Reede, august 19, 2016

Kas tõesti... positiivne viirus...

Mina olevat nakkav. Positiivselt. Nagu viirus, millele on üks rohi ja ravi - mina ise. Nii on ennemgi öeldud ja öeldi tänagi... Margiti poolt eilse blogi peale. Kui see oleks naljatamisi minu kohta öeldud - oleks kuidagi kergem mul... Kuid tunnetan, et arvajate siirust ja ausust selle armsa naljaka arvamuse taga.
Olen pool päeva omaette mõtelnud, kuidas suudan ka kõige raskemal hetkel näida positiivne.  Mitte ei näi, vaid olengi selline nagu näin. Ja see tuleb mul kuidagi kergesti.
Kuigi vahel tahaksin karjuda, kuidas keegi tõesti ei näe, et tegelikult tahaksin karjuda.
Nagu praegu mõned nädalad.
Kas tõesti tõeline armastus on valulik...See peaks vist koguaeg valvel olema minu / sinu sees. Kuid ma ei soovi ju jälle südamevalu...
Või olen kogu elu eksinud. Päevast päeva.
Samas ma ei ole suutnud alla anda. Äkki see ongi see eksimine, mida aeg - ajalt tunnengi, et olen eksinud...
Ei, mul ei ole deprekat. See popp haigus oleks liiga lihtne lahendus minu jaoks. See ei aitaks mind hetkel. Ei ole iial aitanud.
Probleem tuleb lahendada.
Kõige hullemal asjal peab leiduma lahendus. Võimalikult hea lahendus. Aus lahendus.
Ainult tunnen kohutavalt üksindust. Nagu terve elu. Tüdrukust saadik. Kui olen pidanud läbielama kurba ja ka rõõmugi endamisi. Tegema otsustuseid.
Pagana pihta, ma sooviksin praegu hoopis paremat ja asjalikumat teha, kui koguaeg sellele mõelda, et olen tühi koht... Miks alati kõige kallimad teevad kõige rohkem haiget... Kas tõesti olen vähe  armastanud ja usaldanud... Mina ise pole kunagi soovinud kellelegi südamevalu teha. Aga ma ei jaksa alati naeratada vastu lollustele, et tehke, mis  pähe tuleb... Siis oleksin vist varsti põrm...
Aga arvan, et  mind on siiski selle positiivse nakkava viirusena vaja. Kas paljudele, seda ma ei tea, aga mõnele ehk küll.  Võib - olla neilegi, kes mind väga ei salli. ..
See kurb ja raske aeg möödub taas. Selles olen veendunud vägagi.
Mul pooleli suur maal. Täna suutsin paat värvitõmmet teha... Rohkem ei suutnud. Usun, et nimeks saab "Hingerahu".
Mõtlen alustada, või noh lõpetada raamatukest.
Psühhodraana olen unarusesse jätnud, nii ei saa.
Veel  tahaks nii mõndagi teha...
Tegelikult usun, et teen hingevalust lõppude lõpuks ikkagi särava pärli.
Igas hetkes - on see siis hea või halb - saab midagi panna pärli...

Kommentaare ei ole: