Reede, august 26, 2016

Keeruline on iseendaks jääda

 Täna mul nii ilusat lauda ei ole nagu eelmine aasta, kuid mu mõtteid on peaaegu samad nagu eelmine aasta 
http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee/2015/08/roomus-on-monikord-see.html
Kuid iga aasta 26. augustil on mu ema sünnipäev. Täna 71. Kuna see aasta olen pidanud põrkama igasuguste arvamuste vastu, mis on seotud emaga, siis otsustasin täna päris siiralt kirjutada. Loomulikult saatsin talle sõnumi. Sest enamat ei saa teha. See ei toimiks.  Kahjuks. Kuid usun, et soovida endamisigi head, head mõtted jõuavad läbi õhu (ilma ühegi juhtmeta ja pulgata!) selle inimeseni, kellele need mõeldud on. See ei ole kohustus soovida emale head soovida. Ka nii on mulle palju öeldud, et täitad oma kohustust... See ikka palju rohkem. Kuid kui ta ei suuda minuga suhelda ja andeks anda minu täisväärtusliku elu, mida tegelikult ema ise mulle nii väga soovis omal ajal, siis mina ei saa sinna midagi parata. Tuleb lihtsalt lõpmatult loota, et see ükskord muutub...
Arvan, et siit leiavad  vastuse need inimesed, kes arvavad, et mina olen kurjajuur, kes ei tahagi emaga suhelda...
Olen emale tänulik, et ta kingiks mulle suurepärase elu.!

Olen tõesti õppinud ise ja üksinda vahetevahel rõõmu tundma.
Nagu ka muresid.
Kuigi olen väga hea jagaja, rääkija. Kui vaja. Ma ei ole kindlasti endasse sulguja ega kibestuja.  Kuid üsna sageli üksinda.
Inimene, kui ta soovib  iseendaks jääda, ongi tegelikult loomuselt üksi.
Nüüd on teiste inimeste otsustada, kas nad suudavad mõista iseendaks jääjat selliselt nagu ta on või mitte.  Kas nad suudavad arusaada, et keegi pole kellegi oma, et keegi ei saa olla kellegi moodi ega ka vahel lausa omand... Kui mõistetakse ja saadakse aru, siis ongi korras - inimeste üksidused sulavad omavahel kokku...

Hästi keeruline on tegelikult jääda iseendaks nii suure täiskasvanu lapsena kui emana kui ka naisena. Samas olla kõikidele meeltmööda.
Ja kui olla veel puudega - see tähendab kahe kordselt keerukust.
Oli aeg, kui ma seda ei tahtnud mõista, ei soovinud tunnistada... Kuid see  on lihtsalt nii.
Parim ja kasulikum iseendale sellises keerukas olukorras jääda iseendaks. Siis püsib lootus, et leiab kunagi paljudega ikka ühise keele. Aga mitte kõikiga - see asjatu lootus, et saab olla kõikidele meeltmööda...

Täna on Ameerikas naiste õiguste päev... Kuna iseendaks jäämine on esmane õigus ka  igale naisele , siis loodan, et mu see blogitust paneb natuke mõtlema igat inimest... Kuigi veidi ehk segaselt kirjutatud...

Ahjaa, tegin veel ühe nalja. Tagamõteta. Kirjutasin saadesse "Õhus on armastust" päris pika ja mõtlema panema kirja. Puudega naisest ja armastusest. Mul tuli tunne, et kas praegu või mitte kunagi. See polnud tavaline mehe otsimise kiri, et esikohal jumal teab mis... Mul ei ole aimugi, kas vastukirju tulebki. Igatahes tundub, et saatejuhtidele Laurile ja Lianale kiri meeldis kuidagi eriliselt. Kuigi kirjutasin varjunimega, aga hästi endalikult. Mõtlesin seda tembu ammu teha... 

Kommentaare ei ole: