Esmaspäev, veebruar 29, 2016

29. veebruar

Üks  hea päev aastale juures. Liigaasta  olevat siiski  kõigele vaatamata väga hea,  nii räägitakse. Eks seda võin öelda  aasta lõpus, kas oli hea või normaalne või halb aasta. Üht võin küll öelda, et Ahvi aasta on alanud ahvi tempudega.  Nüüd  vaja lihtsalt alles hoida enese kindlusemeelsus ja jääda iseendaks. Mitte teiste poolt tehtud ebaasjalikke lollustega  kaasa minema.  Nende lollustega, mis on tõelised lollused.  Lapsemeelsed vembud  peavad olema ja jääma. Sest need  aitavad kõige hullemadel ja raskemadel hetkedel naeratada maailma ebaasjalikele lollustele  vastu.

Täna suhtlesin hästi meeldivat Eesti Energia klienditeenindajaga Ingega. Telefonisti ja e - kirjadega.  Probleem  sai lahendatud. Eelmise kuu alguses ma natuke koolitasin neid,   tuletasin meelde, et mõni elektritarbija on ka kõnepuudega ja nendega ongi  parem suhelda e   -  kirja teel. On ju  solvav, kui  näiteks  klienditeenindaja nähvab, et rääkige selgemini.... Õnneks  reageeriti  koheselt. Ma  isegi ei saatnud neile tookord kurja kirja, vaid hea selgitava. Minuliku.
 Ja täna see toimis.
Probleemgi sai kiirelt positiivselt lahendatud.

Sünna jätkub. Ei tahtnud küll see aasta väga kaua kestvalt sünnat, kuid siiski on kestnud poolteist nädalat. Täna  sain postkaardi - neljanda. Nii vähe kaarte   ei  ole ma veel  ükski aasta saanud... Tänapäeval on kaart väga üllatav kink!! Mina isiklikult ootan kingituseks kasvõi kaardi...  Mul on kõik  kaardid alles, vist 5. eluaastast....  Kõik  teised kingitused on närtsinud, ära söödud,  katki läinud, kadunud, ära kandud... Enamus neist on meelestki läinud...

Täna tohtivat naised teha abielu ettepaneku... Mul on siis neli aastat aega leida see väärt ja õnnelik mees, kellele avaldada vähemasti armastust, juhul, kui keegi enne mulle ei avalda...
 Nali naljaks.
Olen väsinud.
Kurbki.
Mul on kaks väga kallist inimest kadunud... Mõistus tõrgub uskumast , et mu vanaemast õunapuu otsas jääb sellest kuust vaid väga ilus ja hea mälestus... Mul on  olnud üle kolmekümne aasta vanaema.... Ja üks asine asi, mis viib mu mõtted kurbusele... Vanaema Stella ütles paar aastat tagasi, kui seda enam ei tule ega ole , siis tea, et mind ei ole enam... Nimelt, ta kandis mulle aastaid ja aastaid iga kuu kommi raha... See väike asi andis märku, et kuskil on keegi, kes minust tõesti hoolib ja vanaemaga on korras... Ennem kirjutasime palju teineteisele.... Veel eelmine aasta mõtlesin alati Koselt läbi sõites, et peaks taas vanaemale külla minema ja ütlema, et on kallis.... Ma vist  ei saagi enam minna... Kurb tunne on.
On asju, mida ei tohi homsele lükata.
Südamesse jääb vanaema Stella alatiseks. Kuigi loodan ikka veel, et ta ehk veel luuletab ja kirjutab   ja.... Sest raha ei ole veel näitaja.... Aga jõuludeks ega sünnipäevaks ei ole tulnud kaartigi...  Asi pole siiski õige....
Vanaema Stellaga kohtusime "Prillitoosi" kaudu, kunagi loeti mu kiri seal ette. Olin vast 17 aastane ja enda meelest elutarkki. Ja vanaema kirjutas mulle....     
Ja teine kadunud hing on  mu sõber...
Püüan välja uurida, mis kallide   inimestega  juhtus... Ei saa ju niimoodi, et ühel hetkel pole neid mu elus  ja ma ei tea neist midagi....

Kui teil on keegi kallis ja armas südames, öelge talle seda. Minge ta juurde.
Homme võib olla hilja...

Väsinud olen suurema jama pärast. Täna ma veel ei blogi sellest. Blogimata see kindlasti ei jää.
Veebruar on olnud nii hea kui ka pingeline....

Kommentaare ei ole: