Kolmapäev, november 25, 2020

Teistsugusi inimesi unustatakse ära ehk kas me sallime iseend

 Seda saab kahtpidi mõistma võtta. Minu meelest küll. Heas valguses on kõik inimesed erilised või ei peagi toonitama, et kellegile on tarvis ehitada teistsugust ligipääsu maailmale. Teistsugust ligipääsu elule. Kõik oleme olnud lapsed, kõik saame vanaks... Kes kõnnib kiiremini, kes aeglasemalt, kes rallib ratastoolis - kuid kuhugile lähme kõik... 

See mõte tuli mul zoomi Võrumaa heaolu ümarlaual täna õhtupoolikul. 

Ja siis mõtlesin endamisi veel, et mul ei olegi olnud teistsugusi inimesi. Kõik on ühesugused erilisemad. Kes targem ja võimekam , kes lollim ja laisem, kes hakkajam, kes vaesem, kes lühem, kes pikem, ja ,nii edasi... Kuid nad annavad endast parima endale. Teevad oma elust kunstiteose. 

Ja seaduste ees oleme võrdsed. Nii või naapidi.

Ligipääs üksteise mõistmiseni algab iseendast. Seda ei saa kuidagi seadustega kehtestada ega muul füüsilisel viisil paika panna. See  vaimne tasand ongi kõige raskem. Olen nõus Kadriga, Võrumaa heaolu arendusnõunikuga. Minu jaoks on vaimne ja hingeline tasand tähtsam, kui füüsiline. Vist on nii, et kui oleks ideaalne ligipääs maailmale, kuid kui poleks inimesi, kellele läheksin natukegi korda - siis mina ei sooviks ega suudaks elada...

Facebook tuletas meelde mõni päev tagasi minu enda kirjutist viis aastat tagasi, mis on täna ka mõtlema panev:

"Mitmed ajad olen omaette mõelnud,
kui me ei salli ega mõista noori,
kui me ei salli ega mõista vanu,
kui me ei salli ega mõista erilisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista tavalisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista kodutuid,
kui me ei salli ega mõista rikkaid inimesi,
kui me ei salli ega mõista homosid,
kui me ei salli ega mõista erivajadustega inimesi,
kui me ei salli ega mõista lahku läinud peresid,
kui me ei salli ega mõista koosolevaid õnnelikke inimesi,
kui me ei salli ega mõista vägivallaohvreid,
kui me ei salli ega mõista pagulasi,
ja nii edasi
ja nii edasi -
lõpmatult ikka me ei salli ega mõista...
Siis,
kas me sallime ja mõistame iseend? Igaüks iseend?"

Mina oleksin küll tänulik ja õnnelik, kui ühel heal hetkel olen lihtsalt naine, kel on erivajadused kuhugile minemiseks ja kes ei pea kuulma, kui hullumeelne olen, et kastist välja poen... Seda tunnet olen kogenud juba palju kordi, kui sõbrannadja sõbrad, minu omad inimesed unustavad mu ratastooli ... Seda on võimalik anda kogu maailmale , usun, et samm sammult astumegi sellise heaolu poole.

Kommentaare ei ole: