Reede, juuli 22, 2016

Pokemanide asemel Kaisulind ehk siis homme Saaremale

Niisiis, ehk sel nädalavahetusel leian viimaks Kaisulinnu Kuressaares. Selle kaisulinnu, keda ma kümme aastat Sõrve Säärest ei leidnud :) :P On küll Pille poolt Eedenis leitud Kaisulind, kuid soovin siiski ühe kaisulinnu ise leida.
Arvatavasti Maarja ja Pille arvasid Sõrve Sääres jalutades, et olen täiesti ära keeranud, kui otsisin teadmatut Kaisulindu...
Kui ma paari päeva eest sain aru, mis või kes - kumb siis lõpuks? - on Pokemon, siis mõtlen küll, et minu Kaisulind on leebem ja võimalikult päris variant hullusest. Pealegi minu enda loodud. Välja mõeldud. Ainult minu oma. Ja kindlasti   minu Kaisulind ei pesitse nutitelefonis, mida mul ka ei ole. Ta lihtsalt on kuskil põõsas või hoopis teel ja jalutab rahulikult mulle vastu - ning siis tulebki äratundmisrõõm.
Naerulagin.
Mis ma leidmise juhul Kaisulinnuga peale hakkan - veel ei tea.  Küllap armastama ;)

Seni kaua, kuni pole Kaisulindu üles leidnud, ajab mõte temast lihtsalt mind naerma.

Homme on Haapsalus huvitav üritus - naerujooga. Kanal2-s oli... Seal tahaksin ka olla. Usun, et just naerujooga sobib mulle või olengi seda terve elu teinud :) Olen päris palju päevi ju üksi - ometi naeratan ja naeran iga päev. Isegi siis, kui nutan. Lõpetan nutmise. Kuivatan pisarad. Naeratan: sai parem küll :)
Samas võin naerda pooltundi järjest, et ei hinga kah eriti, seltskonnas... Minult küsitud murelikult, kas ikka hingan ning see ajab mind veel rohkem naerma... 
Olen India naerujooga proffesoriga väga nõus, et naermine muudab inimesi positiivsemaks.
Igatahes naerujooga hakkas mind tõsiselt huvitama...

Pokemonid mulle eriti ei meeldi. Massihullus. Absurdne mäng... Kardan, et võib kaasa tuua igasugusi probleeme... Kas see ka päriselt arendab - natuke kahtlen...
Kuid maailm muutub.
Muutub mitte enam aastatega ja kuudega, vaid juba päevadega. Vähemasti mulle tundub nii.
Rahu ei ole.
Tegelikult sõjad. Mis need rünnakud jm muud on... Nüüd juba Saksamaal...
Ja inimesed küll kardavad, kuid elavad siiski rõõmsasti edasi.... Vähemasti seni, kuni neid ei ole puudutanud karmus... Annaks jumal, et see karmus jääks vähemaks...
Maailm võiks muutuda paremaks. Mitte halvemaks.

Aga minagi püüan homsest ainult rõõmu naudimisele mõelda. Lülitan kõikidest jamadest end välja.
Saarlased, saatke sõnum või helistage, kui soovite minuga pühapäeval või esmaspäeva hommikupoolikul  trehvada :) Ja võib - olla ilmub kuskilt Kaisulind välja - ootamatult ja üllatuslikult.
Igatahes tulevad rohked energialaksude päevad. Usutavasti.
See annab jaksu edasi olla ja elada...

Minu inimesed, teiegi naerge õnnelikult sel nädalavahetusel!

Nohjah, püüdke Pokemonegi, kuid mõistuse piires! Me koduski  mängutagi juba Pokemonid ees ja taga - igal pool... Mina ainult ohin  ja naeran :)

Kommentaare ei ole: