Eh, mõned päevad tagasi, täpsemalt 21. septembril tööpakkumise, et vajan isikliku abistajat. Mitmele poole. Praeguseks hetkeks on huvi tundnud üks neiu st on üks kandidaat. Seda on vähe ning samas piisavalt palju.
Suhteliselt sageli ongi olnudki üks uus kandidaat isiklikuks abistajaks see õige. Suures kandidatuuris võib mitte üks kandidaat lõpuks jääda... Nagu eelmise aasta septembris tuli ainsana Helerin näiteks. Ja nüüd tundub meile Heleriniga nagu oleks pikemalt koos olnud kui aasta. Tõsi paar viimast kuud on ta olnud hoopis isiklik abistaja vähem. Samas olen minagi rahul, et Helerin töötab oma erialal nüüd. Kuid kui mul on väga - väga vaja ja kui tal ka parajasti aega, siis tuleb ikka appi. Usun, et vahel saame siis ka kokku, kui mul just polegi abi vaja.
Aga niisuguseid näiteid on veel ja veel...
Niisiis, ma siiski loodan ja usun, et nüüdki leian päris oma inimese. Teisiti ei saagi olla :)
Viimasel ajal on nagu mingi uus trend tööotsijatel. Neil puudub nagu võime vastutada... See on saanud nagu vabanduseks... Või tööotsijatele on tõesti oluline hoopis minuga kohtuda, et mõelda iseendale enda asju selgemaks... Aga kui mõelda eilsele tagasi, mis toimus valijatekogus, siis küll tundub, et vastutuse äratundmise puudujääk on omane paljudele. See on kurb. Esimese hooga on nagu OK, ja siis kui vaja veel natuke pingutada, siis...
Mis mind täna häirib on see, et nii mõnigi arvab, et tema oleks õige uus president... Ütlen tõsimeeli, et mina ise ei ole iialgi soovinud ega unistanud väga kõrgel kohal olla. Isegi mitte naljaga. Sest minu meelest ka nali peaks jääma mõistuse piiridesse. Ja tean hästi oma võimeid, tean oma vastutust tasetki... Sooviks ennekõige siiski iseenda eest hästi vastutada ja teha kõik võimalikult hästi, mis on südamelähedane :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar