... Vahel võib kurbki olla...
Ma ei oska arvata, kui paljud (minu) inimesed aimavadki, et mu sees on olnud eluaeg nukrus. See on seletamatu nukrus... mis seotud üksildusega...
Enamus ju teavad mind teistsugusena...
Mõnikord on olnud naeratus huulil, kui hinges üksilduse olemine.
Kui mitmeid kordi elus on öeldud, et ära mõtle eales üksildusest või üksindusest, sest mina olen ju sinuga... Need vaid sõnad. Mõtted pole aga kohal... Seda saab hetk hiljem tunta... Mina usun, et seda tajunud ja tundnud me mõlemad...
Tõeline olemine on see, kui oledki olemas.Tingimuseta. Igas mõttes. Kui tunned seitsmenda meelega, et keegi vajab mingil hetkel just sind.
Üksildus ega üksindus ei saagi päriselt keegi kellelegi keelata.
See praktiliselt võimatu, et inimene ei tunne mitte üks hetk enam üksindust ega üksildust.
Saab seda tunned leevendada. Kohal olemisega. Kaugemalt või lähedamalt. Rohkema või vähema mõistmisega. Tajumisega. Kallistusega. Ühe ainsa sõnagagi...
Üksildus ja üksindu
on minu meelest
kaks väga erinevat tunnet.
Seda olen varemgi öelnud ja kirjutanud.
Mis viis täna kurvale meeleolule, sellest vaikin... On hetki, kus ei saa isegi aru, mis viis... Täna tean.
Kuid kurbus on samuti vaja.
Naeratamisekski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar