Teisipäev, september 27, 2016

Mõtted... emaks olemisest ja muustki...

Täna 22 aastat tagasi oli mu elus väga tähtis õnnelik päev - sündis tüdruk... :) Kolmas laps...
Oli lootus.
Oli õnn ja rõõm.
Ei olnud muret nagu. Tõemeeli ju, sel hetkedel ei peaks muret olema. Peaks olema unistusi ja soove uue elu eest. Neid oli meilgi.

Olen viimasel ajal hästi palju mõtelnud emaks olemisele. Ma ei oska öelda, kas on emasid, kel on kergem või raskem. Usun, et kõikidel emadel on omamoodi kerge ja raske. On tohutult suur õnn. On kohutavalt suur mure.  Igale emale on need tunded kõige tähtsamad.
Seda usun küll, kui üks tunne matab teise tunne enda alla, siis on miski viltu. Peab midagi muutma.
Emaks olemine tähendab seda, et alati jääb lootus ja armastus. Tingimuseta armastus.

Vahel tunneb   ema, et ta ei ole hea ema. Ei oska kõikide meelejärgi olla. Loobub paljust... Ma arvan, et loobuda ei taha tegelikult keegi. Pigem surutakse palju alla. Elatakse nagu ainult lapse nimel...
Usun, et emagi on ainult inimene. Naine. Parim on see, kui ta suudaks jääda iseendaks.
Laps vajab säravat ja iseendaga rahulolevat ema. See kandub kuidagi lapsele üle. Olgu laps siis lähedal või kaugel. Kaugel küll saavad tavaliselt olla suured lapsed...  Kui väikesed lapsed on kaugemal, siis on jälle midagi väga viltu..
Kõige hullem on see, kui laps on ema südamest kaugel.
Ja teine äärmust on see, kui ema ei suuda ega oska lapsest lahti lasta. Suurest lapsest, aga vahel ka väiksemastki. Sest juba väikesest peale teeb laps omad valikud oma eluks. Ema saab vaid abiks olla nende valikute tegemistel. Ja kui laps teebki ootamatuid valikuid, mis ei ole emale ootuspärased, tuleb leppida ja andestada. 
Sest iga inimene elab sünnihetkest oma elu.
Ema (ja ka isa) on kinkinud lapsele tema elu.

Kõik need emalikud negatiivsed tunded on mulle tuttavad. Ka mina olen mõelnud, et ma ei suuda hea ema olla... Juba füüsiliselt mitte... Tihti olen olnud enda sees salaja tundnud, et mind siiski ei suudeta võtta tõsiselt emana... Juba varsti 26 aastat... See on olnud tegelikult hästi - hästi allasurutav tunne. Jah, ma ei ole sellest eriti  rääkinud. Selle allasurumise tunde olen omakorda allasurunud.
Kindlasti on olnud küsimus seegi, kas suudan olla lastele võrdselt ema ... Ma ei ole iial mõelnud, et mul lemmiklaps. Siiski on olnud päevi ja aegu, kus keegi saab rohkem tähelepanu minult. Kuid see ei tähenda veel seda, et omas südames kedagi vähem armastaks.

Ma olen väga palju mõelnud ka sellele, kumb on olnud mul keerulisem, kas olla erivajadustega laps või erivajadustega ema... Ma ei tea. Või hoopis on õigem öelda, et igas eluetapis on keerukust ja jätaks need erivajadused tahaplaani. Need lihtsalt on mul. Olen korduvalt öelnud, et erivajadusteta ei oleks mina mina ise. 


Olen tänulik, et tritsuna sain unistada emaks hakkamisest. Ema ametist :) Jah, see oli mu esimene amet, mida soovisin tegema hakata. Seejärel tahtsin lastearstiks. Kusjuures ma ei mäleta, et ma oleksin kangesti tahtnud ravida lapsi kõndima - ei, minu jaoks polnud mitte kõndimine haigus. Tahtsin, et ükski laps ei peaks näiteks palavikuga voodis lebama, sest see on ju hirmus igav... ja et last ei panda asjatult haigla kui tal pole haigusi... Ise olin palju ju tervena mõistmatult haiglas... Arvasin, et arstid ajasid midagi sassi... :) :P

Ema ei tohiks unustada omaenda lapseks olemiseks. See aitab kaasa emaks olemisele. Minu meelest küll on see sedamoodi.  Lapski peaks aru saama, et emagi peaks saama elada oma elu, võib eksida ja nii edasi. Emale andestamagi, kui miski esialgul jääb  või jääbki eluajaks arusaamatuks või... Miski siin elus aga ei juhtu niisama.
Laps õpib mängides. Ka oma vigades.
Ema aga kasvab ja areneb oma lapsega.
Täiendavad teineteist.
Isegi siis, kui ollakse teineteisest väga kaugel.

Elu tundub vahetevahel nii keeruline,
kuid samas nii lihtne.
Lihtsalt on hea öelda, et olen ise palju õppinud ka ema rollis tänu lastele... :)

Kommentaare ei ole: