Reede, august 12, 2016

IAT-st ja paljust muustki - jälle...

Facebook´is tuli jälle teemaks IAT.  Et seoses töövõimereformiga peaks olema see aktuaalne. Kas ikka on... Selles kahtlen jätkuvalt sügavalt. Nagu kahtlen reformiski... Kindlasti ei ole ma nõus, et teenus peaks olema tasuta, küll olen vägagi nõus, et IAT peaks olema puudega inimesele piisavas mahus tasuta st riik/omavalitsused peaksid suutma teenust rahatama normaalselt.
Veel arvasin fb-s:  Ühelt poolt, ei ole isikliku abistaja tööd väärtustatud veel. Seni kuni seda ei suudeta teha, lonkab kõik see sisteem... Sageli arvatakse, et üks kindel isiklik abistaja peabki olema aastaid - see ei ole mõeldav. Jah, hea on, kui aasta kaks, kuid siis tuleb kindlasti üldjuhul sõprus (ja maailmas on näiteid veel rohkem, et tuleb armumine ja armastuski) isikliku abistajaga, kuid sõbrateenus ei ole IAT - sellest tuleb vahet teha ja väga kindlat, muidu võib tekkida vastupidine, halvem olukord.. Heast töösuhtest ja sõprusest võib tekkida ka pahameel ja nii edasi. Kolme aastaga on olnud mitmeid ja mitmeid isiklike abistajaid, kellega oleme nüüd sõbrad ja sõbrannad, ja usun / usume, et see roll jääb aastateks. Igal tööl on seega mitu külge, millega tuleb kindlasti arvestada. Isikliku abistaja töö on väärt töö, isegi siis, kui see kestab töövõtjale lühikest aega. Avardab silmaringi jne. Mulle kui tööandjale ongi vist see kõige pingelisem, et tuleb pidevalt uusi häid töötajaid otsida ja leida... 
Ja veel mõtlen ikka ja jälle, et erivajadusega inimesel peaks olema kindlasti õigus öelda, kui suures mahus st mitu tundi päevas/kuus/aastas IAT-d vajab - keegi teine, ametnikud ei suuda seda päris õieti inimest hinnata. Kahjuks siiani, õnneks küll vähem juba, on meil eelarvamine, kui inimene on nähtava füüsilise puudega ja veel kõnest ei saa kohe aru, siis automaatne arvamine, et tal tugiisikut või/ja eestkostjat. Isiklikust abistajast ei teada veel nii hästi ja palju. 
Mul isiklikult on olnud IAT 17 aastat. 
Ma ei kujuta oma elu teistmoodi ettegi. Enam. 

Huvitav on see, et uued ja õiged isiklikud abistajad tulevad õigel ajal. Olen tegelikult maist saadik töövestlustel kohtunud viie - kuue tüdrukuga, kes ei olnud päriselt minu inimesed... AGA tegelikult mul oli olemas abistajana Kristi ja  juulis natuke vähem ka Helerin. Järelikult, mul polnudki tühja kohta uuele. Ja mul on olnud kaks imevahvad suvekuud. Nüüd küll loodan ja usun, et praegu olen leidnud kaks toredat tüdrukut... Sest üleeilsest tekkis mul tühi töökoht. Kristil oli  viimane tööpäev.  Kuid, üleeile kohtusin Lyga, kes tegi kohe proovitunnid ja minu meelest meil sai kohe hea klapp. Loomulikult tuleb veel meil teineteisega paar päeva   harjuda, teineteist tundma õppida, kuid mul on küll hea tunne juba praegu. Homme usutavasti  tuleb juba Ly tööle.     
Järgmine nädal näeme Mariannega teineteist. Tema lubab septembrist tööle tulla. 

Oi, tüdrukute nimed võivad  küll sassi minna...  Ausalt, ma pole veel nimesid sassi ajanud. 

Kristile aga armas tänu! Kindlasti suhtleme Kristiga edasi ja veel kaua - kaua. Juba täna suhtlesime. Ma ei lubanud, kuid ta siiski muretseb, kuidas mul läheb.   
Olen üksi...
Ja alati abistajate vaheldumisel tekib "vanadel" headel abistajatel mure, kas kõik sujub ja laabub... Kuid hoopis teises rolliski, sõbrarollis... 


Üle aastate vaatan täna silmanurgast olümpiat. ´Kui noor olin, sai vaadatud õhinal... Nüüd on mitmes olümpia, mida vaatan silmanurgast...

Kommentaare ei ole: