Rõõm tuligi tagasi.
Heatuju ka.
Meenutuseks, Hanna oli eelmine suvi minu tüdruk ehk ametlikus keeles isiklik abistaja.
Öelge siis veel, et mina ei oska oma isiklikke abistajaid hoida... Ohjah, öelda võib ju palju, kuid... kes ei ole minu asjadega nii väga seotud, see võib väga valesti arvata...
Panen siiagi mõtlemist, mille lisati facebooki kommentaari eilse blogipostituse vastuseks. Mind aitas. Pani mõtlema. Elust on kõik kõikega seotud ja vajalik. Kui oskad südamega näha...
Kahlil Gibran - Prohvet
Siis palus üks naine: Kõnele meile Rõõmust ja Kurbusest.
Ning ta vastas:
Teie rõõm on teie kurbus ilma maskita.
Ja seesinane kaev, millest kerkib teie naer, on tihtigi olnud tulvil teie pisaraist.
Või kuidas teisiti saakski see olla?
Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.
Kas pole mitte kruus, mis hoiab teie veini, seesama, mis põles pottsepaahjus?
Ja kas pole mitte flööt, mis trööstib teie meeli, just seesama puu, millesse noateraga auke uuristati?
Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.
Kui olete kurvad, vaadake uuesti oma südamesse ja te näete, et nutate nimelt selle pärast, mis teid enne vaimustas.
Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem.
Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud.
Üheskoos saabuvad nad, ja kui üks istub koos teiega laua ääres, siis pidage meeles, et teine on samal ajal uinumas teie voodis.
Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel.
Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus.
Kui varahoidja teid kergitab selleks, et oma kulda ja hõbedat vaagida, on aga vaja, et teie rõõm või kurbus tõuseks või langeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar