Laupäev, juuli 09, 2016

Unes või ilmsi...

Hommikuti vahetevahel, kuid suhteliselt sagedasti, on armsalt tore kuskil postkastis lugeda kellegilt sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.  
Sõpradelt.
Ja endistelt abistajatelt.
See on nii armas. Olgu unenäo nägija ükskõik, mis maailma otsas ja kui kaua me ei oleks vahepeal me omavahel suhelnud, kuid ikkagi peab tähtsaks unesnägemist öelda mulle... 
Mida unes nähakse - seda tihti ei öelda. Arvatavasti tihti võib seda mitte mäletada... Päris palju olen kõndinud ja jooksnud paljude sõprade unenägudes, kuid siiskii olen olnud mina ise... Mitmed sõbrad on seejärel veendunult arvanud, et tegelikult päriselt käingi rohkem, mis sest, et ratastoolis,   kui nemad...

Minult endalt on küsitud, millisena mina ise enast unes näen, kas kõndijana või mitte... Aus vastus on: ma ei tea. Unes olen alati mina ise, kuid kas kõnnin omal jalal või rallin ratastoolis või lendan - seda tõesti ei oska öelda. Unenägudeski on mul alati ka toimetamist ja tegemist, kuid kuidas toimetan ja tegutsen - seda ma ei pane tähele.
Nagu päris elus.
Egas ma ei mõtle ärkvel olles tegutsedes, et tegutsen ratastoolis... :)

Täna hommikul lugesin jälle just sellist sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.

Naeratasin. 
Ohkasin kergemalt.
Loodetavasti olen siiski hea inimene, keda võib uneski näha...

Kell on juba 00.27. 
Aeg on voodi minna. Soovin kõikidele naeratusi unne :)
Nagu soovis kunagi üle aasta paljudel hilisõhtudel. Tuisutaat mulle ... Läbi internetti. Egas ma ei tea tänagi, kes ta tegelikult oli... Minu jaoks jääb Tuisutaat Tuisutaadiks, kuid ta oli hästi armas ja soe... 

Kommentaare ei ole: