi ja vaevaga saavutanud selle, mis mul on. Nagu paljud paljud teised inimesed.
Täna tean, kus on 2017 aasta esimene näitus. Võru Kultuurimajas "Kannel". Selle näituse ettepanek sai alguse käesoleva aasta alguses, kui mu netituttav Elve küsis, millal tuled oma näitusega Võrru. Kahjuks selleks aastaks on seal kõik ajad juba planeeritud. Pakuti lahkesti järgmist aastat. Mu näitus saab olema jaanuaris. Täpsem info sügise poole.
Niisiis Võrru lähen varsti!
Homme 25 aastat tagasi sündis mu esimene tütar. Lihtsalt uskumatu! Nagu kõik oli nagu eile või siis üleeile, kuid mitte 25 aastat tagasi... Kui palju rõõme ja muret ja südamevalu ... See öö ja päev oli mu elu üks õnnelikumaid :) Kõigele vaatamata.
Aeg kaob kiiresti.
Märkamatult.
Me lihtsalt tegeleme tähtsamate tühjade asjadega unustades, et siine elu on hetk. Aega peab võtma ajast tagasivaatamiseks ja ajas olemiseks. Aega ei saa osta. See vist üks ainsam asi, mida ei ole võimalik mingi raha eest osta ega müüa. Alati ütleme, et kiire ja oota, aega on - aeg aga ei oota seni, kuni meie kiirus või aeglus üle läheb...
Naudime siis praegu hetke. Võtame kõik , mis hetkes on. Anname kõik, mis hetkes anda.
2 kommentaari:
Alles järgmisel aastal!!! :D
Aga hea seegi. Kui Jumal tahab, siis tulen kindlasti su näitust vaatama. Sa oled tubli. Aga ära võta neid halvustajaid südamesse.
Ja palju õnne tütre sünni puhul, kes küll veerand sajandit tagasi sündis. Umbes sel ajal hakkasin Su tegemistesl ka silma peal hoidma ja imestasin, et küll sa ikka jõuad ja suudad kõike. Või noh, kui mitte just kõike, siis väga paljut.
:) :) :)
Ohoo, nii kaua hoiad silma mul peal - äge! Arvan ise ka, et kõike ei jõua, natuke küll.
Ja kui soovime ja palvetame, küll kohtume näitusel või varem
Postita kommentaar