Neljapäev, juuli 07, 2016

17 aastat IAT-d ja hetkel...

... on uute abistajate kandidaadite leidmisega vaikus...Ka nii ei saa ma päris öelda - olen poolteist kuuga kohtunud siiski päris mitme tüdrukuga, kes vajasid hoopis mind iseendas selguse saamiseks.  Mul on hea meel, et olen saanud neile midagi head ja kasulikku öelda. On tunne, et just seda nad vajasid kelleltki...
Samas kõik ei saagi olla isiklikud abistajad nagu kõik ei saa olla presidendid :)

Sellist uute isiklikke abistajate mitte leidmist ei ole mul oma mäletamist mööda paar aastat olnud...  Ikka on kuidagi jooksvalt leidnud... Üks abistaja on nagu teadepulga teisele andnud... :)
Saan aru, et praegu suvi. Enamus ei otsigi tööd...
Kuid mõni ikka loodetavasti otsib tööd...

Eilset blogi töökuulutust on loetud ca 700 korda... Ja praeguseks on kontakti võtnud üks noormees, kuid tal teistsugused eesmärgid... Kordan siinkohal, ma ei vaja ahistajat ega kabistajat - sedagi pole ma paar aastat pidanud ütlema ega öelnudki. :) Sellist töökohta mul EI ole pakkuda.

Hetkel mul elu seisma ei jää ja ega jää edaspidigi. Olen selles veendunud.
Usun raudkindlalt, et uus isiklik abistaja ilmub/tuleb täpselt õigel ajal ja õiges kohas.

17 aastat on olnud mul see nii.
Küllap on jätkuvalt nii...

1. juulil sai 17 aastat mul IAT-ga elatud.
Mina ise ka imestan, kuidas olen suutnid nende aastatega oma elu üles ehitada. Täisväärtuslikuks muuta.
Olen tänulik ja õnnelik.

Eile näoraamatu üks vestlus oli küll hetkeks ebameeldiv - sooviti mind maha teha nii tööandjana kui inimesena - kuid praegu juba mõtlen, et natuke negatiivsust avalikult minu kohta,  oli minu jaoks kogunisti hea... Kuna sain pisut toetavalt teada, kuidas IAT mõni asi mujal maailmas on, siis mõtlen täna, et meil Eestis on IAT arenguruumi rohkem kui küllaga. Kõike ei saa ka rahaga mõõta... Kuigi rahastamine ja ravikindlustus nt  on ka olulised lõppude lõpuks  muuta paremaks ja kättesaadavaks töövõtjale üle Eesti, on vaja samuti paika panna turvalisust (et säiliks intiimsed ja privaatsed asjad kliendil)... Minu juures tööl olles vajadusel saadakse ravikindluse. Ja  hakkan tõsiselt mõtlema, kuidas muuta teenust turvalisemaks...

Kindlasti jään iseendaks. Püüan ikka olla sõbralik ja mõistev  tööandja. Klient. Inimene.

Kui ma seda ei oleks olnud siiani, siis ma ei jooks kohvi 15 aastat hiljem endiste isiklikke abistajatega, kes on praeguseks sõbrad/sõbrannad.
Eile õhtul käisin näiteks Laural külas, kes oli mu isiklik abistaja aastaid tagasi.

Aitäh Kristile ka ilusa õhtuse jalutamise eest!

Kommentaare ei ole: